Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | RKM, Mgn. II 199 (3027/1) | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | RKM Mgn II, 199 (3027/1) < Anna khk., Nurme k., Pritsu t. - Ottilie Kõiva < Ottilie Niinemägi, s. 1890 (1977) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:RKM, Mgn. IIKöide:199LK1:LK2:Pala:3027/1 | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1977 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | mõis | ||||||||||||||
| Žanr | paj | ||||||||||||||
| Jututüüp | Toapoisist saab kavalusega mõisnik Vaali mõisas Järvamaal | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Vaali mõis | ||||||||||||||
| Vana maakond | Järvamaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Koeru | ||||||||||||||
| Vana küla | Vaali | ||||||||||||||
| ERA kood | Koe053 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Järva maakond | ||||||||||||||
| Uus vald | Koeru vald | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Vaali mõisas Järvamaal elas üks üksik mõisnik. Temal ei olnd naist ega perekonda, temal teenijaid oli mõisas parajal määral, kes seal toimetasid, köögis olid kokad ja tema oma juures tema toas oli üks toapoiss, kes seal toimetas ja talle kõik kätte tõi, mis seal vaja oli. Mõisnik oli suur piibumees, tema suitsetas ainult piipu. Kõrval toas oli alati kaminas tuli, kus ta käis oma käsa soojendamas ja üldse soojendamas ennast talvisel ajal. Aga temal oli piip kogu aeg suus. Ja toapoiss oli see, kes pidi temale piibu peale tuld viima. Kuna ta oma sugulastega kõigiga tülis oli, siis ta kuidagi ei raatsinud neile oma raha pärandada ja tahtis selle ise kohe ära tarvitada. Ja tuli selle targa idee peale, et ta laseb rahapaberitega toapoissi oma piibu peale tuld tuua ja nii ta siis võttis too esimeseks suure sajarublalise, Katariina pilt oli vist seal peal, murdis selle kokku neljaks ja andis toapoisi kätte ja ütles, et mine too mulle selle paberiga nüüd sealt kaminast tuld piibu peale. Toapoiss läks selle paberiga ja hakkas vaatama, et niisugune suur raha, sa heldekene, mis selle eest kõik saab - mitu lehma, saab hea hobuse, mitu ülikonda riiet ja ei tea mis kõik. Ja ta süda väga kohkus sees, ütles, et kuida ma selle nüüd ära põletan, niisuguse, mis minu rahva vere-vaevaga on saadud, sest mõisnikud ei ole ise ju mitte midagi teind, kõik on selle vara neile kokku inimesed, talupojad oma tööga teind. Ja ta mõtles ja arutas seda asja mitmeti, aga seekord pean küll viima selle raha ega mul midagi muud käepärast pole, millega ma tal tuld viissi ja ta akkab minus kahtlema, enam mind seda teha ei lase. Tema võttis siis selle suure sajarublalise, pistis otsast põlema ja viis siis sellega mõisnikule tuld, aga pärast akkas ise mõtlema, et see oles ju päris meeletu, kui ma nüüd selle oma rahva vere-vaevaga saadud rublad, niisugused kallid rahad kõik ära põletan. Ei, mina muretsen niisuguse paberisi, niisuguseid värvikaid paberisi ma ikka kuskilt saan, lõikan sajarublaste raha suurusteks tükkideks ja siis murran ka kokku nagu parungi niisama sedamoodi ja viin tal tuld paberiga, aga mitte rahadega. Ja nii ka siis ta tegi. Ta kuskilt ikkagi niisugust sedalaadi värvi paberit sai nagu need rahad kõik olid vanal aal. Ja siis, kui mõisnik ta jälle raha andis tule toomiseks, muidugi oli see kokku murtud, et toapoiss pidand aru saama, et see raha on. Siis ta võttis oma teisest taskust värvilist paberit, paras suur tükk nagu tal valmis oli lõigatud, ja murdis selle kokku ja viis siis sellega tuld mõisnikule piibu peale. Mõisnik ei tulnud selle pealegi, et teenril niisugune kavalus oli peas olnud. Andis tal järjest rahasid ja muudkui, et mine aga too mulle piibu peale tuld. Aga niiviisi siis see toapoiss mitu aastat tõi piibu peal tuld ja ikka rahadega. Mõisnik uskuski, et ta on oma raha kõik ilusti ausasti ära põletand ja võttis ja popsus piipu väga suure mõnuga, et ta saab oma sugulasi sedamoodi pahandada ja nendele ninanipsu valmistada. Aga mitme aasta pärast siis ükskord suri see mõisnik ära ja kohe oli mõis täis pärandajaid ja kõik tahtsid ikka kõige rohkem sularaha. Aga sularaha ei leidnud nad mitte kuskilt ja siis nad olid ka väga nördinud ja pahased ja ütlesid, et mis me selle räbala mõisaga teeme, kui tema siit midagi kasu ei saanud, mis kasu meiegi siit loodame saada. Ja andsid advokaadile niisuguse avalduse sisse, et see müüks nende mõisa maha. Aga sel toapoisil oli varem juba advokaadile avaldus sisse antud, et see ostaks temale ühe mõisa, et tema maksab kohe sularahas välja. Kõige lihtsam ja kergem oli seda samast mõisa, mida need pärijad tahtsid ära müüa, osta. Ja siis advokaat ostis selle toapoisi sularaha eest selle mõisa ära nende pärijate käest ja nii sai toapoiss mõisa omanikuks. Pärast ei tulnd kellelgi mitte kahtluski, et see võis selle ärra oma rahadega ostetud olla, sest keegi ei teadnud sellest piibu peale tule toomisest midagi. Aga see toapoiss oli nüüd õnnelik, et oli nüüd mõisa omanik ja tahtis siis ka ikka teiste vääriline olla ja muidu ta ei saa nendega ju kuidagi ühist nooti ja tema ostis omale selle `von´-i ette ja nime von Vaal, seal Vaali mõisa peremees. Keegi ei saanud talle midagi teha, kõik oli seaduslikult ja korralikult tehtud ja tema nimele kinnitatud. Nii et von Vaalid elasid seal Vaalis mitu põlve, seni ajani, kui vabariigi valitsus need mõisad ära jagas talumeestele. Koguja: Kas sa ise veel neid järglasi ka nägid? Esitaja: Mina? Koguja: Jah? Esitaja: Ei, minu isa rääkis neist. Mina sinna ei saanud. Koguja: Ei tea, missugused need von Vaalid siis olid ka? Esitaja: No need olnd ikka päris head mõisnikud. Neist ei räägitud midagi halba. |
|||||||||||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||||||||||
| Vaali mõisas Järvamaal elas üks üksik mõisnik. Temal ei olnd naist ega perekonda, temal teenijaid oli mõisas parajal määral, kes seal toimetasid, köögis olid kokad ja tema oma juures tema toas oli üks toapoiss, kes seal toimetas ja talle kõik kätte tõi, mis seal vaja oli. Mõisnik oli suur piibumees, tema suitsetas ainult piipu. Kõrval toas oli alati kaminas tuli, kus ta käis oma käsa soojendamas ja üldse soojendamas ennast talvisel ajal. Aga temal oli piip kogu aeg suus. Ja toapoiss oli see, kes pidi temale piibu peale tuld viima. Kuna ta oma sugulastega kõigiga tülis oli, siis ta kuidagi ei raatsinud neile oma raha pärandada ja tahtis selle ise kohe ära tarvitada. Ja tuli selle targa idee peale, et ta laseb rahapaberitega toapoissi oma piibu peale tuld tuua ja nii ta siis võttis esimeseks suure sajarublalise, Katariina pilt oli vist seal peal, murdis selle kokku neljaks ja andis toapoisi kätte ja ütles, et mine too mulle selle paberiga nüüd sealt kaminast tuld piibu peale. Toapoiss läks selle paberiga ja hakkas vaatama, et niisugune suur raha, sa heldekene, mis selle eest kõik saab - mitu lehma, saab hea hobuse, mitu ülikonda riiet ja ei tea mis kõik. Ja ta süda väga kohkus sees, ütles, et kuida ma selle nüüd ära põletan, niisuguse, mis minu rahva vere-vaevaga on saadud, sest mõisnikud ei ole ise ju mitte midagi teind, kõik on selle vara neile kokku inimesed, talupojad oma tööga teind. Ja ta mõtles ja arutas seda asja mitmeti, aga seekord pean küll viima selle raha, ega mul midagi muud käepärast pole, millega ma tal tuld viissi ja ta akkab minus kahtlema, enam mind seda teha ei lase. Tema võttis siis selle suure sajarublalise, pistis otsast põlema ja viis siis sellega mõisnikule tuld, aga pärast akkas ise mõtlema, et see oles ju päris meeletu, kui ma nüüd selle oma rahva vere-vaevaga saadud rublad, niisugused kallid rahad kõik ära põletan. Ei, mina muretsen niisugusi paberisi, niisuguseid värvikaid paberisi ma ikka kuskilt saan, lõikan sajarublaste raha suurusteks tükkideks ja siis murran ka kokku nagu parungi niisama sedamoodi ja viin tal tuld paberiga, aga mitte rahadega. Ja nii ka siis ta tegi. Ta kuskilt ikkagi niisugust sedalaadi värvi paberit sai nagu need rahad kõik olid vanal aal. Ja siis kui mõisnik jälle raha andis tule toomiseks, muidugi oli see kokku murtud, et toapoiss pidand aru saama, et see raha on. Siis ta võttis oma teisest taskust värvilist paberit, paras suur tükk nagu tal valmis oli lõigatud ja murdis selle kokku ja viis siis sellega tuld mõisnikule piibu peale. Mõisnik ei tulnud selle pealegi, et teenril niisugune kavalus oli peas olnud. Andis tal järjest rahasid ja muudkui, et mine aga too mulle piibu peale tuld. Aga niiviisi siis see toapoiss mitu aastat tõi piibu peal tuld ja ikka rahadega. Mõisnik uskuski, et ta on oma raha kõik ilusti ausasti ära põletand ja võttis ja popsus piipu väga suure mõnuga, et ta saab oma sugulasi sedamoodi pahandada ja nendele ninanipsu valmistada. Aga mitme aasta pärast siis ükskord suri see mõisnik ära ja kohe oli mõis täis pärandajaid ja kõik tahtsid ikka kõige rohkem sularaha. Aga sularaha ei leidnud nad mitte kuskilt ja siis nad olid ka väga nördinud ja pahased ja ütlesid, et mis me selle räbala mõisaga teeme, kui tema siit midagi kasu ei saanud, mis kasu meiegi siit loodame saada. Ja andsid advokaadile niisuguse avalduse sisse, et see müüks nende mõisa maha. Aga sel toapoisil oli varem juba advokaadile avaldus sisse antud, et see ostaks temale ühe mõisa, et tema maksab kohe sularahas välja. Kõige lihtsam ja kergem oli seda samast mõisa, mida need pärijad tahtsid ära müüa, osta. Ja siis advokaat ostis selle toapoisi sularaha eest selle mõisa ära nende pärijate käest ja nii sai toapoiss mõisa omanikuks. Pärast ei tulnd kellelgi mitte kahtluski, et see võis selle ärra oma rahadega ostetud olla, sest keegi ei teadnud sellest piibu peale tule toomisest midagi. Aga see toapoiss oli nüüd õnnelik, et oli nüüd mõisa omanik ja tahtis siis ka ikka teiste vääriline olla, muidu ta ei saa nendega ju kuidagi ühist nooti ja tema ostis omale selle `von´-i ette ja nime von Vaal, seal Vaali mõisa peremees. Keegi ei saanud talle midagi teha, kõik oli seaduslikult ja korralikult tehtud ja tema nimele kinnitatud. Nii et von Vaalid elasid seal Vaalis mitu põlve, seni ajani, kui vabariigi valitsus need mõisad ära jagas talumeestele. - Kas sa ise veel neid järglasi ka nägid? Ei, minu isa rääkis neist. Mina sinna ei saanud. - Ei tea, missugused need von Vaalid siis olid ka? Esitaja: No need olnd ikka päris head mõisnikud. Neist ei räägitud midagi halba. |
|||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 17587 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Katrin Ruus | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 07.07.2003 | ||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:33 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 13.05.2014 11:57 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | RKM, Mgn. II 199 | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-13156-43166-05423 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-14132-43048-58351 | ||||||||||||||