Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 23137/40 (1) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | E 23137/40 (1) < Kihnu – M. Kurul (1896) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:LK1:23137LK2:23140Pala:1 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1896 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Pärnumaa, Kihnu |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | järv, kivi, meri | ||||||
| Tegelased | isik, hiid/kurat | ||||||
| Žanr | muist, topon | ||||||
| Jututüüp | Vanapagan plaaninud viia kivi Sõrve säärde, et seal laevu uputada. Kivi kukkus Manijale - Kokakivi. Vanapagan püüdnud kohaliku mehega võidu kalu | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Kokakivi | ||||||
| Vana maakond | Pärnumaa | ||||||
| Kihelkond | Tõstamaa | ||||||
| Vana küla | Manija | ||||||
| ERA kood | Tõs_Manija_01 | ||||||
| Uus maakond | Pärnu maakond | ||||||
| Uus küla | Manija | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Sõrve säär | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Jämaja | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||
| Tekst | |||||||
| Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: \"Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll – aga – mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema.\" Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud taal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: \"Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära uppuvad, on keik minu jagu.\" Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud nisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrkanud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: \"Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll – aga – mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema.\" Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud taal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: \"Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära uppuvad, on keik minu jagu.\" Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud nisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrkanud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | Vrd. HVM I, komment. lk. 529; HVM II, muist. 61 ja 62. | ||||||
| Sisu kommentaar | Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32410 | ||||||
| Sisestaja | Reeli Reinaus | ||||||
| Sisestuskuupäev | 24.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 24.08.2018 16:18 | ||||||
| Viimati muudetud | 24.08.2018 16:38 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E | ||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||