Korra põlenuvad Albu mõisas karjalaudad, lammaste, sigade ja hobuste tallid. Kohutav kole tule meri leegitsenud hirmsa jõuga hoone hoonest edasi ja neelanud ära. Loomad lastud tule algusel kohe lautadest lahti - välja - väljapeale. Loomad kipunud vägise põlevatesse lautades kui hullud tagasi. Härra härber olnud tule all alla tuule. Katus põlenud juba mitmest kohast. Härra olnud kodust välja metsadesse luusima läinud. Suitsu nähes, tulnud joostes mõisa juurde, läinud võtnud kastist \"Seitse Moosese\" välja, ja lipanud karjalautade ja tallide juurde, tule lähemale saades löönud raamatu lahti, lugenud mõned arusaamata sõnad, siis piiranud käega poolrõnga viisi ümber põlevate hoonete. Ja näe, tuul hakanud ka kohe härra härberi pealt puhuma, tule sädemed lendanud nüüd teisale, alla tuule. Tule häda oht olema härberist kõrvaldatud. Karjaelajad need röökinud ja tikunud ikka põlevatesse lautadesse tungida. Härra läinud karja sekka ja teinud pahema käega ringi ümber karja, parema käega raamatut põlve najal avades, lugenud paarist kohast, ikka arusaamatuid sõnu, ja kohe jäenuvad loomad vaka ning hakanuvad rahulikult sööma.
(J. Pärtelpoeg, Koerust) |
