| Muistse olnud Sangaste Tagulas üks talu. Talus olnud kuri ja isekas peremees, kel olnud suur varandus. Et peremees tundnud alalist hirmu varaste ja röövlite eest. lasknud ta talule ehtitada ümber kõrge raudaia. Aed olnud seitse meetrit kõrge ja üheksa meetrit iga külg pikk. Aia keskel olnud värav, väraval valvanud alati mees, kes istunud väraval, nagu mees hobuse seljas. Ühel öösel kuulnud peremees hirmsat raginat ja raha kõlinat. Ei olla julenud välja ka vaatama minna. Ragin vaikinud aga varsti. Hommikul näinud mees, et raudaeda polegi enam. Aed kõige sammastega, mis maa sees olnud kadunud. Mees, kes väraval istunud, olla tõstetud pihlapuu oksale. Oksal istunud mees kaksiti nagu väravalgi ja maganud ise norinal. Peremees äratanud ta ja pärinud asja järele. Mees pole midagi teadnud ja peremees jäänud arvamisele, et aed on maa alla vajunud. Õhtupoolikul tulnud üks külaelanikudest ja ütelnud pahaselt: \\\"Mis te omast aiarisust veate, toote ta minu karjamaale nagu mul teda vaja oleks!\\\" Nüüd kohkunud peremees ka ära, kuid läinud kohe mehega kaasa vaatama, kas mehe jutt vastab tõele. Näinud jah, et aed on teise karjamaal, toonud hobused ja tahtnud aeda ära vedada, aga ühest aiasambast kostnud kõuesarnane hääl: \\\"Jäta aed rahule!\\\" Peremees aga sundinud aina hobuseid tagant ega pannud ütelust tähelegi. Siis aga kerkinud taeva kolesuur pilv, mis täitnud kogu taevalaotuse. Siis langenud pilv valju kohinaga alla, otse aia peale, kattes enda alla ka peremehe hobustega. Aia asemele tekkinud järv. Inimesed hakanud järve kutsuma Rauajärveks. |
