1781-84 kirjutas Friedrich von Schiller ühiskonnakriitilisi “Tormi ja tungi” draamasid: “Röövlid” (1781; e. k 1898, III 1960; e. l 1899, VI 1983), “Fiesco vandenõu Genuas” (1783; e. k 1959; e. k 1925, II 1971), “Salakavalus ja armastus” (1784; e. k 1949, III 1959; e. l 1909, VI 1992). 1785-96 tegeles Fr. Schiller peamiselt esteetika ja ajalooga. Samal ajal valmis vormitäiuslik humanistlik ideedraama “Don Carlos” (1787; e. k 1959; e. l 1958, III 2000), mis tähistab “tormi ja tungi” asendumist nn klassikaperioodiga. Alates 1796 lõi Fr. Schiller lavatehniliselt meisterlikke üksikisiku saatuse kaudu ajaloomurranguid käsitlevaid näiendeid: draamatriloogia “Wallenstein” (1798-99), “Maria Stuart” (1800; e. l 1923, V 1997), “Orleans´i neitsi” (1801; e. k 1923, V 1979; e. l 1923), “Messiina pruut” (1803, e. k 1926), “Wilhelm Tell” (1804; e. k 1923, V 1979; e. l 1921, VII 1936) ja lõpetamata “Demetrius”.
Fr. Schilleri luule ülistab armastust, vabadust ja vendlust, nt: “Ood rõõmule” (1795, al. 1813 korduvalt eestindatud) ning taunib türanniat. Koos Goethega kirjutatud satiirid piitsutavad kirjanduse madalust. Väga palju on tähelepanu pälvinud Fr. Schilleri ulatuslik “Kellalaul” (1799, al. 1817 korduvalt eestindatud).
Fr. Schilleri loomingus saavutas saksa ballaad kunstitäiuse, nt: “Sukelduja”, “Kinnas” ja “Ikyburose kured” (1797-98, enamik mitu korda eestindatud; e. k ka valimikus “Ballaade” (1959)). Fr. Schilleri kirglik protest rõhumise ja orjastamise vastu, tema loomingu humanism ja vormitäius on taganud talle silmapaistva koha maailmakirjanduses.