Vanasti, kui mõisnikud mõisasid üles ehitasid, siis pidid talupojad neid selles aitama. Sargveres elas parun ja nimetati teda ta suure punase habeme pärast \"Punahärraks\". Ta olnud väga kuri härra. Kui ta hakkas omale mõisa ehitama, siis käskis ta igatüht, kes läks Peetri kiriku, tuua koorem kive. Ta olnud ka suur tüdrukute kütt. Kui tulnud rukkilõikus, siis valind härra ilusama tüdruku välja ning andis siis kubjale käsu, et see saadaks tüdruku rukkisse mõisa sigu välja ajama. Ise sidus ta aga endale kella kaela ning läinud rukkisse, kus tüdruk talle saagiks langeks. Samuti pidanud iga noorik esimese öö tema juures veetma.
Kord kui härra jälle rukkisse läinud, tahtnud keegi sulane mõisnikku karistada ning hiilinud talle järele. Kätte saades hakanud ta härrat materdama. Küll kisendanud mees, et ma olen saks, ma olen saks, aga sulane kohe vastu, et ah teid on kaks ning kolkinud edasi. Mees pääsenud suure vaevaga ta käest.
Kui härra ära surnud, siis maetud teda koos hobusega mõisa parki, kuna sõjariistad maetud tema kõrvale. Tema hauda võib tunda veel praegugi kahest künkast. Ühe all puhkab ta ise, kuna ta sõjariistad ta kõrval teises haudas. Ta hobuse haual kasvab umbes neljameetrilise ümbermõõduga suur saar. |
