| Tapa külas elanud üks rikas peremees. Viimaks pannud tähele, et tema päev-päevalt vaesemaks jäänud. Saanud aru, et pisuhänd tema varanduse ära korjanud ja teistele vedanud. Läinud targa juure sellelt nõu küsima, kuda saaks pisuhända tema töös takistada. Tark annud mehele ühte iseäraliku salvi, ja ühe kivi, salviga käskinud hobuse jalgu ja oma silmi võida. Kui ho-se jalad võida pidada saama siis võida tema nii kiirelt joosta et pisuhänna kätte saab, silmade võidmisest olla see kasu et siis pisuhända võida näha. Ka annud ühte kivi kellega pisuhända surnuks võida visata. Mees läinud kodu, võidnud hobuse jalad ja silmad salviga ära. Siis jäänud valvama. Ootanud juba hommikuni ei näha midagi. Valvanud teise hommikuni, näinud, pisuhänd tulnud nagu suur tule soru, või tulekuul. (Sedaviisi, ja sellel näul pidada tema alati käima.) Tulnud senna, võtnud aidast paar koti tät vilja, siis hakanud ära minema. Mees sõitnud hobusega järele. Küll sõitnud mees kiirelt, siiski pole enne kätte saanud, kui üks verst maad Tapa külast eemal, Tapa mõisa väljal. Mees visanud kiviga. Suur pauk olnud kuulda. Pisuhänna asemel olnud ainult suur kivi. Se kivi on praegugi Tapa jaama tee ääres, on kaunis suur, nii et temast veskikivi võiks väljaraiuda. Mehel pole sellest saadik enam varandust ärakadunud. |
