H I 9, 696/7 (122)
Hargla kihelk. Mõniste mõisa põllus on üks väiklane rinnakas, mille pääl männad kasvavad. Rahvas nimetab seda kohta Anne kiriku pedaja. Sääl kohal olla, rahva jutu järele, vanal ajal üks väikene kirik olnud, keda Anne kirikuks nimetatud. Ühel sõjaajal olla see kirik ära lõhutud ja pärast mitte enam üles tehtud. See kirik ei ole mitte kivine, vaid puune ehitus olnud. - Sellest kohast olla ka surnu luid välja tulnud, millede juures vanu ehte asju on maetud. - Tihti olla selle koha pääl viirastusi ja nägemisi nähtud, nagu rahaaugu tule põlemist, kus vanapühüs oma raha on kuivatanud. - Pääle seda on selle koha üle veel järgmine jutt liikumas. Kord, ühel õhtuvideviku ajal, on säält Anne kiriku asemest, või pedastikust, üks mees mööda läinud. Järsku näinud ta et sääl kiriku aseme kohal üks suur keller on maa pääle tõusnud. Keldrel olnud raudne uks, millel päratu suur lukk ees olnud ja õige tugev võti veel otsa pidi luku sees seisnud. Mees vaatanud natukene aega seda lugu suure imestusega, siis astunud ta keldri ukse ette ja võtnud võtma perast kinni, et ust lukust lahti keerutada ja keldrisse vaatama minna, mis sääl, siis õige sees on. Aga nii pea, kui mees saanud ühe tiiru võtit luku sees ümber keerutada, tõusnud ilmatu suur mürin ja pragin ning enne kui mees veel midagi aru jaksanud saada, olnud keller maaalla ära vajunud, ainult keldri ukse suur raudne võti on mehe kätte jäenud. Keldri maa pääl olemisest pole enam kõige vähematki märki olnud ja mees oleks muidu arvanud, et see mõni tühi viirastus või unenägu oli, kui talle mitte suur raudne keldre ukse võti poleks kätte jäenud. Mees pole selle võtmega muud midagi oskanud teha, kui viinud ta Mõniste mõisa herra kätte ja veel praegu rippuda see võti mõisa tuas seina pääl naela otsas. - See keldre nägija mees olla pärast seda, selle koha päält kus kellert nägi, ka kaevanud, aga ei olla säält mitte muud leidnud, kui surnu luid. |
