Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 245, 157/62 (1)
Täisviide ERA II 245, 157/62 (1) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - I. Eisen < Peeter Mõttus, 87 a (surnud) (1939)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:245LK1:157LK2:162Pala:1
Kogumisaasta(d) 1939
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Peeter Mõttus koguja märkus: surnud Võrumaa, Urvaste, Sõmerpalu v.
87 a.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Ilmar Eisen 1922 s 1922, Väimela põllunduskeskkooli I kl õpil.
Teksti sisu
Objekti liik mägi
Tegelased loom/lind/kala
Muud märksõnad varandus
Žanr muist, ol
Jututüüp mees tapab Sarvemäel ussi ja kaevab varandust
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Sarvemägi
Vana maakond Võrumaa
Kihelkond Urvaste
Vana vald Sõmerpalu
Vana küla Järvere
Uus maakond Võru maakond
Uus vald Sõmerpalu vald
Koht 2
Objekti nimetus Vagula järv
Vana maakond Võrumaa
Koht 3
Objekti nimetus Võhandu jõgi
Vana maakond Võrumaa
Tekst
Varandusi peaks leiduma vanarahva jutu järgi Sõmerpalu vallas \"Sarve\" mäel. Sarvemägi asetseb Vagula järve kaldal, maa kuulub riigile samuti mets, mis teda ümbritseb mitme kilomeetri ulatuses. Olles looduselt väga ilus, ei lasta tal rahulikult puhata, küll peetakse sääl pidusid ja korraldadakse laagreid. Keegi vist, paljuist noortest, ei tea ega usukski, kui rääkida et Sarvemäel on varandust oma põues. Õigepalju aastaid tagasi olla juhtunud üks niisugune juhus, mis tõendas et sääl rahapada on. Ühel suvisel õhtapoolikul läinud jutustaja isa-isa, kes olnud kirglik kütt, metsa kõndima ja loomakesi vaatama, nagu ta ise öelnud. Kõndinud ja kõndinud, aga imelikul kombel ei näinud ta ühtki looma ega lindu, pääle laululindude. Hakanud siis kaugelt kodupoole kõmpima, peas imelikud mõtted, kõndinud ja kõndinud kuni viimaks leidnud suure ussi, umbes Sarvemäe kohal. Tahtnud siis ussi ära tappa aga uss ees punuma, ja nii kiiresti et mees vaevalt järel jõudnud. Suure pingutusega jõudnud mees talle siiski kaunil ligidalle. Jõuavad võidujooksjad Sarvemäele, uss umbes 10 m mehest eemal. Teinud hüppe õhku lõhenud ja kadunud mäe sisse, millele järgnenud tume mürin. Mees pool uimaselt läinud ussi lõhkemispaigani, leidnud ainult tule aseme. Järve ja osalt mägegi matnud äärmiselt tihe udu, mida mees ennemalt ei ole märganud. Mees põrnitsenud õigekaua tule aseme pääle, ja korraga kuuldus päris lähedalt ja selgesti mahe hele hääl: \"Sa rumal mees kaeva ja leia, ja mis leida võta omale\". Mees ka kohe, labidad ei olnud, nuiaga kaevama. Saanud natuke maad kõrvale kangutada kui kepp puudunud millegi kõva külge, selle pääle kostnud maa seest äge lõrin, nii kõva et teisel pool järve Kasaritsa mäed ja lõpuks veel Muna ja Vällemägigi vastu kohisenud. Mees selle pääle kohkunud, aga järvest kostva heleda naeru pääle, saanud julgust ja kaevama edasi,. Jällegi puutunud kepi ots millegi kõva vastu, aga näe imet, kepi ots millegi külge kõvasti kinni jänud. Mees sikutama ja vaata, pikapeale annabki järele, aga kepp ei tule üksi vaid ühes sellega ka mingisugune kandiline kast, mis tublisti kõlises. Rõõmupärast mees hõiskas: \"Ai Jumal Jummal no om ime sündunu ma õnne siin jne.\". Rahapada püha nime pääle maa seest kõpsti augu äärepääle. Mees unustanud ennast hoopis ära hakanud ümber paja rõõmupärast hüppama ja hõisanud laulda:
Üts õnne siin sih kargam[an]
Üts milioäär sih kepslemä,
Üts kuradi rikas milioäär sih...
Ai Jummalakõnõ kos om jäänu.\".
Pragin ragin veel suurem nagu enne kohisenud metsad ja järv, kajanud vastu ka Munamägi. Kui mees toibus leidis ennast endise tuleaseme äärest, aga imelikul kombel söed hõõgusid, ja järvest uduseest hele hääl naernud \"Sa rumal mees\". Oli laskunud suve öö hal hämarus, Järves udusees lõi kala mille sulpsatus selgesti ta kõrvu kostnud. Ja Samas jarveääres emaleppade salgas laulnud ööpik... Seda sulpsatust kuuldes jäänud ta just kui kinni naelutult seisma, ega saanud enne käima hakata kuni ööpik olevat laulmise lõpetanud. See laul seisnud tal surmani meeles. Ta ise olevad tõendanud et see sulpsatus ei olnud kala tehtud vaid vete vaimul, ja laul ei tulnud ööpiku suust sest et see kõlanud nagu kõne, pilkamine ja siis pikaks kaebamiseks läinud, seda olevad teinud mäe haldjas, kes tahtnud teda ta rumala laulu pärast noomida. Mäe haldjas ja vetevaim olevad suured sõbrad, kes rahulikult ja ilma tülita elavad. Kui keegi leiaks selle raha paja ja ennast järves õhta peseks, ning mäe poole kummardavad, siis pääsevad lahti üks kuninga tütar, mis on kuri nõid mäe sees olevasse keldrisse kinni needinud. See olevad ühe rikka kuninga tütar kes tulnud oma isaga lõunamaalt ja pühha Võhandu jõkke suplema. Kurjale Soome nõiale see ei ole meelt mööda olnud, kes ka jões ilma teiste nägemata oma tervist parandas, et Eestlastel nii kuulus jõgi mis Soomes puudub ja kuningad ning vürstid käivad kaugelt siin suplemas ja omavad raudse tervise. Nõid tahtnud siis välismaalasi hirmutada ja nõidunudki kuningatütre Sarvemäe koopasse. Kuningas kadunud jäljetult ära. Nõial kellel ka tervis kippus halvaks minema, suples pühas jões, aga ei midagi, temale tegi püha jõgi veel halvemat. Viru ranna kalurid olla näinud kuidas ta Eestist minnes, keset Soome lahte ära uppus. Et kuri nõid ennast jões leotas, see tegi jõele halba, ta vesi ei ole enam nii tervislik kui enne, ja all pool Vagula järve olevad sama harilik vesi kui igas teises jões.
Kuninga tütre ära päästmisega saab ka jõgi oma väärtuse ja võime tagasi.
Lisaandmed
Tekstimärkus jätkub: ERA II 245, 163 (2)
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 10837
Sisestaja Valdo Valper
Sisestuskuupäev
Lisatud 20.06.2012 16:45
Viimati muudetud 15.04.2013 17:00
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 245
Säilik
Pala