Minu emä vaevati kuu aigu. Taevaskuan om noo rahakeldre. Mina ol'li lat'skõnõ, es ole veel koolih käüjä. Ema es saa magada, nii piinati terve kuu aigu. Ku ta päivä ka maha visas, tul'l üt's vähelik must mehekene, ütles: "Tule, sinul om valmistatu õnn, kõik mis keldreh om, see varandus võta sina kõik ärä!" Emä isaga elli tol aol Otepääl. Pani hobese ette ja võt't üte võõra mehe üteh. Kolmekeske tullivaq, vot see es ole hää. Pühäbä õdagu tullivaq siia Himmastehe ja esmabä hommuku lätsiväq keldret kaibma, toda varandust. Sis ol'l vihmanõ suvi. Väike-Taevaskua kaari näi mina kah, ol'li täitsa väl'lä uhetu. See väike must mees ol'l kõik ärä opõnu, et kudas sjo varandus kätte saa: "Koputa kolm kõrda usse pääle, sis avas uss vallalõ. Tulõ väike rakekoer, must koer, nakas vägä kur'aste haukma, ärä sa sedä mitte pel'äku'i. Ku us's vallalõ tulõ, om sääl ussõ pääl kullast kurgunöpsi. nee võtaq sa kah ärä kõgõ enne. Sis kümme vakka kulda ja viis vakka hõpõt ja vas'k peeleq. noo ka kõik võtaq ärä." Vanast kui varandust panti, sis ol'li üts inimene kah sisse pant. "Too taht pästä, et temä heng tahab vällä." Nakanuva kaibma. Joba keldre kaare tulluva väl'lä. Himmaste ja Ahja mõtsavaht tulliva ja anniva jõudu: "Mis ti siin nakat tegemä, kelle lubaga te siin toot teete. Ärge ti toda teke, see om husse ja madusid täüs. Ku te usse vallalõ võtatõ, sis tulevaq noo hussiq ja maoq kõik väl'lä." Naksiva pelgämä ja tulliva ärä. Minu emäl ol'li kodu siin alan. Olliva ööd siin. Sis pääle söögi heitnu jälle natuke magama. Sis tulnu väike must mees ja ütelnu: "mis sa sedä tegid, mis sa võtid toda võõrast meest üten ja mis sa kullesit neid võõrit. Sa oles selle hinge ärä pästnu." Ja kogu suvi vaivas emät, veel hainaaigu kah, ku emä pää maha pannu, ikka too väike mehekene tulnu ja vaivanu tedä. Taivaskuan ol'li keldrekaas olnu nätä. Kui esä ol'l väike poiskene, olli lännu aiavitsu tooma, nännu keldrekaast. Isä ütelnu, et: "Kul'lä pojakõnõ, ärä sa toot putku. Too om kõik husse ja madusid täüs. Kui sa usse vallalõ võtad, sis oled husse söödu." |