VANAPOIS RAHA KUIVAMAS.
Ku ma viil nuur miis olli, sys lätsime mii, mina, kadonu Prandso Piijo - Jumal ülendagu no timä hinge ja alandagu pattu ja Kopli Jaan Timo mõtsast Jaanipäiva üüse puid vargile. Tullime puijega jo kodo lähketse, kui Prandso Piip mii nurmõ otsah, küla takah, tuld silmas. Tuli olle õige suur, muudö ku õhõt õnnõ. Üts suur must miis käve ümbre tulõ ja peestelli. Lääme kaema, ütli ma, kes sääl nii ilda ütsindä tuld viil tege! Tõsõ es taha tulla. Ütlivä, et tu tõistõ Piitre om öütsih. Ma iks käve nääle paale, no naa es anna iks perrä, nii jäiki kaemada. Hummagu varra lätsime kyik kolmõkeske kaema. Inne nõuseme tõiste Piitre käest perrä, kas ta olle sääl õütsih ja tegi tuld. Ta ütel, et es ole. Lätsime sys sinna kaema. Jummal anna no andis, sääl es olõ tulõ jälgegi. Olõs no kas tõgi ehk hain maaha sõkkut olnu. Vana inemise ütlese, et sääl kottal vanast väega rikkas talo olnu... nüüdgi om viil oja veereh ahivars alale. Tõnõ niisama rikkas talo olnu Kooskoral (umbes 10 versta nimetatud kohast - Lutsu külast põhja poole). Kui üteh paigah väri-it kinni pand, sys kuuldunu tõiste paika. Nii kuuldunu Kooskoralt Lutsulõ ja Lutsult Kooskorra värehte kiitsmine. - Nii pallo ole ma kah ummõ silmiga är nännü. - |
