Joba mitu põlvõ inemisi om är koolnu, om jäänü jutt inemisist mahaq, et ollõv siist Õisult (talu nimi) lat´s är kadunu. Tiä ollõv lännü pühäbä lõunõ aigu mõtsa marjalõ, ja kadunu ärä. Tel ei ollõv olnu muud ku uma ammõkõni sällän ja ammõ sälläkeni ol´l käüdetüt olgõ pääl lõuva ala kinni. Sõs om otsitut, inemistege jahti peetüt, vas´t midägi om maan, kas ammõ sälläkeni, vai midägi. Midägi ei ollõv löütüt.
Karulõ mõisan opõtaja nurmõn om rüki põimõt. Sis om tulnuq pik´se vihm, kõik ommaq lännü pakku. Sulasõ naisel om väikene lat´s olnuq, käs´künü rüä akki tetäq sisest suurõmbas. Umale mihele ütelnu: \"Tii mullõ asõnd, ma tükü rüä aki sisse. Mihekeni ärä min´düq sa ärä, jääq sa ka siiäq.\" Armedu kõvastõ sadanu vihma. Kangõ suur pik´se prähvä\'üs om olnuq. Naisterahvas om kaenu kivi pääle. Tuu kivi ol´l olnu rüä aki iin. Sõs om nakanu maa liikmõ kivi mant ja kivi alt om üts lat´s vällä tükkünü. Sis saie tä inemistele silmä nätä, ja om nakanu rüä kõrt müüdä juuskmõ. Sis tiä om pagõnu imelikult, ku om tulnuq kivi alt vällä. Sulasõ nani om nakanu rüük´me. Tõsõq olnu lännü mõisa vihma pakku. Sis om vihm üle lännü, ommaq tõsõq ka tulnu, om nakanu tedä takan ajamõ. Sis om aetut niika ku Karulõ mõisadõ. Karulõ mõisa urdaq lastu vallalõ. Urdaq võttunu tiä kinni. Nii pal´lu ku kässi om manu puttunu, om kinni oitunu, ei olõ joudunu kinni peetäq. Sis om viidüt Vissi kerikulõ, tiä om ulgagõ viidüt, tiä olnuq ku üts vaim. Sääl om tedä ristitüt ja pühändüt, sis om jäänü tä inemiste sekkä saismõ, ollõv jäänü piatõmmõ, sis ei ollõv inämb pagõnu. Sis ollõv telle nimi pantut Triina, sis ollõv kutsutut va ull Triina. Koikkülän mu imä velle man om tiininu ja olnuq, sis om kedränü illust langa. Velle nani om iks ütelnu, kat´s puuli linast langa ollõv kedränü üü seen. Tä iks ollõv kõnõlnu päivä vähäsi, üüsi ollõv kõnõlnu ütsinde ku tonnin õnnõdõ. Ei ollõv ütski aru saanu, ku ollõv esiq kõnõlnu ütsinde. Toolõ pernasele mu ununaisele ollõv sellätänü, tuu ollõv nõudunu, kun tä om olnuq sääl kivi all. Tä ollõv papa mamma man olnuq, papal mammal ol´l olnu kat´s musta lehmä, nui tä ol´l oitunu ja nuidege mõtsan käünü. Imä ol´l käs´künü min´däq ja us´s kinni pandaq. Nigu tä tuud ust kinni pandmõ lännü nii saanu vällä kivi alt. Mu imä om mitu kõrda kõnõlnu, tiä vannust ei ollõv ütski ilman tiidünü. A tuu jäie mul küsümäldä kohes tä perägõrd jäie, kohes tä surõsi.
Nuuq inemiseq, kis toda juttu ommaq kõnõlnu, omma jo päält saa aastaja vanaq. |
