Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | ERA II 245, 167/73 (6) | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | ERA II 245, 167/73 (6) < Urvaste khk, Alaküla, Mäe-Pardsi t - I. Eisen < Aleksander Kala, 77 a, jt jutustajad (1939) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:ERA IIKöide:245LK1:167LK2:173Pala:6 | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1939 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | tiik/lomp, karistuspaik, kalme, kirik | ||||||||||||||
| Tegelased | vaimolend | ||||||||||||||
| Žanr | muist, j, arh | ||||||||||||||
| Jututüüp | Soepalu surnuaed, kirikuase ja hukkamispaik u Tati t. kohal; Surnukambri juures õudsed nägemused; sõit puusärgiga; jumalasõnast saab abi | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Soepalu | ||||||||||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Urvaste | ||||||||||||||
| Vana vald | Sõmerpalu | ||||||||||||||
| Vana küla | Alakülä | ||||||||||||||
| Täpsem asukoht | kalmistu, reg. nr. 30948 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Võru maakond | ||||||||||||||
| Koht 2 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Kalmetumägi | ||||||||||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Urvaste | ||||||||||||||
| Vana vald | Sõmerpalu | ||||||||||||||
| Vana küla | Osula | ||||||||||||||
| Täpsem asukoht | kalmistu, reg. nr. 13663 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Võru maakond | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Vana aegseid surnu aedu teab rahvas kaht tükki nimelt \\\"Soepalus\\\" ja Osulas \\\"Kalmetumäel\\\". Soepalu surnuaed on kui Võru-Viljandi teed sõita kuni Soekõrtsini kust teine tee keerab ära Osula pääle. Kahe tee vahele jääb mets mis olnudki Surnuaed. Kasvab kaunis tugev männi mets, maapind teeb mõned kallakud. Säält on leitud inimese luid juba 2he jala sügavuselt. Labidaga läinud jutustaja kuhugi tööle, et otse saada pööranud üle matusaia, tekkinud jälle soov labidaga katsuda ise järele. Kaunis järsu künka juures katsunud kaevata, aga kivid vastu, sattunud kohe tänava pääle. Tänav olla säält kohast sillutatud põllukividega ja trepiastmed samuti mis viivad künka otsa on välja tahutud suurtest kividest. Maad on paaritolli paksuselt juba pääle tekkinud. Matus aia lähedal on olnud ka kirik. Võrust - Osula poole sõites Soe kõrtsist umbes 3 klm. edasi tõuseb tee kaunis järsust nõlvakust üles. Pahemal pool mets (surnuaed) paremal praegu põllumaa sää asetses kirik ja nõlvaku all on kiriku tiik, mis on täiesti ümarik. Sinna tiiki olla uputatud kõik kiriku vastu eksinud inimesed, mõnikord isegi väikesi lapsi oli sinna sisse pillutud. Kiriku varemetest kividest ehitati Piho talu laut ja küünid, seda mäletab ka jutustaja ja teab et kõiki müüri kive välja ei võetutki. Selle surnu aia kohta on üks jutt mida teab mitu vanakest. Korra õhta läinud üks mees üle surnuaia aga jäänud praeguseni kadunuks. Matus aias on praegugi veel surnu kambri varemed näha. Vanal ajal elanud surnu kambri juures üks väga kuri mees kes omal ajal meelitas inimesi oma juure ja laskis neid kukkuda surnukambri all olevasse keldrisse. Sel mehel kes sääl elas olnud võime ennast muuta. Üks kord Aadu nimeline mees läinud teed mööda sulasega, näinud, haige rebane poolsurnult loopleb teed mööda. Aadu mõtleb et, \\\"mina su kasuka nülin\\\". Ja hakkas rebasel taga jooksma, rebane ka vahel taga jalgu päriselt maad mööda vedades pääseb kuidagi Aadu eest ära. Rebane sihib otse surnukambri poole Aadu järel. Surnu kambris teeb rebane hüppe mida aga Aadu tähele ei pane, Aadu näeb rebane teise seina ääres kükitab, läinud kinni võtma ja jäänudki igaveseks. Läinud korra sellest samast surnuaiast üle üks mees nimega \\\"Tugev Jakob. Jakob läheb ja mõtleb kuid keset surnuaeda umbes jääb ta nagu kinni naelutatud seisma: ta oli vaadanud surnukambri poole aga ta pilk jäi sinna kui nõiutult püsima. Viimaks sai kuidagi omale ristimärgi ette teha ja puu taha tõmmata. Ta nägi kuidas üks mees elajalikult toorenäoga istus avatud kirstus surnu pääl ja näris seda. Kui mõne luu sai ära puhastada oli keelega lakkunud puhtaks ja minema visanud mis lennates haledasti oli kiununud. Viimaks saanud surnu ära söödud, seadnud ta ennast siis mugavalt kirstu istuma ja, jumala ime, kirst tõusnud lendu ja kadunud silmist. Ja siis tulnud maa seest kuuldavale mürin mis nagu pikse mürin tasanes kõvenes ja viimaks täiesti vaibus. Aga imet, juba istub elejalik toores mees ja sõi aga mitte üksi vaid kolmegesi. Söönud jälle surnud mis kirstu sees kuidagi oli väänelnud. Pääle olid rüübanud nad midagi pangetaolisest anumast. Korraga, haistab üks koletis õhku ja ta silma vaade langeb otse Jakobi pääle. Nüüd märkas Jakob et ta puu tagant päris lagedale oli tulnud ja kuu paistis ka heledasti ta pääle. Kadunud oled Jakob, sähvinud mõte läbi ta aju. Ühe silma paari asemel vaatas Jakobit nüüd kolm paari koletise silmi, mis kuidagi punaselt olivad läikinud. Hüüdnuvad siis kõik kolmegesi, igal oma hääle kõrgus: \\\"Võõras tule siia\\\". Jakob hakanud värisema kui üksik leht tormis ja komberdanud kuidagi koletiste juure. Koletised lõrinal naerma, seda Jakob ei ole teadnud mida nad naeravad, aga naernuvad nii et vaht suust välja pritsinud ja hambad kokkupuududes sädemeid pildusid. Kuhu kohta vaht maha kukkunud ja kui sääl mõni taimeke kasvas hävines see silmapilkselt vahuga kokkupuudutes. Jakob vaeneke oli mahakukkunud ja ta püüdis karjuda aga häält ei olnud, tõsteti viimaks ühte tühja puusärki ja sõit algas. Sõidust Jakob pole näinud hulgal ajal midagi viimaks läinud valgemaks, näinud siis et sõidavad kusagil räpases ja lagunenud kohas, inimesed kõik nagu surnud, aga elasid, olgugi et ussid uuristades nende keha, ja neile põrgu piina valmistasid. Käed olid selja taga kinni seotud ja pää rippus lõdvalt rinnal. Jakobil tulnud siis ainus sõna huultele Jumal... Kõik kinniseotud inimesed võputusid tõstsid viivuks pead ja see oli selleks korraks kõik mida nägi Jakob. Jakob ärkas kusagil talu lähedal põllul, läks ja küsis kus ta on, selgus et 30 klm omast kodust eemal. Nii kaugele oli ta lennanud puusärgis ja oleks lennanud veel kaugemale kui ei oleks tulnud suhu päästvat sõna Jumal. Kodu sai ta teisel päeval päris hästi. Aga mees kaotas juukse, mis oli läinud halliks ja pudenes pääst. |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Tekstimärkus | jätkub ERA II 245, 174-7 (7; 8) | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 10842 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Valdo Valper | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | |||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 16:45 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 15.04.2013 17:00 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | ERA II 245 | ||||||||||||||
| Säilik | |||||||||||||||
| Pala | |||||||||||||||