| Siis räägiti rohkem sellest Ohulepa mõisast. Ühest mõisahärrast seal oli juttu. Rahvas oli rääkinud, et oli ühe jäära endal tigedaks õpetand. Ja see oli lõpuks nii tigedaks läind, et inimesed enam ei julgenud liikudagi, kui see lahti oli õue peal. No ja siis, et: „Hävita ära, hävita ära,“ – teomehed ja kõik, „ei julge liikuda“. – „Ei-ei-ei, see on minu uhkus.“ Aga vanasti olid need viljaväravad ja rõugud, kus vili kuivama pandi. Need olid maantee ääres, old siis niimoodi ilusti ritta laotud üheteise najal. Aga eks siis oli see jäärapoiss ka lahti old. Härra tuld oma kepiga vehkides mööda teed seal ja siis ei ole sellel härral ka muud enam aidand, kui ronind siis sinna viljaväravate peale. Ja oli paar tundi seal appi karjund, et tulge nüüd. Teomehed eemal olid kündnud, aga need pole nii õieti väljagi teinud. Ema rääkis ikka, et isa oli rääkind. Kui teomehed appi olid lõpuks läind, siis oli öeld kohe, et võtke ära nüüd. Et siis lõpetati jäärapoisi elu ära. |
