| Tarvastu Järvekülä kottal om Võrtsjärven üits saar. Selle saare pääl ollu ennemuiste vaike saun, kos va \"Kierd\" oma naesega elänu. Sie va Kierd ollu vanatondiga suur sõber: käenu ööselt katekeste kallupüündmän ja tennu kiksugutse põrgu teo ärä. Üttekõrra tullu neil aga kalade jaotamise mann tülü, ja nakanu sääl süselema: tõine tahtan ikki tõsit, ja tõine tõist ala aada ja kõvemb olla. Viimäte nakanu vanatont võitu saama. Nüid kuulu Kierd et üits ütelnu \"Kierd, oia kuupoole!\" Kierd oidan ka ennass sõs kuupoole ja saanu vanatondist jagu. Sest saandik nakanu vanatont Kierdu pelgämä. Ega kõrd, ku nüid vana tont viel sinna tullu, küskin ikki enne naese käest: \"Kas Kierd kodun om?\" Ku naene ütelnu kodun ollev, sõs pannu tont ku tuhk minema. Ku aga Kierdu kodun ei ole ollu, sõs nakanu tõene naesega ulama ja sellega petsikut pidamä. Nüid ollu naesel peris sie sõna, ku tont küskin: kas Kierd kodun on.\" - vastata: kodun jah! sõs minnu jälle oma tied. - Säält om Tarvastu rahval sõna saanu, mis arusageste ette tuleb: \"Kas vana Keerd kodun om?\" |
