Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide E 50408/17 (8)
Täisviide
Viite osad Kogu:EKöide:LK1:50408LK2:50417Pala:8
Kogumisaasta(d) 1917
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Salomon Lilhein
Pala kogumiskoht Harjumaa, Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k.
Teksti sisu
Objekti liik mõis, küla
Tegelased isik
Žanr andm
Jututüüp Kõnnu mõisa ajaloost.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Kolga mõis
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Kuusalu
Vana küla Kolga
ERA kood Kuu315
Koht 2
Objekti nimetus Kimbalu küla
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Kuusalu
Vana küla Kimbalu
ERA kood Kuu111
Koht 3
Objekti nimetus Kõnnu mõis
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Kuusalu
Vana küla Kõnnu
ERA kood Kuu062
Tekst
Mõned teated Kõnnu mõisa ajaloost.
Kolga-Kõnnu /Ke??a/ mõis, Kuusalu kihelkonnas oli üks suurematest mõisadest Eestimaal ja ta oli enne Kolga krahvide, Stenbockide omandus, kellel peale Kolga ja Kõnnu veel Kiiu ja Koo-Uuemõisa - mõisad olid. Rahvasuu teab rääkida, et Kolga maad endisel ajal veel palju laialdasemad olla olnud ja et üks praeguste krahvide esiisa, kes suur Rootsi riigimees olnud, oma teenuste eest pohja sõja ajal, seda kõike Vene valitsuselt tasuks olla saanud. /Olen kusagilt lugenud, et üks Kolga krahv, Gustaf Otto Stenbok, kes, Rootsi riigi minister ja mereväeülem olnud, 1678 a. Kolga rannas Juminda külasse uue kabeli on ehitanud. Kui rahva jutt äraandmisest tõsi on, siis võib olla, et tema see äraandja oligi./ Käesoleval aastasajal on teised mõisad kõik Stenbokide käest ära läinud, ainult Kolk on veel nendel alles. Kergelt saadud, libedaste läinud! Peale Kolga käest ära minemist, oli Kõnnu mõis paari, kolme omanikku käes, kuna ta viimaks Talurahva Põllupanga omanduseks läks, kes, tema maid äratükeldas ja talurahvale edasi muus. Mõisa süda 575 dess. /kui ma õieti mäletan/, seal peal olevate mõisa hoonetega jäeti esite jaotamata, et tulevikus sinna põllutöökooli asutada. Nagu läinud aasta lõpul ja käesoleva aasta algul ajalehtedes seisis, olla Baltimaa ÕigeusuVennasteselts Kõnnu mõisa müümata jäenud osa, 53000 rubal eest ära ostnud ja kavatseb sinna põllutöökooli asutada ja õigeusu kirikut ehitada. Millal maad, kuhu Kõnnu mõisa peale ehitati, talurahva käest ära kisuti, ei ole mitte teada, aga rahvas teadvad veel seda rääkida, et uue moisale elu andmise pärast, kaks suurt küla - "Kõnnu" ja "Kemba" on pidanud ilmast kaduma! Esialgu oli mõne üksiku herrase tuju, võib olla, ehk kümnete perekondade kodukolde lõhkumisega rahustatud, aga süües öeldakse isu kasvama. Veel oli mõisa külje all, - paar versta mõisast kaugel 4-taluga 6-päeva kohad ja 6 vabadikku kohaga, 105 hinge suur "Kimbalu" küla, ka see oli herraste tähelepanemist enese peale tõmbanud ja pidi ahnitsejatele saagiks langema. - "Kimbalu" küla lõpetamine alganud järgmiselt: Mõisini - nii kaugelt, kui praegused vanad inimesed ja nende vanemad mäletavad ja mäletanud on, on Kõnnus alati võõrad rentnikud elanud, ainult üks kord olnud üks Kolga krahvi poegadest, 3 aastat Kõnnu mõisa pidajaks - kutusnud kord valla talitaja Kõnnu mõisa ja küsinud sellelt: "Mis sa arvad, ka ei võiks "Kimbalu" külalt ühte põldu mõisa külge võtta?" Talitaja, kes oma suguvendade saatusest ei hoolinud, vaid aga mõisnikule meele järele püüdis olla, vastanud küsimise peale nõnda: "Miks aga üht välja /põldu/, võiks ju terve "Kimbalu" küla mõisa külge võtta, siis saaksid ka mõisa teoloomad paremine süüa! Selle lühikese kahekõnega oli "Kimbalu" küla üle surmaotsus mõistetud. See sündis 1831 aastal. Oma rahva äraandja talitaja olnud selleaegne Vanaküla "Klaukse" talu peremees Hans Valk. Oma kohtadest lahkumist olla endised "Kimbalu" küla elanikud järgmist jutustanud. "Kohtadest väljaminemise käsk tuli meile äkitselt, aimamata ja meid sunniti, nagu sõja eest põgenajaid, kiireste oma elukohtadest lahkuma; ei hoolitud sellest, et ühedel leivataigen künas ja teistel kangas telgedel, poolikul kudumata oli. Nii pidime oma esivanematest asutatud kohad, teise ahnuse täiteks käest ära andma ja iga ilmakaare poole laiali minema, et jälle kuhugile metsavõsastikusse ehk liivakünkale urtsikut ülesehitada ja maalapikest harida, kust enesele varju ja peadoidust saada - aga ka, et täitmata mõisnikule, kes meid koduta hulgusteks oli teinud, jälle, uueste mammonat koguda!"
1915 a. algul müüdi jaotatud maaosad talurahvale ära ja võib olla, et mõni ostja ehk ka selle paiga juhtus omandama, kus tema isaisa 84 aasta eest ilmasse hulkuma aeti.
Et Kõnnu mõisa põllud suuremalt jaolt kivised on ja sellepärast rasked harida, - on keegi aadeli soost mees V. Wendrich, kes läinud aastasaja keskpaigal, kauemat aega Kõnnus rentnikuks olnud, mõisa majapidamise kohta järgmise prohvetliku ettekuulutuse öelnud: "Nii kaua, kui Kõnnu mõisa põllud vallarahva poolt haritud saavad, on mõisa majapidamine korras, aga kui kord see aeg tuleb, et see tööjõud siit ära jääb, siis ei ole Kõnnu mõisat ka mitte enam olemas!" Nüüd on see ütelus tõeks läinud. Peale teoorjuse ärakaotamist pidas keegi sakslane Hertel, kes ise tubli, tegelik põllumees oli, mõisat paar aastakümmet enese käes rendil, aga need, kes peale teda tulid, läksid oma majapidamisega peagi kraavi, kuni mõisa põllud viimaseni ärakurnatud "olid" ja ta lõppude lõpuks müügi alla läks ja ühe käest teise kätte veeredes viimaks selleks sai - millest ta oli võetud. - Küll on rahva käest terved külad ja üksikud talud, ülekohtuselt, ilma vähematki tasu andmata, äraröövitud, aga siiski ei ole herradel krahvidel "nandi" tarbeks, vaid ikka on vesi ahjus mille järeldusel Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisad käest on läinud. Vana krahv Mihail Stenbok, - kes mõne aasta eest suri - tahtis Kõnnu ranna kohapidajatelt majasid, mis need enese kulul kohtade peale olid ehitanud, mõisa omaks kiskuda, aga peremehed andsid asja kohtu kätte. Asi viibis nõnda paar aastat, siis tehti kohtuotsus peremeeste kasuks. Endisel ajal anti kohapidajatele ehitusepalgid mõisa metsast, ilma tasuta, aga muu materjali pidi kohanik ise juurde muretsema ja ka terve ehituse kulu kandma. Et viimastel aastakümnedel mõisa poolt enam ainust nottigi ei ole antud, siis saavad kohanikud kohtade peal olevat ehitust täielikult enese omanduseks ja nõnda algaski protsess. Kuid suri vana krahv ja tema poeg Wsewolod - esimene õigeusuline Kolga krahv; suri 1916 a. kevadel - sai mõisaomanikuks. See herra krahv - Jumal ise - lendagu tema hinge - niitis veel selle viimase villatordi Kõnnu ranna rendikohtade pidajate seljast maha, mis tema, s.o. krahvi isaisadest sinna oli jäänud. Vana krahv müüs suurema jao talukohtadest ära, aga 69 kohta Kõnnu rannas, mis maade poolest viletsad ja mille ostuhind kõrge ei meelitanud ostmisele. 1914 a. lõpul võtis krahv V. Stenbok kätte ja müüs need 69 kohta Talurahva Põllupangale ära. Aga te ei müünud mitte üksi maad, mis tema omandus oli, vaid ta müüs ka kohtade peal olevad ehitused, mis rentnikkude päralt olid ja pistis nende eest saadud raha enese tasku ja riisus nõnda rentnikkudelt nende varandust! Sõja pärast on need kohas praegu, nende endiste peremeeste käes rendil, aga kui kord sõda vaikib, siis tulevad need kohad müügi alla; kes siis koha ära ostab, sel ei ole krahvi alatu tegu nii, otsekohe tuntav, sest majade eest ei tule mitte erahinda maksta. Aga see õnnetu, kes ühel või teisel põhjusel on sunnitud kohast lahkuma, jääb mitte üksi tehtud töö tasust, vaid kõigest oma liikumata varandusest ilma! - Õigus, kus su kodu jäänud?! - Teie ehk imestate ja mõtlete, kas üks kõrgeste sündinud krahv võis nii alatut tegu teha ja kas pole siis, kui niisugune asi tõeste on sündinud, kohtud olemas, kes asja seletavad? Aga millega algab kehv, kohast ja majast välja aetud rentnik kohtu protsessi? Kuigi mõnel ehk selle võrra jõudu oleks, siis viiks niisugune protsessimine teatavaste enam välja, kui kohtu all oleva varanduse väärtus on - krahvil oli see kõik teada ja nõnda võis ta rahuga oma tegu korda saata. -
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 10466
Sisestaja Melika Kindel
Sisestuskuupäev
Lisatud 20.06.2012 16:42
Viimati muudetud 19.06.2018 15:52
Andmed Kivikeses
Säiliku viide E
Säilik
Pala