| Ambla kihelkonnas Jäneda mõisa maa peal, suures metsa soos ja rabas, Alburaja ligi, on üks veikene umbjärvekene, mis \\\\\\\"Neitsi\\\\\\\" järveks kutsutakse. Ta ei ole mitte suur, ümber paar kolm kümmend sammu sammu ehk vahest lai; sügavus on mõne hääkese süllane. Kaldad on nii õhukesed ja kiikuvad et inimest ei kanna. Ühelpool kalda ligi järvekese sees on üks mätas, mis hästi õhukeselt või kergelt ennast kaldaga ühendab, umbes 6-7 sammu läbi mõeta suur, nii kõva et või kas tantsi peal, aga sugugi ei liigu, kuna teistesse kohtatesse sugugi jalga pista ei või. Senna peale käidakse tubli lattide abil mis kõrvalt kaldalt saarekesele ulatavad. - Rahva suu räägib, et neitsit kes järves elab, ennast selle mätta, või saarekese peal on ennast kuuvalgel pesemas käinud. Ka teab rahva suu rääkida et see järv enne Albu vallas Soosaare külas on olnud. Et aga küla naesed seal lapse s.....d nartsusid käinud pesemas, siis vihastanud järve neitsit ennast nii selle üle et ühel korral (öösel) kirju sea seljas järve sealt on Jäneda krundi peale, kus ta praegu on, viinud. Seda kohta kus järv enne olnud ei ole enam tunda, ainult vanad jutud tõendavad seda. Sest saadik on järve neitsit nii vihaseks saanud et ta ka seda ei salli kui keegi peaks järvest kas pulkakese ehk mõndagi muud kaasa võtma ja ära viima, siis pidada ta kõige järvega kaela tulema ja ära uputama, ning siis oma juurde järve viima. Kord võtnud üks Albu valla Magede küla Porgu sauna kadund Siim, kes täitsa õiglane mees on olnud ning ilmaski pole valetanud, sealt järvest ühe puu pulgaga teadmata kombel näppu ja hakkanud kodu poole minema. Mõni samm järvest eemal kuulnud vanamees üht häält oma taga hüidvat: \\\\\\\"ära vii mu püssi ää! Vanamees vaadanud tagasi, aga ei ole kedagi näinud, läinud oma moodi jällegi edasi. Hääl teist korda: \\\\\\\"ära vii mu püssi ää! Vanake vaadanud jällegi tagasi, ega põle kedagi näinud. Hakanud jällegi edasi minema. Hääl kolmat korda: \\\\\\\"ära vii mu püssi ära!\\\\\\\" Vanake vaadanud tagasi ja näinud ka ehmatades, et järve vesi kui keenud, viskanud ka siis pulga maha mis käes olnud, - jutt järve neitsist on äkiste meelde tulnud, - ja pannud putked kodu poole, ega ole enam miskit häält selja taga kuulnud. Vanad rahvas usub ka tänapäevani, et järvest midagi ei tohi ära tuua. Neitsit saaks siis tõeste vihastama ja ei tea mis ära tegema. |
