Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | H I 9, 731/4 (140) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H I 9, 731/4 (140) < Hargla khk. - Anton Suurkask (1896/1898) | ||||||
| Viite osad | Kogu:H IKöide:9LK1:731LK2:734Pala:140 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1896, 1898 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | pühapaik, mägi, puu, kivi | ||||||
| Tegelased | jumalus, pühak | ||||||
| Muud märksõnad | ohverdamine | ||||||
| Jututüüp | Taheva kandi ohverdamisviis, anded Tõnisepäeval | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tinuse ohvripaik | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Hargla | ||||||
| Vana vald | Taheva | ||||||
| Täpsem asukoht | väike mäeküngas keset välja | ||||||
| Tekst | |||||||
| H I 9, 731/4 (140) Kuidas Taheva rahvas ohvrisid püha kohtatele viisivad. Hargla kihelk. Taheva vallas on paarikümne aasta eest tagasi, veel õige rohkeste pühasid kohtasid ja ohvri paikasid olnud. Selleks on neil, kas mõni hästi suur ja vana puu ehk mõni suur kivi olnud, mis kuidagi moodu rahva jutu järele on tähtsaks saanud. Mõned ohvri kohad aga olnud väga vanal ajal juba pühaks peetud ja need olnud ka uuemal ajal ikka teistest kõige tähtsamad, kuhu kõige rohkem on inimesi ohvertamas ja ohutamas käinud. Keegi pole tohtinud midagi sööki enne süia, kui ohvri jagu olnud püha paigale ära viitud. Kui lehm lüpsma hakkanud, jälle ei ole keegi seda piima tahtnud enne maitseda kui ohvriks ei olnud esimene osa ära viitud. Tapis keegi looma ära, siis ei tohtinud jällegi keegi seda liha süüa, kui sellest lihast kõige parem tükikene ohvriks ei olnud viitud. Pügas keegi lambaid, pidi esimestest villades ühe peo täie ohvri kohale viima. Hakati sügisel lõngasid ketrama, pidi esimesest lõngast mõned tükikesed ohvriks viitama. Sai kangas maha (valmis) koetud, lõigati kanga ääre küllest mõned riide ribakesed ja sai ohvri koha pääle viitud. Oli keegi vahest midagi leidnud, nagu raha, siis pidi ta sellest ühe osa ohvri kohale viima. Sai sügisel vili ära pekstud, puhastatud ja aita pantud, jälle pidi sellest, igast ühest vilja sordist, oma väikene osakene ohvriks viitud. Sai uudse viljast leiba tehtud ehk midagi keedetud, jälle pidi esimene osa ohvri kohale viitud saama. Nõnda pidi igast asjast ikka oma jagu ohvriks saama ära viitud. Kunagi ei tohtinud ohvrid viimata jätta, olgu siis ainult see, kes iialgi ei olnud ohvreid viinud, - muidu tuli sellele inimesele või talule kohe mõni õnnetus kaela. Sellepärast on siis kõik pered ka hoolega oma ohvrid õigel ajal kohale viinud. Ohvrite viimine olnud aga hoopis iseäralik, nagu kusagilgi nukas ei ole mitte nõnda tehtud. Selleks olnud nimelt ohvri viisud. Viisk olnud just samasugune, kui see viisk-gi, mis jalas kanti, paju koorest tehtud ja kanepised paelad järele. Kui ohvrit on viitud, siis pantud sarnase viisu pääle juba kodu õues ohver, mis selleks keegi kord sai viitud. Oli ohver viisu pääl, siis võttis ohvri vija selle ohvri viisu kahest paela otsast kinni ja hakkas viisku ohvriga mööda maad edasi vedades ja ise tagaspidi käies ohvri või püha paiga poole minema. Nõnda pidivad alati kõik ohvrid püha paigale saama veetud, kus nad maha jäeti. Mõned olla selle viisu, kellega ohvrid vedasid ka sinna maha kõige ohvriga jätnud ja iga kord kui ohvrid viinud jälle uue viisu selleks teinud, aga mõni on ohvrid viisu päält maha kallanud ja viisu tagasi kodu toonud ja nõnda moodu siis ühe viisuga mitu aega ohvrisid püha paigale vedanud, kuni see ajajooksul viimaks ära on kulunud. - Keegi aga ei ole ohvri viisku mitte nõnda tohtinud vedada, et selja taga järel on vedanud, siis on karistus kohe kannul olnud, vaid ohvri viisu vedajad pidanud näoga ikka viisu poole olema ja nõnda tagaspidi siis vedama. Mõnikord on ohvri viisu vedajaid kõik püha koha ümbrus täis olnud, iseäranis mõnel tähtsal päeval, ja veninud tagaspidi pikkamesi ohvri koha poole, kuhu oma anni paigutanud ja siis jälle ruttu minema on läinud, sest kaua ei ole tohtinud siis mitte ohvri koha pääl viibida, kui ohvrisid on viitud. - Siis olnud Tahevas ka veel üks nii sugune ohvri paik, kuhu ainult Tinuse (Tõnise) päeval on ohvrisid viitud. See olnud üks väikene mäe küngas keset välja, kus kadaka põesad on pääl kasvanud. - Tinuse päeval on selle koha pääle siis sia päid saadetud ja kes vaesem olnud saatnud suppi. Sellest siis nüüdgi veel rahva seas üteldakse: Tinuse päevaks saab sia pääd keedetud, et siad siis ka päeva s.o. valgust, näeksivad. Nõnda hoitakse siis nüüdgi veel kõik sia pääd Tinuse päevaks ja keedetakse neid siis igas talus, nõnda et kui kusagile talusse või popsi juurdegi sisse astud, siis ikka kohe leiad, et sia pää laua pääl pütiga auurab. Nüüd ei viia teda küll mitte ohvriks enam, aga süiakse selle mälestuseks. See on veel ohvertamise aja mood. - Kord olla üks vaene talu perenaene Tinuse päevaks ka ohvri suppi keetnud, aga vaenekene jäenud oma supi keetmisega väga hiljaks, nii et üsna pime on olnud, kui supp valmis saanud. Sia pead pole see perenaene küll võinud saata, aga ometi ohvri suppi, mille seas ka sia pää liha tükid olnud. Perenaene on hea suure kausi suppi täis tõstnud, tubliste ka rasvaseid liha tükkisid juurde pannud ja käskinud siis tüdrukud seda ohvri supi kaussi Tinuse ohvri koha pääle sellele ohvriks viia, ta ise pole enam julgenud sellepärast minna, et viimine on hiljaks jäenud. Tüdruk võtnud ka siis ohvri supi kausi kätte ja läinud ohvri kohale. Olnud juba üsna pime, kui tüdruk kohale jõudnud. Küla koerad olnud toidu lõhna pääle sinna põesastikuse kokku tulnud ja söönud seda ohvri kraami, mis sinna on olnud kokku kannetud. Tüdruk põle pimeduse pärast koeri mitte näinud. Koerad aga on näinud, kui tüdruk põesastikule lähenenud ja, nagu võera inimese pääle ikka, hakkanud üks suur karja krants tüdrukut nähes jämeda häälega urisema. Tüdruk mõtlenud et Tõnis pahameelega sellepärast uriseb, miks ohvrisupp nii hiljaks on jäenud ja hirmunud koledaste ära, viskanud ohvri supi kausi mis plaksatab maha ja pistnud, nii mis jalakannad kuklasse käinud, kodu poole punuma. Kodu saades olnud ta pool kangeks hirmunud ja jutustanud teistele, et Tõnis on selle pahameele pärast, miks ohvri supi toomine nii hiljaks on jäenud, põesastikust vastu ürisenud ja põesastik on kõik sihisenud ja sahisenud. Tema ei ole ohvri suppi enam põesastikku julgenud viia, vaid saanud nõnda täis hirmu, et kausi on maha viskanud ja tulise jooksu läbi veel ära pääsnud. - Kõik on selle üle hirmul olnud ja arvanud, et ei tea mis Tinus nüüd selle paha meelega neile paha võib teha ja kannud pärast temale veel mitmed sugused suu päralised lepituse ohvrid. |
|||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 16725 | ||||||
| Sisestaja | Mihkel Samarüütel | ||||||
| Sisestuskuupäev | 16.03.2003 | ||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:28 | ||||||
| Viimati muudetud | 08.08.2013 14:54 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | H I 9 | ||||||
| Säilik | ERA-11150-58973-35146 | ||||||
| Pala | ERA-13219-53688-85551 | ||||||