Savalduma küla juures, kinnikasvanud Einjärve kaldal, asuvad igivanad imelikud lehtpuud, mille puuliiki õieti ei tunta; puud, millised ei ole surnud ega ka elavad, ei kuivanud, ega ka mitte elujõulised. Siin nad seisavad, ega ka mitte elujõulised. Siin nad seisavad ja ükski inimkäsi pole neid puutunud aastasadade vältel. Need puud seisavad kõik ridamisi - paari kaupa, ainult üksainus seisab üksikult teistest eemal.... Muistend räägib, et siit Einjärve kaldalt sõitnud mööda üks pulmarong, igal saanil istunud üks pruutneitsi ja peiupoiss. Peigmees oma mõrsjaga istunud esimesel sõidukil. Peigmehel aga olnud ennem seda viimast pruuti üks vaene petetud neiu. Pulmapäeval jooksnud ta oma endise peigmehe pulmarongile vastu ja hakanud neid sajatama:\" Saagu, saagu, ma sajatan, saagu sa alatu, pettis mees kõigile häbematatele häbiks, kõikide alatutele hirmuks - saagu sa ühes pulmalistega puudeks mis ei sure, ega ela, mis ei kasva ega kuiva, mis igavesti siin seisavad ja kõigile meenutavad, et petjad saavad oma teenitud palga.\" Nii siis moondus pulmarong eriliseks puudegruppideks, mis ei ela ega sure, ei kasva ega kuiva. Kõik puud on paarikaupa. Üksikpuu teistest eemal on sajataja neiu ise. Ju Einjärv sellest vandest ka süngestus, nii et sealt ära põgenes. Jutustanud E. Niinemägi sünd. Rumberg |