Muuseum

Ligi 500 aastat tagasi asus praeguse Lõhmuse talu kohal Knippelshoffi mõis, mille hooneid ei ole säilinud. Nüpli küla maad jagati välja 1868, sel ajal sai omale piirid ka Nüpli Lõhmuse talu, kus tollal asus kool. Samuti oli hoone kohalikuks palvelaks.

1877 ehitati Nüplisse uus koolimaja, kuid varsti tuli vallas õpilastest puudus. Kümne aasta pärast viidi kool üle Otepää alevisse. Kooliõpetaja Paul Luksepp jäi oma perekonnaga endisesse koolimajja elama ja hakkas maamõõtjaks. Perekonda sündis viis last.

1910 abiellus Otepää vallasekretär Gustav Wulff õpetaja Luksepa tütre Olgaga. Perekond asus elama Vana-Otepää vallamajja. Gustavile ja Olgale sündis kolm last: Leo, Valerie (Valli), Emile (Villu). Lapsed on meenutanud vallamajas elamist kui rahavarohket perioodi, mil nii kontori- kui koduuksed olid alati kõigile külalistele lahkelt avatud. Lastehoidjaks-koduhingeks sai Gustavi vend Peeter, kuna vanematel endil jätkus väga palju tegemist väljaspool kodu: ema Olga tegeles lähedalasuva näidistaluga ning isa Gustav oli hõivatud karskus- ja haridusseltsidega.

1937 kolis perekond vanast vallamajast ära. G. Wulff-Õis pensioneeriti ja ta asus elama Ühispanga hoonesse. Olga pöördus tagasi oma sünnikodusse Nüplisse ja hakkas Lõhmuse talu pidama. 1941 kolis ka G. Wulff-Õis Lõhmuse tallu, kus ta suri 1946.

Lõhmuse tallu jäi nõukogude aastatel elama elama G. Wulff-Õie abikaasa Olga, kes pidi hoolitsema Nüpli-Lõhmusele toodud sovhoosi hobuste eest. Olgale käi see üle jõu. Ta vigastas end ja talu sattus kollektiviseerimisohtu.

1957 algasid Nüpli külaliste Paul Rummo ja Jaan Roosi vahendusel läbirääkimised talu viimiseks kirjandusmuuseumi haldusesse. G. Wulff-Õie sõja ajal välismaale pagenud lapsed olid talu kirjandusmuuseumile andmise poolt sel tingimusel, et ema saab kodus edasi elada. Talvel 1958 jõuti ametliku asjaajamisega ühele poole. Suvel 1959 puhkasid Nüplis juba esimesed kirjandusmuuseumi töötajad. Samal aastal saabus Nüplisse elekter ja valmisid Lõhmuse talu aidatoad. Jaanipäeval 1960 avati Lõhmusel mälestustahvli paigaldamisega Gustav Wulff-Õie majamuuseum.

Kirjandusmuuseumi töötajad käisid talus aastaid agaralt suvitamas-suusatamas, samuti peeti siin laste ristseid ning Olga-Gustavi tähtsamaid sünnipäevi. Kirjandusmuuseumil oli Lõhmuse talu krundil koguni oma kartulimaa ning nende eestvedamisel võeti talus ette mitmeid olulisi remondi- ja parandustöid. Peale kultuuritegelaste tegid külalisteraamatusse sissekandeid ka paljud juhuslikud turistid. Kui Olga Wulff sügisel 1979 suri, võttis perenaise kohustused enda peale Laine Jaansoo, endine suure Kääriku talu peretütar, kelle Olga Wulf oli 1958 pärast kojujõudmist Siberist oma tallu abiliseks võtnud.

Eesti Vabariigi iseseivuse saabudes 1991 muutus muuseumi tulevik hämaraks: vanaperenaine Laine soovis Otepääle kolida, ka talu omandiõigused olid segased. Muuseumi ja seda ümbritsevate maade õigusjärgseks pärijaks sai G. Wulff-Õie lapselaps Mari-Ann Karupää, kes leidis enesel moraalse kohustuse olevat oma vanaema tööd edasi viia. Muuseumi uueks direktrissiks sai Krista Aru.

Muuseumi põhitegevus on:

  • teadvustada ühiskonnale Gustav Wulff-Õie elutööd,
  • osaleda Otepää kultuurilise identiteedi säilitamisel,
  • võtta vastu turiste ja kirjandusmuuseumi sõpru-suvitajaid,
  • Nüpli kevadkool,
  • olla sild väliseestlusega.

Mari-Ann Karupää, kirjandusmuuseumi tänane perenaine kavatseb Lõhmuse tallu rajada internetitorni ja konverentsisaali, tihendada kontakte välismaailmaga ja vahendada puhkamisvõimalusi: "Eesmärk on kultuuriline kvaliteet." (vt muuseumivoldikut "Gustav Wulff-Õis: muuseum ja pärand")

Vaata ka

Köbas, Herki. Karupää ei lase kapitaliste Otepääle. - Postimees, nr 210 (2329), 16.august 1998.

Raudvere, Rein. Karupää Otepäält. - Maaleht, nr 3 (693), 18. jaanuar 2001.