Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | EFA II 37, 5/16 | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | EFA II 37, 5/16 < Kuusalu khk., Pärispea k. - K. Kaisel < Leida Kaupman (1999) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:EFA IIKöide:37LK1:5LK2:16Pala: | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1999 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | küla | ||||||||||||||
| Muud märksõnad | perekonnanimi | ||||||||||||||
| Žanr | andm | ||||||||||||||
| Jututüüp | Pärispea küla kroonika- ajalooline ülevaade; perekonnanimed rootsi päritolu | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Pärispea küla | ||||||||||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Kuusalu | ||||||||||||||
| Vana vald | Loksa | ||||||||||||||
| Vana küla | Pärispea | ||||||||||||||
| ERA kood | Kuu022 | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Pärispea küla kronoloogia. Motto: "Rahvas, kes ei tunne oma minevikku, elab tulevikuta!" Pärispea küla asub samanimelisel poolsaarel Eestimaa mandriosa põhjapoolseimas tipus Soomelahe lõunakaldal. Pärispea poolsaar asub Juminda ja Käsmu poolsaarte vahel või täpsemalt: Hara - rohkem tarvitatuna Loksa ehk Papilahe ja Eru ehk Munga lahe vahel. Poolsaare pikkus on 12,3 km. Suurim laius Mütapellu kohalt Suurpealt Turbuneeme nukani 5,7 km. Üldpindala praeguseaja seisuga on 45,6 km², millest peaaegu 20% - s.o. 9 km² - on Pärispea küla piirkonda kuuluva maaala suuruseks. Poolsaarel on üldse järgmised külad ja asulad. a) lääneküljel Loksa (jääb lõunaosas väljaspoole poolsaart) Suurpea, Suurpea II (rajatud 1950 aastatel), Pärispea b) idaküljel Kasispea, Turbuneeme (ehk Turbaneeme), Viinistu, Administratiivselt kuulub siia juurde Mohni saar I Ajalooline kujunemine. 1219 kevadel (rahvapärimuse järgi 1½ aastat pärast Paala lahingut ja 41 aastat enne munkade asumist Pärispeale), pärast poolteise aastast peatumist Loksal, suurem osa sinna tulnud sõjapõgenikkudest 72 in. on asunud elama 10 km. põhjapoole ja rajanud Pärispea küla. Tõenäoliselt, (4 peret 19 inim?) neid tuleb pidada nimetatud küla esimesteks elanikkudeks. Oma elamud nad rajasid metsa sisse praegusel Hooneteperil, varjul avastavate võivate ründajate ohust. Hakkasid jätkama maaharijatena oma tegevust ka uues asukohas, - põletama alet ja rajama põldu. Rahvapärimus jutustab, et alguses viljaseemet oli toodud kotiga seljas kaugemal asuvatest küladest, hiilides läbi metsade. Kalastamisega need esimesed asunikud tegelesid vähe, püüdsid ainult ahingutega, kuid saak olnud hea. Küla nimi - esialgsel kujul oli Pärispea. Otsustades kirjalikkude allikate järgi, tervelt 500 aasta jooksul kogu aeg Pärispea - on tuntud kõrgendikul kasvanud ja merele paistnud suure pärnametsa tuka järgi, mis hävines aegade jooksul. Küla rajajateks olid kaugemalt Eesti sisemaalt tulnud eestlased ja praegune elanikkude põhiline osa. Umbes 2/3 on rannakeelt ehk eesti põhjamurret kõnelejad eestlased. See murre on kujunenud välja hilisematel segunemistel Soomest tulnud uute asunikkudega - soomlastega. Hilisematel ajajärkudel olnud pikemat või lühemat aega külas elanikke vähemal määral ka teistest rahvustest. Seejuures isegi "kirju seltskond" - teada olevatel andmetel veel rootslasi, taanlasi, sakslasi, lätlasi, venelasi, ukrainlasi, poolakaid, sõjaväelasi ja munkadena siia jäänud merehädalisi. Võib olla veel muidki (rahvapärimused teavad nimetada norralasi, hollandlasi, hispaanlasi, itaallasi). U. 1238-1244 koostatud Taani hindamisraamat ei nimeta veel Pärispea küla (samuti ei nimeta ka Loksat). Kuna see raamat on koostatud taanlaste poolt 1219-1220, siis on see loomulik, et küla ei ole nimestikus. Üksikuna põlismetsade taga ja metsa sees (Saunalahe kaldal kasvanud männidki ulatunud vanasti okstega vette), 25 km eemal teistest hindamisraamatus loetletud lähematest küladest. Ta jäi Taani sõduritele ja preestritele leidmatuks. Kahtlemata oli ka põllumaad alles niivõrd vähe, et ei oleks tasunudki võtta nimestikku üles, kuna hindamisraamatus on märgitud ka küla adramaade arv. Rahvapärimuse järgi küla asukoha on avastanud esmakordselt Kuusalu kloostri mungad alles mõnikümmend aastat hiljem, Kolgaküla mäele paistnud suitsu (vist sõõmusuitsu) järgi. 1248. Taani kuningas Erik V Peovorming kingib tsisterlaste mungaordu G(Q?)utwalli kloostrile, mis asub Ojamaa saarel, teiste külade hulgas Pärispea (Pernispä) küla. Dokumenti selle kohta ei ole säilinud. On tõenäoline, et kroonik on seganud selle daatumi ära 1259 a. tehtud kinkedokumendi daatumiga, sest rahvapärimuste järgi tulid mungad Pärispeale 41 aastat pärast sõjapõgenikke. Ei ole usutav, et mungad viivitasid tulekuga, veel 12 aastat pärast kinkimist. Seega näib Hiärvi poolt näidatud aasta kahtlane Ka kingitud külade nimetused on loetletud Hiärvi kroonikas kõik needsamad, mis on nimetatud 1259 aasta kinkedokumendiski. II Munkade aeg. 1260 kevadel on mungad asunud siia päriseks. Nad asusid siia nähtavasti laevade päästmise otstarbeks, kuna Narva linnuse asutamisega mõni aasta varem (1256 a.) tekkis juba tihedam siit mööda minev laevaliiklus. Päästepaat ("abiluup") oli siin olemas juba sellest ajast. Mungad asusid alaliselt ka Hooneteperil (kus neil olid elamud - vähemalt siin asumise algusaegadel) või Pähkneeme juures Hargi mäel (kus neil oli oma kabel, mis täitis võib-olla ühtlasi ka tuletorni ülesandeid). Hiljem olnud munkadel 4 kasarmut - üks Pähkneemel ja kolm Pähkne männikus. Üks koht Pähkneeme otsast Hargimäe poole mereääres oli tuntud rahva seas veel 19. sajandil nime all "Kabelialune". 20. sajandil see nimi ununes rahvasuus. Kabeli asutamise ja hävimise aastaid ei ole teada, kuid kabel oli püsinud umbes 200 kuni 250 aastat. Selle aja sees võis olla ehk ehitatud ka uuesti. Lagunes 16. sajandil pärast munkade lahkumist, aga rajati seejarel uuesti juba samal sajandil Loksal, Kuusalu Püha Laurentsiuse abikirikuna ja oli pühendatud Püha Neitsi Maarjale, kellele oli pühendatud kahtlemata ka endine Pärispea kabel, sest kabeli uuesti ehitamisel teise kohta tavaliselt pühaku nime ei muudetud. Pärispea küla surnud maeti liivakusse, mida tõendavad 1940 aastate teisel poolel teedeparandusteks ja ehituseks tehtud liivavedamisel välja kaevatud luud. Mõlemad elanikkude grupid - mungad ja maaharijad elasid rahvapärimuse teatel teineteisega leplikult ja toetasid teineteist majanduslikult. Võimalik on, et nad teostasid koos ka hukkunud laevade rüüstamisi. Kuna Purekari oli kogu oma pikkuses veel alles veealune kari, kuid ulatus kaugele merele. Just see koht oli laevadele sel ajal kõige hädaohtlikum, eriti veel ööpimeduses. 1286 VI 5 Taani vastukuningas Valdemar kinkis Mohni saare (Monasaar) koos Tammispea (Tamespe) kalukohtadega ja kogu Vihasoo (Vielenso) lahega (mis on tuntud hiljem Munga ehk Eru lahe nime all) Tallinna Mikaeli kloostrile. See oli tistestlaste ordu nunnaklooster. 14 sajandi esimesel poolel või hiljemalt keskel on tekkinud Pärispea idapoolne naaber küla Viinistu, mis asus samuti Kolga kloostrile kuuluval maal Rahva seas säilinud mälestuste järgi on asustatud Viinistu neemesse esimestena nunnad - need pidid siis järelikult olema saadetud Tallinna Mikaeli kloostri poolt. Nende kaitseks olid määratud Viinistule Pärispealt mõned kloostri valvesõdurid n.n. "tubileerid (vist rootsi sõnast dubleeler") kahekordsed, sest vahisõdurid käisid väljas alati kahekesi paaris ja nendel olid sääl ka oma perekonnad. Muud elanikud on asunud Viinistule kahtlemata Pärispealt, sest läheduses rohkem külasid ei olnud. Rahvapärimuste järgi esimene pere Viinistu külas olevat olnud Keskküla (aga mingi teise nime all), kus asus 1833 aastani. Pärispea - Viinistu vahelise tee otsa kohalt merekalda poole (kus praegu on "VõiduTee" töökojad) ühes Tallinna linnaarhiivis säilinud dokumendis nimetatakse seda küla esmakordselt aastal 1372 nime all Wynest. Niikui "Viinistu" on tulnud ladinakeelsest sõnast "finis" või selle sõna mitmuse omastavast käändest "finituns", (tõlkes: äär, piir, raja, lõpp). Pärit nähtavasti Pärispeal või Kolgas asunud munkadelt, sest nendele oli see küla tõesti kuuluvate valduste ääremaaks, piiriks, rajaks või lõpuks - enam kaugemale nende valdused ei ulatunud. Sõna "finis" kujunes aga kohaliku rahva kõnekeeles Viinistuks. Sellele viitab ka 1586 a-st Rootsi adramaa-revisjonis märgitud küla nimi "Dynis". Tema külge loeti kaua aega ka nüüdne Turbuneeme küla ja Mohnisaar (mille nimi on tulnud nähtavasti ladina keele sõnast "monache" - tõlkes "munga" - "mungad". 15 või 16. sajandil tekib Pärispea lõunapoolses naaberkülas Suurpeas esimene pere. Suurpeal oli alguses umbes 100-200 aasta jooksul ainult üksiktalu (nimetatud ka "Suure"). 18-19 sajandil (u. 1765-1880) see talu kandis "Pärtli" ja pärast poole "Uuetoa" nime. 17 saj. keskpaiku on selles külas ainult 4 talu, alles 1770-1774 kasvab 10-ni ja 20 saj. I poolel 40 peret. Kas küla nimi on tulnud suurest kõrgendikul asuvast metsatukast, või oli esimese üksiktalu rajaja, üks esimesi peremehi suure peaga? See ei ole selge mõlemad nimepäritolu võimalused on reaalsed. Tõenäolisem paistab küll olema esimene variant, sest et tavaliselt peaaegu kõik teised "pea" lõpulised küla nimed on seotud puude või taimekasvuga seoses olevate sõnatüvedega. III Mereröövlite aeg. Meriröövimine (mis on saanud alguse nähtavasti 15. saj. Läänemere teiste piirkondade eeskujul) hakkab võtma elanikkude hulgas rohkem hoogu ja kestab 18. saj. algupooleni, mil see asendub salakauba veoga (peamiselt soolaveoga Soomest). Neli kardetavat meriröövlite asupaika Soome lahe rannikul olnudki: Eesti poolsel rannikul Hiiumaa ja Pärispea, Soome poolsel rannikul Pellinke ja Porkkala. Meriröövi sallisid ka Kolga mõisnikud. Kuna nendele see tõi omakorda lisa-sissetuleku. Igatahes neeme ümbruse merepõhi on praegugi uppunud laevavrakke täis. 16. saj. asustus hakkab kalduma Hooneteperilt rohkem praeguse küla keskpaika, kuid piirdub siin veel paari sajandi üksnes praeguse Päältküla ja Hetkula (ehk Orukülaga). 19 saj. I veerandini püsivaid või alalisi talunimesid palju ei olnudki. Vajaduse korral nimetati peresid ja talusid, kas peremehe või tema isa eesnime järgi või endise ja uue peremehe (enamasti isa ja poja) nimega kokku. Vahel koha minekuga uue peremehe kätte omistati tema eesnime ees ka selle koha nimi kust ta tuli jne. Seetõttu perenimed muutusid tihti peale põlvest põlve. Rahvapärimuste teatel esimene pere küla praeguses asupaigas on olnud juba palju varem Mäe-Matsu. (Mitte Pentla) 1603 Esimene Katk külas, ent elanikkude paosoleku tõttu ei olevat suutnud teha siiski kuigi laastamistööd, nagu tegid hilisemad kaks lainet. 1634 ja 1657 vahel koostatud küla kaardil "Pernispeh und Kolck" on märgitud külas 42 elamut (peret) neist Päältkülas 28 ja Altkülas 14 (ent piirjoont nende kahe vahel on raske kindlaks määrata). Elanikkude arv võib olla umbes 250 ümber. Hobulood on veel saar. Purekaril on lugemata hulk kive meres ainult põhjaosas on üsna väike, Hobuloost poole väiksem saareke. Sajandi lõpul (1693) koostatud kaardil on mõlemad saared juba mandriga ühenduses. Purekari kael kasvas 17. saj. mandriosas Pihlasneemega kokku ja Pihlasneem kadus neemena seetõttu ära. 1637 paiku eraldati Kolga mõisast Kõnnu mõis, mille alla läksid ka Viinistu ja Suurpea külad. 1657. Katk on teistkordselt külas. Ohvrite arv on tedmata, rahvapärimuste teatel siiski väiksem kui Põhjasõja aegse kõige viimase katku ajal. Varsti on talud jälle täidetud, aga osa neist on täidetud juba sisserännanutega Soomest. Enne katku aega olnud 42 pere asemel sajandi lõppveerandi järel 33 peret. 17 sajandist kuni umbes 1820 on küla asustus enamvähem püsivalt 30-35 peret, neist Päältkülas kuni 25 ja Altkülas (Orukülas) kuni 10 peret (ainult 1710/1711 katku järel on asustus vähenenud umbes 25 aasta jooksul, üksvahe - 1716 a. ainult 18 peret). Ta oli 20 sajandi keskpaigani suurim küla Kuusalu kihelkonnas elanikkude arvu poolest, seejuures jäi väiksemaks maapinna suuruselt. Mõisakoormised olid vähese maatõttu rannakülades väiksemad kui maakülades, palju kohustusi tasuti kalapüügi arvel. Väljast sisserännanud olid mitmekümne aasta jooksul pärisorjusest vabad ja alles siis muudeti pärisorjadeks juba nende lapsed. 1709-1710 külas tegutses kool mingisugusel kujul 1½ aasta jooksul. Koolmeistriks oli Pärispea küla kõigi aegade targeim mees - rootsi päritoluga Jürgen Nyman ("noor Kulli Jüri, ka noor kooli Jüri") Ta koostas eestikeeles hiljem ka esimese käsikirjalise küla ajaloo, mis läks arvatavasti 1862 a. (sügisel) sügiskuul tulekahju läbi Pentlajoostil kaotsi Sellest käsikirjast Kolga mõisnik krahv Stenbock olevat lasknud teha saksakeelsetõlke. Tõlke käsikiri võib-olla juhuslikult säilinud Stenbockide järglaste valduses. Sel ajal rahvas säilitas teadmised minevikust suuliselt põlvest põlve. Uuematel aegadel seda ei olnud enam, kuna kirjalik tõrjus suulise välja. Mõndagi sellest kaotsi läinud käsikirjast on jäänud veel rahva mällu, aga ometi üsna vähe - kui ta oli veel alles, mil teda loeti, aga ei jutustatud enam edasi, sellepärast pärastine põlvkond unustas ta hoopis ära. IV Soolaveo aeg. 1710 IX-1711 IV Viimane suur katk Eestimaal tühjendab ka Pärispea küla. Katkuohvrid maeti küla servale metsa (Kalmuaukudele), sest Loksale neid ei jõutud enam matta. Rahvapärimus jutustab: must mees - see olnudki katk - tulnud ratsahobuse seljas külasse ja teinud Kuja Eerikuga lepingu, kes vedas siis lepingu põhjal katku ohvrid punase härjaga Kalmuaukudele ja mattis sääl maha. Küla elanikond oli Hooneteperil jälle katkupaos. 1930-tel aastatel oli seal üks kadakarist. (Kalmuaukudel) /joonis: Loksa-Pärispea-Viinistu teerist; Kalmuaukude ja kiige asukoht. - M. Kindel/ Küla elanikkond väheneb tunduvalt. 1712 I 29 Loetletakse mõisa adramaa revisjoni järgi külas 62 elanikku kokku 21 peres. Enne katku ulatus elanikkude arv üle 200. 1720 paiku küla nimi lõheneb kirjalikkudes allikates Pärnispe asemel järjekindlalt Pärispeaks. Samaaegselt Turbuneeme oma 5 taluga ja Mohni saarega ta loetakse omaette külaks eraldatuna Viinistu külast. Mohni saarele ehitati 1806 a. esimene puust tuletorn ja rajati ühtlasi talu. 1871 a. ehitati kivist tuletorn. Talu jäeti maha 1920 datel aastatel. 1755 pageb pärisorjuse kõvenemise tulemusena esimene perekond (Kulli Tõnis) Pärispealt Soome saartesse. Pageb ka teine perekond (Volmri Peeter) Soome saartesse. Suurpealt 3 perekonda ja Viinistult on läinud viimaste aastate jooksul isegi 6 perekonda, lisaks veel üksik isikud. 1772 Suurem pagenemis aasta - suurenenud mõisakoormiste eest. Pärispealt neli perekonda ja hulk üksikisikuid lähevad Soome saartesse ja rannikule elama. Viinistult 4 ja Suurpealt 1 perekond lähevad ka. Üksikuid perekondade ja üksikisikute ärapagemisi toimub hiljemgi, eeskätt Soomest sisserännanute järglased, kes ei leppinud pärisorjastamisega. 1772 rajati Odakivikülas esimene pere - Odakivi. See kadus aga juba 1790 a. paiku ja rajati alles 80 aastat hiljem (1876) uuesti. 1782 IV 30 Revisjonikirjade andmetel oli Pärispea külas 220 elanikku mehi 101 ja naisi 119. Hoolimata suurest sündivusest pidurdasid elanikkude arvu edaspidist kasvamist mitmed asjaolud: 1) laste suur surevus, kuigi oli tavaline, et peres on 8-12 last. 2) Sagedaste nakkushaiguste taudilained (tüüfus, düsenteeria, rõuged, sarlakid jne.), sest arstiabi puudus. Tallinas olid kõige lähimad arstid. Noormehed pagenesid Soome, osalt Rootsi ja paljud viisid kaasa ka naised. Kuna ei tahetud minna eluaegsesse kroonuteenistusse. Kroonuteenistuse kestvus vene väes oli 1793 a-ni eluaegne, siis 25 aastat, 1834 a.-st 20, 1856 a-st 15, 1859 a-st 12, 1861 a-st 10 ja alles 1871 a-st 7 aastat. Hiljem vähenes veelgi. 1734 rajati pärastises Hauaneeme külas esimene pere - Hauaneeme. 1831 a. oli seal juba 4 peret. 1875 a paiku lisandus veel 3 peret. 1812. Jälle üks suurem pagenemine. Napoleoni sõjakäik Venemaale peletab palju mehi Soome, et pääseda sõjaväkke värbamisest, aga ka terveid perekond. 1817 hakkab tekkima Aleküla, esimene pere - Ale. 20 aastat hiljem oli seal 8 peret, kohtade möötmise järel 1880.-datel aastatel 18-19 peret. 1821 Käis Pärispea külas esimene ajaleht O.H. Masing "Ma rahva Näddali leht": Esimese koolmeistri "noore Kulli Jüri" pojapoeg oli ajalehele üks aktiivsemaid kirjasaatjaid. Säilinud aastakäigud (1824 II 4, 1828 II 23, 1831 I 22; 1835) lasevad arvata, et nimetatud leht käis veel mõnel teiselgi. Lugemis oskus oli hoolimata koolide puudumisest kihelkonnas küllaltki kõrge. Hästi lugejaid oli külaelanikkude hulgas üsna mitukümmend. Kirjutamisoskust ei kontrollitud, aga kuna selle peale pandi vähem rõhku, siis oli see väiksem. Lugema õpetamise eest kandsid hoolt külas selleks määratud kolm lasteloetajat, kelle õpetamise oskuse eest hoolitses pastor. Ametisse astumise ajal 1837 olid nendeks: Pentlajoosti Jüri Sandström, tema vend Kulli Jaan Sandstöm ja Aksli Mikk Jablakob. Rajatakse Pärispeale telefoniliin (piirivalve kordonisse Mähuotsas)? 1834 I 1 arvates Pärispea küla, aga ka teiste ümbruskonna külade elanikud saavad perekonnanimed, milliseid on kogusummas terve küla kohta kohta 41 (ühe perekonnanime kohta keskmiselt 7 inimest). Enamik neist oli rootsikeelset päritolu ja laenatud nähtavasti Soome rootslastelt, kellega rannarahval oli tihedam läbikäimine 1834 III 25 Revisjonikirjade järgi külas on 283 elanikku, mehi 124 ja naisi 159, seega on viimase 18 aasta jooksul elanikkond arv märgatavalt tõusnud. Talude arv on tõusnud 31-le, vabadiku perel 17. 1837 suurim tulekahju külas, sai alguse Pentlalt ja levis põhja või loode tuulega kuni Tabanini. Küla keskel põles maha seitse elumaja. 40 inimesel tuli leida külast uut peavarju. 1849 Hakkab tekkima Mähuotsa küla esimene pere Mähu. 1851 VI 30 Soolavedajate poolt tapetud Odakivi rannas 2 randrüütlit. Tapjad jäävad avastamata ja laibad leidmata. Kohtuprotsess kestab 1855 aastani ja selles võtavad osa enamik täisealisi külakodanikke. 1854 ja 1855 suvel asub külas (Mähumetsas Laagrikivi juures) üksik (rood?) Vene sõjavägi seoses Krimmi sõja puhul kardetud Ingeri laevastiku dessandiga Soome lahte. 1858 II 30 Revisjonide kirjade järgi külas 294 elanikku (mehi 147 ja naisi 147) peale selle soldatid ja nende perekonnad u. 10 inimest. Külas on 31 talu ja 15 vabadikuperet lisaks kordon. 1867 I Kõnnu rannavald (Pärispea, Viinistu, Suurpea ja Turbuneeme külad) ühendati Kõnnu maavallaga üheks Kõnnu vallaks. Senises rannavallas Pärispea ja Suurpea moodustavad 1935 aastani ühe abivallavanema ringkonna. Viinistu ja Turbuneeme? Rannavald säilib edasi veel rahva kõnepruugis. 1876 hakkab tekkima uuesti Odakivi küla. 1879 Kõnnu valla elanikkude nimekirja järgi on külas 391 elanikku (arvestamata sõjaväelasi. Viimase 20 a. jooksul oli tekkinud juurde umbes 30 peret. 1880 VII 31 tapeti kohaliku piirivalve kordoni ülema poolt mõõgapistega soolaveo viimase ohvrina Madjukse Toomas Maalberg. |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Kirjandus | külakroonikad | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 13376 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Melika Kindel | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | |||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:03 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 04.10.2017 18:44 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | EFA II 37 | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-14327-50170-60699 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-16349-36715-94964 | ||||||||||||||