Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | RKM II 106, 511/6 (4) | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | RKM II 106, 511/6 (4) < Viru-Nigula khk., Kunda v. - J. Allikas (1961) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:RKM IIKöide:106LK1:511LK2:516Pala:4 | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1961 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | karistuspaik, kirik | ||||||||||||||
| Muud märksõnad | sõda | ||||||||||||||
| Žanr | aj, paj | ||||||||||||||
| Jututüüp | sündmused Koeru kirikus 1905 aasta jõulupühal | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Koeru kirik | ||||||||||||||
| Vana maakond | Järvamaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Koeru | ||||||||||||||
| Vana vald | Koeru | ||||||||||||||
| Vana küla | Koeru | ||||||||||||||
| ERA kood | Koe_Koeru_01 Koe001 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Järva maakond | ||||||||||||||
| Uus vald | Koeru vald | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Episood 1905. aasta sündmustest. 1905 suurte lootuste ja suurte pettumuste aasta. Selleaegsete eesrindlike inimeste sütitavad kõned, mis meile noortele (olime siis veel noored) tundusid kuulmatult julgetena! Need liikusid suust-suhu. Üldiseks arvamuseks oli, et tsaaririigil on nüüd lõpp. Lootsime, et seisame uue ja ilusa aja lävel. Kuid novembri ja detsembri pimedad ööd tõid musta muret ka meie hingedesse. Olukord oli muutunud segaseks. - Kuulujuttude järgi kostusid meiegi paljud hirmulood karistussalkade tegevusest. Ajalehti ilmus harva. Kostusid teated ka \"mustasajaga\" seoses olevatest jubedatest lugudest. Õhtuses pimeduses ilmusid silmapiirile tulekahjude kumad. Ühel õhtul nägin neid viies kohas. Mis neid põhjustas? Kas tegutsesid seal mustasajalised, karistussalgad või revolutsionäärid? Keegi ei teadnud sellele kindlat vastust anda. Segadust ja üldist teadmatust suurendas üldine raudteestreik, mis katkestas sidemed keskuste ja linnadega. Masendav oli teade, et Koeru alevisse oli saabunud mad[r]ustest koosnev karistussalk. Nende heaolu eest hoolitsesid kohalikud mõisnikud varustades neid kõigiga, mida inimese maine hing soovis. Esimena kasutas karistussalkade abi kohalik pastor von Haller, kes nende abil nõudes ümbruskonna talupidajalit sisse võlgnevad kirikumaksud. Meie, noored, käisime Metsla koolimajas lauluharjutustel. Ka siit ei leidnud enam rahu. Teadmatuse sünge vari oli langenud siinsele õpetajale ja meile kõigile. Jõululaupäeva õhtul, mil pidime esinema koolimajas õpitud lauludega, sammusime koos vennaga üle lumise välja koolimaja poole. Oli vaikne, pilvine, kuid kuuvalge öö. Sellises vaikuses kostus kaugelt metsade tagant praginat, - justkui oleks loobitud herneid vastu seina. See kostus kolmele korrale. Mis see oli? Head see ei tähendanud, sest pragin kostus Koeru suunast. Aimasime, et seal toimub midagi jubedat. Ootsasime hommikut, et olukorra kohta selgust saada. Esimese püha hommikul oli kogunenud palju rahvast Koeru kirikusse. Siin kuulsime ja nägime, et õhtul oli karistussalga poolt maha lastud kolm meest (Ühest neist kirjutab Erni Krusten oma raamatus \"Noored südamed\".) Laibad olid paigutatud surnukamrisse või \"kaberisse\". Viimase uksed olid küll lukkus, kuid inimesed rahuldasid oma uudishimu aknast sisse piiludes. Polnud kahtlust, et õhtul oli toimunud verine arvete õiendamine. Ärevus koos äärmise masendusega levis kiiresti rahva seas. Varem oli külades levinud kuuldus, et Koeru kirik lastavat mustasajaliste poolt jõulu esimesel päeval õhku. Nüüd leidis see kuulujutt uskujaid. See oli eelduseks omapärase vahejuhtumi tekkimisele kirikus. Viimane oli tulvil inimesi täis. Orel mängis ja rahvas laulis kaasa. Korraga kostus koorilt tume mürts. Vististi oli kooril mõni pink ümber kukkunud. Kuid see põhjustas pöörase tungi uste poole. Sealt kostus kisa ja kiljumine. Tekkis paaniline põgenemine. Väike mürts oli rahva kujutluses paisunud suureks plahvatuse mürinaks. Köster katkestas orelimängu ja hüüdis \"Ärge jookske, pole midagi... kooril kukkus üks pink ümber...!\" Kuid keegi ei kuulanud teda. Mõne minutiga oli kirik inimestest tühi. Põrandal vedelesid põgenike mütsid, kalossid, muhvid ja muu vara. Kirikusse jäid kaks noormeest. Üks neist tahtis põgeneda, kuid teine rahustas teda. \"Kuhu sa lähed!? Näed, et uks on inimestega suletud!\" Mõne aja pärast tekkis vaikus... Kirikuuksele ilmus kellegi hirmust moondunud nägu. Kostus hüsteeriline hüüe: \"Andke mu müts kätte! Ja hüüdja kadus kohe. Kui ukseavad olid vabanenud, lahkusid kirikust eelpool nimetatud kaks noormeest. Oli näha, et paanika oli levinud ka kirikuesiste seas. Kõik tõttasid kirimust eemale, ikka kojupoole. Keegi eideke jooksis mis jaksas, koju poole. Taat hüüdis tale järele: \"Eit, oota, ma teen obuse lahti: istu peale...!\" Ah, taat. Las\' \'obune jääb; meil kodu teine veel...\" Ja eit lidus suurrätiku lehvides Ärvita poole. |
|||||||||||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||||||||||
| Episood 1905. aasta sündmustest. 1905 suurte lootuste ja suurte pettumuste aasta. Selleaegsete eesrindlike inimeste sütitavad kõned, mis meile noortele (olime siis veel noored) tundusid kuulmatult julgetena! Need liikusid suust-suhu. Üldiseks arvamuseks oli, et tsaaririigil on nüüd lõpp. Lootsime, et seisame uue ja ilusa aja lävel. Kuid novembri ja detsembri pimedad ööd tõid musta muret ka meie hingedesse. Olukord oli muutunud segaseks. - Kuulujuttude järgi kostusid meiegi paljud hirmulood karistussalkade tegevusest. Ajalehti ilmus harva. Kostusid teated ka \"mustasajaga\" seoses olevatest jubedatest lugudest. Õhtuses pimeduses ilmusid silmapiirile tulekahjude kumad. Ühel õhtul nägin neid viies kohas. Mis neid põhjustas? Kas tegutsesid seal mustasajalised, karistussalgad või revolutsionäärid? Keegi ei teadnud sellele kindlat vastust anda. Segadust ja üldist teadmatust suurendas üldine raudteestreik, mis katkestas sidemed keskuste ja linnadega. Masendav oli teade, et Koeru alevisse oli saabunud mad[r]ustest koosnev karistussalk. Nende heaolu eest hoolitsesid kohalikud mõisnikud varustades neid kõigiga, mida inimese maine hing soovis. Esimena kasutas karistussalkade abi kohalik pastor von Haller, kes nende abil nõudes ümbruskonna talupidajalit sisse võlgnevad kirikumaksud. Meie, noored, käisime Metsla koolimajas lauluharjutustel. Ka siit ei leidnud enam rahu. Teadmatuse sünge vari oli langenud siinsele õpetajale ja meile kõigile. Jõululaupäeva õhtul, mil pidime esinema koolimajas õpitud lauludega, sammusime koos vennaga üle lumise välja koolimaja poole. Oli vaikne, pilvine, kuid kuuvalge öö. Sellises vaikuses kostus kaugelt metsade tagant praginat, - justkui oleks loobitud herneid vastu seina. See kostus kolmele korrale. Mis see oli? Head see ei tähendanud, sest pragin kostus Koeru suunast. Aimasime, et seal toimub midagi jubedat. Ootsasime hommikut, et olukorra kohta selgust saada. Esimese püha hommikul oli kogunenud palju rahvast Koeru kirikusse. Siin kuulsime ja nägime, et õhtul oli karistussalga poolt maha lastud kolm meest (Ühest neist kirjutab Erni Krusten oma raamatus \"Noored südamed\".) Laibad olid paigutatud surnukamrisse või \"kaberisse\". Viimase uksed olid küll lukkus, kuid inimesed rahuldasid oma uudishimu aknast sisse piiludes. Polnud kahtlust, et õhtul oli toimunud verine arvete õiendamine. Ärevus koos äärmise masendusega levis kiiresti rahva seas. Varem oli külades levinud kuuldus, et Koeru kirik lastavat mustasajaliste poolt jõulu esimesel päeval õhku. Nüüd leidis see kuulujutt uskujaid. See oli eelduseks omapärase vahejuhtumi tekkimisele kirikus. Viimane oli tulvil inimesi täis. Orel mängis ja rahvas laulis kaasa. Korraga kostus koorilt tume mürts. Vististi oli kooril mõni pink ümber kukkunud. Kuid see põhjustas pöörase tungi uste poole. Sealt kostus kisa ja kiljumine. Tekkis paaniline põgenemine. Väike mürts oli rahva kujutluses paisunud suureks plahvatuse mürinaks. Köster katkestas orelimängu ja hüüdis \"Ärge jookske, pole midagi... kooril kukkus üks pink ümber...!\" Kuid keegi ei kuulanud teda. Mõne minutiga oli kirik inimestest tühi. Põrandal vedelesid põgenike mütsid, kalossid, muhvid ja muu vara. Kirikusse jäid kaks noormeest. Üks neist tahtis põgeneda, kuid teine rahustas teda. \"Kuhu sa lähed!? Näed, et uks on inimestega suletud!\" Mõne aja pärast tekkis vaikus... Kirikuuksele ilmus kellegi hirmust moondunud nägu. Kostus hüsteeriline hüüe: \"Andke mu müts kätte! Ja hüüdja kadus kohe. Kui ukseavad olid vabanenud, lahkusid kirikust eelpool nimetatud kaks noormeest. Oli näha, et paanika oli levinud ka kirikuesiste seas. Kõik tõttasid kirimust eemale, ikka kojupoole. Keegi eideke jooksis mis jaksas, koju poole. Taat hüüdis tale järele: \"Eit, oota, ma teen obuse lahti: istu peale...!\" Ah, taat. Las\' \'obune jääb; meil kodu teine veel...\" Ja eit lidus suurrätiku lehvides Ärvita poole. |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Tekstimärkus | kirjandusest? | ||||||||||||||
| Kirjandus | Erni Krusteni \"Noored südamed\" | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 16049 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Ülle Niin | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 25.11.2002 | ||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:23 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 14.04.2013 21:30 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | RKM II 106 | ||||||||||||||
| Säilik | |||||||||||||||
| Pala | |||||||||||||||