Aleksandr Sergejevitsh Pushkin (6. VI 1799 Moskva – 10. II 1837 Peterburi), vene kirjanik
Aleksandr Pushkin avaldas esimese luuletuse 1814 lütseumiõpilasena. 1820 avaldas Al. Pushkin poeemi “Ruslan ja Ludmilla” (e. k 1969). Valitsusvastaste ja keisri isikut solvavate luuletuste pärast (“Tšaadajevile”, “Noel”, “Priius”, epigrammid) pagendati Al. Pushkin 1820 Peterburist lõunasse. Lõunas kirjutas ta 1820-21 poeemi “Kaukasuse vang” (e. k 1972), 1821 jumalavallatu “Gavriliaadi”, 1821-22 “Vennad röövlid” ja 1821-23 “Bahtšisarai purskkaevu” (e. k 1972). Odessas pagenduses olles jätkas Al. Pushkin 1923 alustatud värssromaani “Jevgeni Onegin” kirjutamist ning alustas poeemi “”Mustlased” (lõpetas 1824; e. k 1972). Mihhailovskojes pagenduses olles huvitus Al. Pushkin William Shakespeare´ist ning kogus vene rahvalaule ja muinasjutte; algasid loomingulised otsingud realismi vaimus. 1824-25 kirjutas ta tragöödia “Boriss Godunov” (ilm. 1830, e. k 1951) ning jätkas “Jevgeni Onegini” kirjutamist. 1828 kirjutas Al. Pushkin poeemi “Poltaava” (e. k 1948). Viljakaks kujunes Al. Pushkini Boldinos veedetud sügis 1830: Al. Pushkin lõpetas “Jevgeni Onegini” (e. k 1964; 4. tr 1982), kirjutas proosatsükli “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused” (e. k 1949) ning nn väikesed tragöödiad “Ihnus rüütel” (e. k 1881 “Kitsi rüütel”; 2. tr 1973), “Mozart ja Salieri” (e. k 1973), “Kivist külaline”(e. k 1951) ja “Pidu katku ajal” (e. k 1973), poeemi “Majake Kolomnas” (e. k 1972) ja luuletusi. Al. Pushkini loomingu kõrgaeg jäi 1830. aastatesse. Valmisid poeemid “Angelo” (1833) ja “Vaskratsanik” (1833, e. k 1948), värssmuinasjutud, jutustused “Dubrovski” (1832-33, lõpetamata; e. k 1899, 4. tr 1972), “Padaemand” (1833, e. k 1924, 3. tr 1984) ja “Kapteni tütar” (1833-36, e. k 1879 “Pealiku tütar”, 6. tr 1970) ning hulk luuletusi, sh tähtis nn Kamennoostrootovi tsükkel. Duellil ohvitser G. d´Anthesiga (1812-95) 8. II 1837 sai Al. Pushkin surmavalt haavata. Al. Pushkini looming on avaldanud mõju Lermontovile, Gogolile, Tolstoile, Dostojevskile jt., sellel on silmapaistev osa vene kirjakeele ja kultuuri arengus.
Eesti keelde on Al. Pushkini teoseid tõlgitud rohkesti juba alates 19. sajandist. Kogud: “Valik luulet” (1936), “Luulevalimik” (1949), “Valik jutustusi” (1949), “Muinasjutud” (1949 ja 1976), “Luuletusi ja poeeme” (1968 ja 1977), “Proosa” (1970), “Luuletused. Poeemid” (1972), “Jevgeni Onegin. Muinasjutud. Draamateosed” (1973), “Teekond Arzrumi…” (1989) jm.