| Üks mees ja naine, kes elasid Kükital seal Paide tee ääres jõe silla ligidal, nemad läinud...pannud hobuse hommikul mees ette ja tahtnud Paide sõita. Nad istusid seal oma õues vankri peale ja kui nad juba teel olid, siis siginend neil riid seal omavahel. Nad riielnud seal omavahel nii kaua, kui nad jõudnud sinna...ma ei tea, kuidas selle metsa nimi on, seal tuleb üks kuusik vasta. Paide poole minnes kohe esimene kuusik ja seal mees olnd järsku kohe nii ennast täis ja vihane ja ütlend, et lähen metsa ja poon ennast üles. Ja karand kohe sealt hobuse pealt maha ja jooksnud metsa, naine jäänd selle hobusega sinna seisma, ta ikke ei uskund, et mees läheb ennast üles pooma. Saand sinna tükk maad metsas juba käidud, näind ühte vanameest. See ütlend, et tee tõeks, mis sa lubasid. Nii vanamees käis talle peale, et pooks oma ülesse. Aga mees oli sellest väga ehmatand ja jooksnud tagasi naise juurde, kes hobusega seal tee ääres seisid. Istund jälle hobuse peale ja ei olnd enam naisega sõnagi rääkind. Riid olnd sedapuhku ka lõpetatud. Aga mees käind palju korda...kui Paide läind, siis ta selle sama koha peal öeldud talle, et teetõeks, mis sa lubasid. Ja mees, ükskord, kui nad naisega jälle kahekesi olid, ütlend, et oota siin tee peal natuke, ja läind selle koha peale, kus ta pidand enda üles pooma ja kus see vanameest ta ära ehmatas, et tee tõeks, mis sa lubasid. Tema laskunud sinna põlvili maha ja lugenud Meie Isa Palvet ja sest aast saadik pole see vanamees ega see hääl teda kimbutand, mis lakamata muudkui talle peale käis, et tee tõeks, mis sa lubasid. |
