| Suistles oli niimoodi. Üks vana Mosna, üks teomees oli Suistle mõisa silla peal vanapaganaga rinnutsi koos olnud, oli maelnu. Mosna oli üle valla tugev mees. Mõisahärra muidugi oli ka haisu ninna saanud, et see Mosna nii kõva mees on, ja oli Vanapagana temaga maadlema saatnud. Suistle mõisa silla peal tulnud see vanapagan Mosnaga jõudu katsuma. Kuu paistand, kuuvalgus olnud. Kui Mosna ollu kuu pool küljes või vastu kuud, siis olnu Mosna üle. Aga viimäti Mosna taebanud, et kuul on suur võim, ja hakanudki ennast kuu poole hoidma. [Juhan Kubu vahele: Vanapagan oli rumal, es märka seda.] Jah, ja viimäti saand Mosna nii kaugele, et pöörand vanapagana pikali maha ja tahtand silla alt sisse veereta, et sis saab rahvas hirmutisest lahti. Aga siis hakand vanatont paluma, et ära viska ega veerita. Aga imelikul kombel olnud sel vanatondil just mõisahärra hääl. Ja kogu aeg, kui Mosna sääl kõhu pääl oli, oli ta ühest jalast kinni hoidand ja selle peale rõhunu. Vanatont palunu, et lase lahti. Mosna, et mudu lahti ei lase, kui kulda ei anna. Mosna mõtelnu, et nüüd on õige aeg. Siis oli andandki vanatont viielise kulla Mosnale. Ja siis oli Mosna vanatondi valla laskend, ei ole teda uputand seal Suistle mõisa silla peal. Hommiku, siis, kui Mosna teole läts, kuulid, et parunihärra on üüse haiges jäänd. Ja pärast on parunihärra longand jalga veel mitu-mitu aiga. Et parhunihärra oligi see, kes seda kuradit tegi Mosnale. |
