Tapa-näu küla mehed olnud ööse hooste juures \"Aruheinamaa\" lagedal. Korraga tulnud üks võeras naine, laps süles, nende juurde. Soendanud tule ääres tüki aega, ja läinud siis jälle minema. Teine kord olnud neist sama õitselistest, üks mees jahi peal, seal sama ligidal, ja teinud, et ilm vilu olnud, tule lõkke ette. Jälle tulnud seesama naine lapsega senna, ja istunud tule äärde. Tüki aja pärast läinud minema. Ära minnes andnud ta mehe kätte ühe nööri, kus mitu sõlme sees olnud, ja ütelnud: \"Et sina mind hea meelega siia tule juures lasksid soendada, sellepärast annan ma selle nööri sinule. Kui sina lindusi, ehk mis seltsi loomasi tahtes tahad lasta; siis peasta aga üks sõlm sellest nöörist lahti; siis on sinul neid parajal mõõdul. Aga hoia, et sa mitte kõiki sõlmi, korraga lahti ei tee! Üle kahe sõlme ei või sa lahti teha! Mina olen \"Aruheinamaa emand.\" Mina olin enne inimene, nagu teised. Aga mina kõndisin eksi teed. Olin kuradi teenistuses. Liiderliku elu elades sain mina lapse, ilma meheta. Et ma ilma ees häbi ei tahtnud kannatada, siis uputasin enese seia Saueaugu hallikasse ära. Selle eest aga ei leia mina nüüd rahu, vaid rändan siin ümber. Kui kaua, seda ei tea minagi.\" Nõnda rääkides kadunud emand äkiste ära. Kütt pidas paela oma kääs ja mõtles: \"Saab näha, kui selle emanda jutt õige on. Katsun õige proovi.\" Teinud siis ühe solme nööri seest lahti, ja eks sa näe. Hulk lindusi lennanud temast mööda. Mees pannud püssi palge, ja põrutanud nii palju kui arvas maha. Saanud laskmisest himu täis, pannud nööri tasku, siis olnud linnud kadunud. Mees viinud linnud kodu ja müünud ära. Nii viisi lasknud mees alati hõlpsa vaevaga palju lindusi, ja mets loomi.
Üks kord tahtnud mees ka katsuda, palju neid loomi korraga tuleb, ja teinud mitu sõlme nööri seest lahti. Aga mis sellepeale sündinud. Hulk lindusi tulnud igast kandist kokku. Küll mees lasknud neid maha, aga juure tulijaid olnud palju rohkem. Viimaks tulnud üks suur lind, kiskunud mehe kääst paela ära, ning lennanud minema. Selle peale kadunud linnud kõik ära. Mitte ühte pole ta see kord enam näinud. Edaspidigi pole mehel enam jahtimises onne olnud. Küll kahetses ta, et aruheinamaa emanda käsust üle astus, aga mis see enam aitas. Küll tegi ta veel öösiti tulesi, et ehk hea emand oma lapsega sooja tuleks, aga asjata! Ta ei saanud enam seda hea tegiad näha. |
