Tuul merine käib üle maa, kun elahtund taas kevad.
Tuul merine kui mehe suudlus paitab maad.
Ent avamereni een minna mitmed ra’ad,
Een jändrikuten sood ja metsad süngad, mõtisklevad.
Et jõuda mereni -
Tee verine!

Aeg kevade kord üle annab suvele, ken kalli
Siis suleb endasse - sest sünnib Jaani öö,
Mil tulen meeliskellaks läind a’a vaev ja töö,
Et suvega taas sukelduda sügistalve halli.
Las olla Jaani öö
See viimne öö!

Sel kevadsuve ööl tõest’ metsad mõtisklevalt süngad.
Ent südameks neil järv kui päiksest suudeld täht -
On õnne mille kaldail elavana näht -
Ent nüüd kui mõistatused ümber ta vaid muljut rünkad.
Kun päiksest suudeld täht -
Sääl õnne näht.

Sel kevadsuve ööl siis rünkail kolmel lähemal muud
Näeb öine taevas, metsi sünkus kolme tuld,
Mis valged valusalt kui põleks ka see muld,
Kui kangelaste tulitahte leegistand kord kalmud.
Siis põlegugi muld
Kui näidat tuld!

Vee pühalisest sügavusest äitsevalgen loorin
Kui helkiv mõte kuningatar tõstab käed -
Neil kanda kroon, mil pärleiks veripiisku näed,
Mis teokalt ja hõõguvalt kord tuksund liikmein noorin.
Et vaata, vaata näe,
On tõstet käed!

Kolm tuld kui inimhinged kuninglikun kumardusen
Leeksuudlusiga lähinevad pühal veel -
Neil vastu tõusev mõte krooni kanden eel -
Kolm kuningat siin ärgand igatsuse ümardusen!
Kroon, mõte pühal veel -
Käib tuli eel!

Koit heitnud noorund rõõmust koet kanga üle taeva:
Kui tõuseb päike nüüd, siis metsi südamest,
Tuld tunnud, pühaks suudeld krooni pisarkeest
Suur õnnistus läeb inimpüüdu kandma, saatma vaeva!
Suur õnnistus kui leek
Suur eluleek!

Tuul merine käib üle maa, kun mitmet korda kevad
On elutulvan hellust, õnne kaasa toond,
On tõkke inimhingisse ta talvel loond.
Las merituuled igavest maid, metsi kallisklevad!
On õndsus merituul -
Maad suudlev huul!

Kuusk-männi metsi üminan ja valgen merituulen
Jutt vaga hilju huhuleman kaugest a’ast,
Jutt mineviku rahvast, siiski sellest maast
See muinasjutt veel noor kui suudlus tütarlapse huulen!
Las põimub muinasjutt
Kui tuule rutt!



Mäng

Sood, vesihauad, mülkad, ojad, ürgmets, põlislaan,
Suur nukrus, karusünkus igan rägastiku raan,
All hahetava taeva mühab, mürab põlislaan.

Nii leband maa, mil arva astund mõni eraksamm,
See maa, mis ootas, ootas, ollen tulevikust ramm,
Et rakkaks see, kel võidusklevalt sõduruhke samm.

Siis teiste seast rahvas virk kui pikne pilvi vahelt
Sai võitnud maa, mis merega on piirat küljelt kahelt -
Toond merituul ju tervit kaugel kahurpuie vahelt!

Ei enam päike pilvin taevast naeratamast maldand,
Mil meri emana neil avas sülelevad valgmad,
Kun lähidaiks said merega võõrrahva kodukaldad.

Siin tööle asuti, et ehitada vastne kodu.
Küll kajas metsist eluhüüd, tööhõiklus ühte soodu.
Kui kiljuv üllatus nii tõusma pidi vastne kodu.

Kun ennem mühas, müras laan, sääl karjad söödamaal,
Kun sünkus aeles - sääl laskund päike ligemal,
Kun haljas küngastik - sääl püstiteti kindlusvall.

Sai rajat kodu uus, see merivoogel vastulaul,
Kun inimelu õilus oma jumalate aul’,
Mil hiiten leegid loitsid, oivaleden rõkkas laul.

Ent sääl kun tehtaks tööd, ei tohi iial olla rahu,
Mis ühel ülev hää, see võõra südame ei mahu -
Öid-päevi piilus võõras neid, et neelda nende rahu!

Ken kallal’ tuli jultunult, sai julgelt tagas’ visat,
Ken murivihan lähenes, sai viha juure lisat
Ja tõrkujail all mulla suhu pistet tondinisad.

Aeg tuli kahuline siis, mil püsida võis koon
See rahvas vaid, kel pähe päiksestet kuldkiirgav kroon.
Kõik teised pidid elama vaid võõran ajaloon.

Kolm velle vanemat kui uhked lohekeulad tulid
Siis rahva seast, et õigusega süüta kuldne tuli,
Mis üle sõdakäikel palju ülistusi kuulid.

Ent ainsam õigus oli malevlase vahe mõõk.
Ken tahtis teisiti, sel pea seoti kaela lõõg,
Et saavutada õigus - vaja teritada mõõk!

Võis krooni säästa ainult see, ken võrsund kuningsoost,
Kel hõimud kuulsusleeken paistvad kaugest ajaloost.
Mõõk võidab krooni, kaasan kuningtütar kuningsoost.

Ja pandi tuutulema üle raja sõdasarv -
Kui valgepäised päiksepojad noorurite parv
Ja raugadki kõik koondusid, kui huhules neid sarv!

Siis sinna pool’, kun vastu paistis kumendavalt lääs,
Kun igal õhtul merisülest kerkis veriääs
Kui ähvardaks sääl maha lüüa päikse valguspää -

Nüüd sinna poole üles kisti lahinglaevu purje!
Veel toodi hiiten jumalaile viimseid tuliurje
Ja neitsid palvetid, et vaigistada tuuli kurje.

Kolm kõrged lohekeula kolme velle vanemaga
Een kuljetid - läks malev sadasuisen hõisken taga.
Jäi maha kodu kallistet kui hõbeline saaga.

Nii kaua kunni ulgumerelt kuuldus viimne huik
Jäid meriranda seisma valgeina kui luigel-luik
Need naised, neitsid, kel võib olla saadet viimne huik.

Kui vaevat inimese uned venisid ööd-päevad,
Kui vaimud manalast nii ootjad merirannal käivad
Ja tulikahi hiite kohal kumas leekiden ööd-päevad.

Ööd-päevad üle valuleva maa jäi loitma kuma -
Sel valua’al lääs kaugel süütas teise verest kuuma -
Maa leinan soigas vahel kahte kaugenevat kuma.

Tõid ahastavad emad raskund üsast teised pojad,
Ken suudaks uuest püstitada vananevad kojad -
Ent neilegi jäid meele mahamaet koduloojad.

Ent viimaks helkama lõi rõõmutarina uus päev,
Mil haudne kaugus tagasi tõi võitluskuulsad väed,
Taas oodetuid said vastu võtta sülelevad käed.

Een kõiki lähines suur lohekeul kui unelm valge,
Siis laevad võidetuiga, näod kel kaotusvalust kalged
Ja viimaks need, ken surmapõlgvalt pidand sõdatalge.

Taas kiljamine, hõisklus, imetelmid, rõkkav hüüd,
Suur hiiepäev maa elahtid. On maet mured nüüd,
Et viimaks siiski täide läheb rahva suurim püüd.

Siis keulalt esimesina kolm velle-vanemat,
Ken võitnud võõra rahva, vallutand kuldkallid maad -
Säält rahva sekka astusid kolm velle vanemat.

Ja nendega kui valkand urjetuli ülimaine
Käis kuningliku uhkusega imeteldav naine,
Kel lumikätel kroon, see rahva püüe ülimaine.

Tõid hiietarid, laulikud ja hiiud võitjal kiitust.
Ent malevlaste veren kastet võit ei luband viitust -
Pant paigal olgu kroon, siis helisegu kiitus!

Ürgmetsi sügavusse, sünnipaiga südame,
Kun hiied jumalpaitusena säästnud püha vee -
Võind kuhu urjetama hiiud ikka hüüda neid -

Nüüd sinna tungitses see rahvas rõkkavam kui luul,
See rahvas krooni kanden, millest imetlused suul.
Kui lahtikist voog merest tuhises pääkohal tuul!

Järv püha metsi sügavusen, küngastiku sülen
On piirat rahvast, malevast, ken võõra tahte üle
Saab tulevikun otsustama kaitstud kodusülest.

Liisk antku otsus, kellel kolmest vanemast jääb kroon,
Ken elab esimesena noorrahva ajaloon,
Ken säilita võib õiguse, mis nimel võidet kroon.

On olnud ainsam õigus malevlase vahe mõõk,
Ken tahtis teisiti, sel pea seoti kaela lõõg.
Et taotella õigus, selleks vahe olgu lahingmõõk.

Löönd selle õigusega puruks võõrav riigi, rahva,
Toond nende kuningatari ja krooni malev vahva,
Et rajada võiks oma vastse riigi omal rahval.

On rahvas malevaga palvetaman pühal veel -
Nüüd rakkand see, on millest kuiskand laulikute keel!
Ken siiski teab, on võõras vägi kungi võiduteel?!

Kui haljas kasemets nii sirgelt seisab uhke malev.
Las vangid vaatvad, kuida teine kuningas noor sale
Saab krooni kandma, huhuleb sest ilmal teine malev.

Las hiiu liisu läbi ilmutub suur jumaltahe -
Jääb kellel kuningatar, kroon, maad, mered, saared, lahed.
Ent tuul, tuul merine vaid mühab, kohab metsi vahel!?

Veel silmapilk! Veel hetk! Liisk langeb, annab otsuse.
On rahvas vaiki hardusen! Üks kolmest avab tee!
Ju laulikud on valmid tooma kõrge kiituse!

Ent taevas pilvistub, tuul mürab, murrab põlistamme!
On äkki kuulda raudu tärin, kuulda raskeid samme!
Jääb tummaks rahvahulk, jääb ümber paisat tamme.

Kui maa alt välja kihutet must sortse vägi -
Nii sööstub röövikute parv, neist piirat hiite mägi!
Oo needus! äraandjast siia juhatet see vägi.

Löök lööki rabab, inimpoegi tabab, maha murrab
Ka need, ken iial pole küsind: elada või surra!
Turm kahurpäine inimpoegi armutumalt murrab.

Ent kõik, kel käen sõjariist, kel puudubki, kõik sööstvad turma.
On tahe üks, kas ise surra siin või üle surma
Veel võidun tõusta kord - see kõiki sunnib, kõiki hurmab!

Möll, mürin, sõdariistu tärin, karjatus ja kisa,
Verd, veren laipu een ja taga - see on võitlus visa.
Kesk võitlus-vimbust tulistub veel pühal naise kisa!

Kui päike kolm kord veernud üle võitlusvälja,
Kui röövikud on võitvalt alla neelnud tapanälja
Siis haudne vaikus linikuna laskub valuväljal.

Siin uhkelt terve sugupõlv all mõõga pannud pää -
Kolm kalmu kõrgemat ja teisi tuhat järel jäänd -
Siin uhkelt terve sugupõlv all mõõga pannud pää!

Paik, millel viimse lahingu lõi võiduskelev vägi,
Paik, millel rahvas oma tuleviku turma nägi,
On mükkund aastasadadeks - sääl hõõgub Haudemägi!

Huhu

Tuul merine kui muinasjutt käib üle koduraja -
Tuul merilainte laulu huhulev akord -
Ent avamereni maa väetet mitmet kord,
On kastet veren iga samm siin läbi aastasajad.
Et jõuda mereni -
Tee verine!

Tuul vestab maast ja rahvast sest, ken meriranda koja
Kord ehitand, et elu oivaleman näeks,
Kuis metsi sülle võitlusturman hukkund väed
Ja naine see, ken ilmal’ kandma pidi kuningpoja.
Tuul vestab rahvast, maast
Ja hukkusa’ast!

Siis raudsed röövikud, vöörjumal piitsutavan hirmun
Said nalikergelt vallutada rahva maa,
Mustmantli all said rahva hinge ahelda -
Neid sundsid orjama ja panid virelema põrmun.
Uus jumal oli hirm -
Sai eluks põrm!

Need julmad vägimehed laastid hiied, urjepaigad
Kõik reostid ja rahva ikestasid töön.
Vaid virvatuled meelisklevad Jaani öön,
Neid päevi vabamaid, mis rõõmu ükskord aastan aimad.
On laasted urjepaik -
Jäänd rahvas vaik!

Öö püha! Aastan ainsam hetk, mil helkjad õnneajad
Taas kajastuvad unelevan suviöön,
Mil viimse põlismetsa mõtisklevan vöön
Kolm tuld veel pühal süütuvad - need ihaldet a’ast kajad
On aasta hallin vöön
Üks valkand öö!

Ööl sel veest valgest tõuseb kuningatar kanden krooni,
Ta sülelvad kui unelmi kolm elutuld -
Kõik üheks armastuseks andund lõputult!
Jäänd teadmata, ken omab kuningatari ja krooni.
Kuis armastet on neid -
See kuningleid!

Nii kevadel kui küllusrikkal suvel üle taeva
Sest merimaa ja rahva verdund südamest
Saab rõõmund valulinik kannatuste teest,
Maast üle heidet inimpüüdu kandma, saatma vaeva!
Suur rõõmund valu leek
On eluleek!

Ent sügisel mil suvi õhk täis suremiste lõhnu
Jääb kurbund põlismetsa kohal kuldne kroon,
All verikarik nagu saatus ajaloon,
Mõõk läbi krooni imeb karikast verd - õhtu, õhtu!
Veel rakkab uuest päev,
Suur elupäev!

Päev tõuseb, tõuseb, vastu päikeselle merituuled
Kui mehe ülimlaulud vabaduse a’ast.
Tuul vestab uhkest rahvast, küllusrikkast maast,
Kui laulaks merisügavusest lainte valkand huuled!
On õndsus merituul -
Maad suudlev huul!

1922