Ehk ma kül kõigel pool, kus iialgi kohane koolmeisti ja t. palusin, omale vana vara Tartusse järele saata; ei ole seda siiski rohk. teinud. kui kaks töömeest: Mihkel Osloff, Kolgahabla külast ja Johanes Esken hulga vanu sõnu ja \"rannakeelt\". M. Osloffi ükirj. jutud käivad täht tähelt nõnda:
\"Vana aegne kõne Kolgast.
Meie isa isade ajal elustand ka vana pagan kolga mõisa linnakse reijes (rehes`) Vahest ka mölland vahest olnd tasast olemist. Kui õige tasa sise mendud, (sisse mindud), siis ka johutud vahest tädä nägemä vahest old seljällä ahju serval vana mihe moodi, vahest old kui hobuse look kargand ukse vahelt väljä, kui tämält linnaksi küsütüd siis viskand ka kotti, Ühe kerra tuld mõisa kirjutaja teht kodi suu lahti ja öeld, , Viska minu kotti ka, siis tulnd pool vakka linnaksi sposti kotti. Noh tahetud ige sest tondist lahti saada, Aga ei sa kuidagi moodi Johtund üks kerd kui reiiepap valand omale Tinast kaulanööpi, Kui vana pagan tuld uksest sise ja küsünd ruttu mis sa nüüd teed. Reiepap vastanud : Valan omale uusi silmi. Noh siis Vanapagan palunud, et vala mulle ka uued silmad. Vaide ei reiepap tohi muidu akkada valama kui et pean sinu kuhugi kinni siduma et peräst kardad ja ei seisu paigal sidund reiie aasasse (palk mis mööda rehet edasi käib, kus rehepap peal on kui rehte ülesse paneb) kinni. Aga enne küsünd vanapagan reiiepapi nime järel Reiepap ööld, Minu nimi on ise kuda reiie pap tina silmä valand ninda mend vana pagan reiie aasaga ulliallika soosse (Soodu) kus praiga otsite maa sees palk on mis öölä et pidäb sesama vana pagana joostud palk olema. |
