Sest on ju mõned head aastad aega, kui va Läpilt Uuetoa Aadu oli Lehtse mõisas rehepapiks. Ükskord on ta hobusega kuhugi välja läinud, aga tulnud õhtu kaunis hilja kodu. Võtnud hobuse rakkest lahti ja viinud rehe alla kus üks teine hobune kaa olnud. Tema mõtelnud, et see hobune vist aidamehe pandud on sinna, ega ole läinud just teist käpuga katsuma. Kui ta kõigi tallitustega valmis olnud, läinud ta rehetuppa, istund lee äärde või lee auku maha, et ennast pisut sojentada. Kui ta natuke aega olnud ju istunud, käind äkiste üks ilmatu suur kole pauk vastu rehetoa ust ja ukse piida küllest tükk kõige obadusega välja lendand. Tema ehmatanud ära, jooksnud toast välja, mõisa poole aidamehe juurde ja jutustanud ehmatand nauga seal kuidas tema hobuse rehe alla pannud ja teine hobune enne seal olnud, keda ta aidamehest senna pandud arvanud olema, siis läinud tuppa istund seal, kui korraga hirmus äkiline pauk käind ja uksepiida küllest tükk välja lendanud. Aidamees imestanud ka selle üle ja ütelnud et tema ei ole hoost sugugi senna pannud, ega teadnud teisest hobusest mittemidagi. Läinud siis ka vaatama, mitmekesti, aga põle rehe all hobuseid rohkem leidnud kui ainult ühe, mis rehepapp olnud pannud, aga uksepiida küllest olnud suur tükk ära, üsna värokeste löödud. Arvatud kohe, et see teine hobune, keda rehepapp oma hoost kinni pannes rehe all näinud, vanasarvik ise olnud ja kes ka selle tüki ukse piida küllest äralöönud. Hobune olnud nii kaugel ja nii kõvaste kinni seutud, et mitte ukse ligigi põle ulatanud. Kindlaks jäenud, et seda ikka vanapagan teinud. - - -
Üks teine kord istund Adu jälle üksi päine rehetoas ähju ees, kui korraga kaks punast kivi tema ette maha tulnud. Jälle hirmupärast putkanud ta mõisa aidamehe tuppa ja jutustanud oma nägemise loo jälle ära. Mindud vaatama, aga põle kedagi iseäraliku nähtud. -
Kord on jälle see sama Aadu sõitnud õhtul mööda Läste küla välja mööda ümber, ega ole ära kuhugi saanud. Peetri mäelt hakanud ta peale, kaks versta olnud ainult seda külavahet, aga edasi ei saa, ikka tulnud oma vana koha peale tagasi. Küll on ta sõitnud nii et see ime olnud, aga ei saa kohe edasi. Nii jännanud ta kõige öö kuni homiku kuke lauluni selle kaheversta maa peal. Homikul kui kuked laulma hakanud, siis vast hakanud ka tema sõit edenema ja olnud ka varsti soovitud kohas. |
