Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA, MD 88 (14)
Täisviide MD 88 (14) < Järva-Madise khk, Albu v, Mägede k, Songi t – M.-A. Remmel, Jaan Remmel < Harri Talvoja, snd 1933, Elna Talvoja, snd 1933 (2003)

Viite osad Kogu:ERA, MDKöide:88LK1:LK2:Pala:14
Kogumisaasta(d) 2003
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Elna Talvoja 1933
Harri Talvoja 1933
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Mari-Ann Remmel 1966
Jaan Remmel 1934
Teksti sisu
Objekti liik talu
Tegelased isik
Žanr paj, aj
Jututüüp Salu Mart ja Juuli, viimane suitsutare Eestis
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Salu talu
Vana maakond Järvamaa
Kihelkond Ambla
Vana küla Kõrveküla
ERA kood Amb
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus vald Tapa vald
Uus küla Kõrveküla
Tekst
HT: Meil on selle Salu Mardi pilt, pikad valged juuksed. Me läksime sinna ja siis maast leidsime selle pildi, keegi oli vist loopind sinna ja me võtsime ära selle pildi. Kaunis suur pilt oli.
JR: Mina pildistasin teda seal mitmel korral ja viimati isegi veel värviliselt said tehtud diapositiive seal temast. Ja Juulist ka. Kunagi palju aastaid tagasi ma \\\\\\\"Eesti Looduses\\\\\\\" kirjutasin sellest nende elamisest seal. Kahju, et ta niimoodi lõppes see lugu nüüd.
HT: Aga et see Mart muidugi omaette, ja Juuli ka - olgugi et nad olid nagu metsatalus ja võiks arvata, et maailma asjadest ei teadnud midagi, aga kui Mardiga juttu ajasid, sa võisid terve maailma asjadest igal teemal temaga vestelda. Ja silmaring oli tal lai, nii et ta kõiki asju teadis, olgugi et ta kuskil metsatalus elas.
JR: Eks ole. Ja raadiot tal ei olnud vist.
HT: Raadiot ei olnud, jah, aga seda ta jah käis kuulamas naabrite ??? [ebaselge] juures ja kuulis sellest kõigest. Noh, vahepeal kuulis siit ja ikka sai inimestega kokku ja räägiti.
ET: Meie sõitsime ükskord tema obuse peal. Me tulime siia ja tema tuli oma obusega ja siis ta võttis meid ree peale. Tõi siis siia kuskile ärapööramiskohta. See oli ikka sügaval vene ajal.
JR: Vaat, selle obusega oli ka niimoodi, et sellest ajast alates, kui mina seda kohta külastasin, Marti tundma õppisin (ma töötasin sel ajal Paide koduloomuuseumis, nüüd on ta Järvamaa muuseum), siis Mart kurtis seda äda irmsasti, et näed, kiusavad teda ja obust ei lase pidada. Siis niipalju sain ma Mardi eaks teha, et ikka kauplesin välja selle asja, et ta võis obust pidada siis. Mart oli väga õnnelik selle üle veel, ma ei tea, kas siis see oli ilmselt see aeg, kui ta juba selle obuse jälle tagasi sai, sest vahepeal ta oli päris ilma.
HT: Igatahes Aegviidus käis ta poes. Mina, viimati kui ma teda nägin, siis ma tulin ka temaga, tähendab, jälle võttis peale tee pealt. Poolteist kilomeetrit, kaks kilomeetrit sinnapoole, sealt keeras tema tee ära siis, sealt tulin jalgsi.
JR: Minu meelest Mardil oli veel puutelgedega vanker.
HT: Kõik puu asjad olid. Ja teiseks, ma tahtsin öelda, ega Juuligi polnud tegelikult niiöelda suu peale kukkunud. Seal käisid ekskursioonid tihti. No linnanaised tulevad sinna vaatama, vaatavad seal suitsutaret ja rehetuba ja üks küsib Juuli käest, et - rehetoas vaatavad seda reheahju - et kas te saia ka siin teete? Noh, tead, leivaahi, saab küpsetatakse leiba, et kas saia ka teete? Juulil kohe vastus: „Ei, saia me siin ei tee, ma teen seal kambris saia, aga siin küpsetan!“
naine: Tead, aga mina vaatasin, kui mina käisin ka seal, siis neil oli täiejõuline elu seal, ja siis seal oli sihukene puuvoodi ja see oli veel nihukene nagu pruun, pigitanud. Ja voodis olid ainult õled. Mina kogu aeg mõtlesin, ma ei julend küll küsida, aga ma mõtlesin, kuidas ta nende õlgede peal magab seal. Täitsa kohe nihukesed õled olid.
HT: Siin ju mõned rääkisid, et tal olid loomad toas, aga see oli pärast viimases lõpus. Mina mäletan, kui ma poisike olin, see oli naabri talu ja siis sai seal tihti käidud. See oli väga ilus talu, õue oli tal korras, kõik ooned olid ümberringi korras, ja siis oli tal seal mitu kõrvalhoonet. Nii et loomad olid kõik seal. Kui nüüd kolhoosi värk ja kõik ja ainult üks lehm tohtis olla ja lambaid ja lauta sai loomi vähe, aga kui laut oli loomi täis, siis oli neil soe talvel. Aga kui seal oli üksainuke lehm, siis muidugi akkas tal külm. Siis ta viis selle teise kohta ja tegi väiksemasse ruumi ja muidugi siis lambad ja kui lambadel talled olid, noh siis ädaga pidi tooma tuppa. Siis ta tõigi ja siis inimesed räägivad, et mustad, et seal lambad toas ja nii edasi. No aga kus sa ädaga paned nad? Ainuke võimalus oli viia tuppa. Muidu oleks laudas ära surnud, külmand. Aga lautasi ma mäletan.
HT: Siis kui Mart oli ära juba, siis veel käidi nagu vaatamas, ekskursioonid käisid ja siis oli sinna pandud üks tahvel, kus oli veel üks leht peal tekstiga sellest talu ajaloost kuigivõrra. Ja see on mul praegu alles, see leht veel. Seal on siis, et mis aastal see Mardi isa tead sinna tuli ja talu suurus. Mart muidugi oli poissmees, ta ei abiellunud, Juuli oli õde tal, mitte naine.
ET: Me ka käisime seal vaatamas lihtsalt niimoodi, alguses oli ju ikka niimoodi, et nagu ikka toad olid ja siis oli keegi kaevand need põrandalauad üles, kõik olid ära lõhutud.
HT: Noojah, kulda otsiti, või varandust. No lävekivi oli suur ukse ees, see oli pahempidi pööratud ja kõik kivid oli ümber pööratud, sellel alt oli midagi vaadatud, kas all on midagi.
JR: Kas siis oli mõni kuulujutt, et seal on raha?
HT: No ju arvati muidugi, et kus vanad inimesed seda oiavad ja peidavad.
naine: Ei tia, võib olla et ka oli.
JR: Aga ma tahtsin küsida veel üle, et kas siin teie rahvas on kuulnud sellest, et kui Mart oli olnud vist sõjaväes, kas siis I ilmasõjas või kus ta oli kaua aega kodunt ära, et siis, kui ta ükskord oli ette teatamata koju tulnud, siis ema oli olnud õues ja söönud parajasti midagi ja ta üteld äkki emale, et „tere ema“. Ja ema oli sellest nii ehmatand, et tõmmanud omale pala kurku ja surnud, lämbund sealsamas. Kas see jutt võiks olla tõene?
HT: Mina olen seda ka kuulnud, et kas ta mitte just sõi, lämbus, aga igatahes ehmatas. Ehmatusest suri, mina olen seda kuulnud.
Redigeeritud tekst
HT: Meil on selle Salu Mardi pilt, pikad valged juuksed. Me läksime sinna ja siis maast leidsime selle pildi, keegi oli vist loopind sinna ja me võtsime ära selle pildi. Kaunis suur pilt oli.
JR: Mina pildistasin teda seal mitmel korral ja viimati isegi veel värviliselt said tehtud diapositiive seal temast. Ja Juulist ka. Kunagi palju aastaid tagasi ma \\\\\\\"Eesti Looduses\\\\\\\" kirjutasin sellest nende elamisest seal. Kahju, et ta niimoodi lõppes see lugu nüüd.
HT: Aga et see Mart muidugi omaette, ja Juuli ka - olgugi et nad olid nagu metsatalus ja võiks arvata, et maailma asjadest ei teadnud midagi, aga kui Mardiga juttu ajasid, sa võisid terve maailma asjadest igal teemal temaga vestelda. Ja silmaring oli tal lai, nii et ta kõiki asju teadis, olgugi et ta kuskil metsatalus elas.
JR: Eks ole. Ja raadiot tal ei olnud vist.
HT: Raadiot ei olnud, jah, aga seda ta jah käis kuulamas naabrite ??? [ebaselge] juures ja kuulis sellest kõigest. Noh, vahepeal kuulis siit ja ikka sai inimestega kokku ja räägiti.
ET: Meie sõitsime ükskord tema obuse peal. Me tulime siia ja tema tuli oma obusega ja siis ta võttis meid ree peale. Tõi siis siia kuskile ärapööramiskohta. See oli ikka sügaval vene ajal.
JR: Vaat, selle obusega oli ka niimoodi, et sellest ajast alates, kui mina seda kohta külastasin, Marti tundma õppisin (ma töötasin sel ajal Paide koduloomuuseumis, nüüd on ta Järvamaa muuseum), siis Mart kurtis seda äda irmsasti, et näed, kiusavad teda ja obust ei lase pidada. Siis niipalju sain ma Mardi eaks teha, et ikka kauplesin välja selle asja, et ta võis obust pidada siis. Mart oli väga õnnelik selle üle veel, ma ei tea, kas siis see oli ilmselt see aeg, kui ta juba selle obuse jälle tagasi sai, sest vahepeal ta oli päris ilma.
HT: Igatahes Aegviidus käis ta poes. Mina, viimati kui ma teda nägin, siis ma tulin ka temaga, tähendab, jälle võttis peale tee pealt. Poolteist kilomeetrit, kaks kilomeetrit sinnapoole, sealt keeras tema tee ära siis, sealt tulin jalgsi.
JR: Minu meelest Mardil oli veel puutelgedega vanker.
HT: Kõik puu asjad olid. Ja teiseks, ma tahtsin öelda, ega Juuligi polnud tegelikult niiöelda suu peale kukkunud. Seal käisid ekskursioonid tihti. No linnanaised tulevad sinna vaatama, vaatavad seal suitsutaret ja rehetuba ja üks küsib Juuli käest, et - rehetoas vaatavad seda reheahju - et kas te saia ka siin teete? Noh, tead, leivaahi, saab küpsetatakse leiba, et kas saia ka teete? Juulil kohe vastus: „Ei, saia me siin ei tee, ma teen seal kambris saia, aga siin küpsetan!“
naine: Tead, aga mina vaatasin, kui mina käisin ka seal, siis neil oli täiejõuline elu seal, ja siis seal oli sihukene puuvoodi ja see oli veel nihukene nagu pruun, pigitanud. Ja voodis olid ainult õled. Mina kogu aeg mõtlesin, ma ei julend küll küsida, aga ma mõtlesin, kuidas ta nende õlgede peal magab seal. Täitsa kohe nihukesed õled olid.
HT: Siin ju mõned rääkisid, et tal olid loomad toas, aga see oli pärast viimases lõpus. Mina mäletan, kui ma poisike olin, see oli naabri talu ja siis sai seal tihti käidud. See oli väga ilus talu, õue oli tal korras, kõik ooned olid ümberringi korras, ja siis oli tal seal mitu kõrvalhoonet. Nii et loomad olid kõik seal. Kui nüüd kolhoosi värk ja kõik ja ainult üks lehm tohtis olla ja lambaid ja lauta sai loomi vähe, aga kui laut oli loomi täis, siis oli neil soe talvel. Aga kui seal oli üksainuke lehm, siis muidugi akkas tal külm. Siis ta viis selle teise kohta ja tegi väiksemasse ruumi ja muidugi siis lambad ja kui lambadel talled olid, noh siis ädaga pidi tooma tuppa. Siis ta tõigi ja siis inimesed räägivad, et mustad, et seal lambad toas ja nii edasi. No aga kus sa ädaga paned nad? Ainuke võimalus oli viia tuppa. Muidu oleks laudas ära surnud, külmand. Aga lautasi ma mäletan.
HT: Siis kui Mart oli ära juba, siis veel käidi nagu vaatamas, ekskursioonid käisid ja siis oli sinna pandud üks tahvel, kus oli veel üks leht peal tekstiga sellest talu ajaloost kuigivõrra. Ja see on mul praegu alles, see leht veel. Seal on siis, et mis aastal see Mardi isa tead sinna tuli ja talu suurus. Mart muidugi oli poissmees, ta ei abiellunud, Juuli oli õde tal, mitte naine.
ET: Me ka käisime seal vaatamas lihtsalt niimoodi, alguses oli ju ikka niimoodi, et nagu ikka toad olid ja siis oli keegi kaevand need põrandalauad üles, kõik olid ära lõhutud.
HT: Noojah, kulda otsiti, või varandust. No lävekivi oli suur ukse ees, see oli pahempidi pööratud ja kõik kivid oli ümber pööratud, sellel alt oli midagi vaadatud, kas all on midagi.
JR: Kas siis oli mõni kuulujutt, et seal on raha?
HT: No ju arvati muidugi, et kus vanad inimesed seda oiavad ja peidavad.
naine: Ei tia, võib olla et ka oli.
JR: Aga ma tahtsin küsida veel üle, et kas siin teie rahvas on kuulnud sellest, et kui Mart oli olnud vist sõjaväes, kas siis I ilmasõjas või kus ta oli kaua aega kodunt ära, et siis, kui ta ükskord oli ette teatamata koju tulnud, siis ema oli olnud õues ja söönud parajasti midagi ja ta üteld äkki emale, et „tere ema“. Ja ema oli sellest nii ehmatand, et tõmmanud omale pala kurku ja surnud, lämbund sealsamas. Kas see jutt võiks olla tõene?
HT: Mina olen seda ka kuulnud, et kas ta mitte just sõi, lämbus, aga igatahes ehmatas. Ehmatusest suri, mina olen seda kuulnud.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Arad veed ja Salateed, lk 79/80 (raamatus Järva-Madise all)
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 36361
Sisestaja Mari-Ann Remmel
Sisestuskuupäev 14.12.2021
Lisatud 14.12.2021 17:38
Viimati muudetud 14.12.2021 17:38
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA, MD 88
Säilik
Pala