AVALEHTTEATEDLogi sisse
Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide P. Süda, Suur-Tõll...
Täisviide Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda
Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen)
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1889
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
P. Süda
Pala päritolukoht Saaremaa
Teksti sisu
Objekti liik küla
Tegelased hiid, isik
Muud märksõnad kombed
Žanr l, etn, muist
Jututüüp Tõllu poeg õpetab Matsi Jaagu pruudile, kuidas sajatava laulu asemel rõõmsaks tegeva pulbri abil pruudiandi korjata; esik pruudile appi ande kandma; Uduvere Viiuli-Toomas saab Tõllu pojalt pulbri valmistamise õpetuse, mispeal teda ka Pruutmusu-Toomaseks kutsuti.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Uduvere küla
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Uduvere
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Uduvere
Tekst
POEG JA MATSI JAAGU PRUUT
Kudas abieluga vana Saaremaa eestlaste juures just lugu on olnud, see on rahvaraamatus väga segaselt ülesse pandud, nõnda et raske on sest õiget aru saada. Et see aga lojuste viisil ilma vähema seaduseta oleks olnud, nagu sissetunginud rahva targad seda heameelega tahaksivad seletada, selle kohta on rahvaraamatus tunnistust leida. Paneme siis paar lugu siia ülesse. Kui poeg (noor Tõll ehk Tõllu poeg) Uduvere külast, kus nad Viiuli-Toomaga nii mõnusalt pilli olivad mänginud, ära lahkus, läks ta Kihelkonna poole, kuhu ta esimest kirikut ehitanud [127]. Alutaguse külas Keidu pere värava taga tuli Matsi Jaagu pruut talle vastu, kes pruutandi korjas. See laulis pojale üht laulu ette, mida ta igaühele pidi laulma, kelle käest andi nõudis. Laulu kõerutati imeilusal rahvaviisil ja sõnad olivad nii:
„Minu armas Ent,
usu aga mind,
mina sind ei peta,
ära mind nüüd ilma jäta.
Unusta kõik paha,
anna mulle raha.
Pole sinul raha,
ära mõtle paha,
toime saad sa küll,
aitab lambavill.“
Et poeg [= noor Tõll] selle laulu järele pruudile midagi ei annud, hakkas ta ähvardades laulma:
„Minu armas Ent,
sa ei usu mind.
Mina võin sind petta,
kõigest ilma jätta.
Sinu sitke süda
toob lambalauta häda.
Kana so kausist söögu,
kass so kausist joogu.
Tulgu sull’ tuhat tõbe!
Mina lähen, nobe!“
Et see laul sugugi poja meelepärast ei olnud, on jo iseenesestki mõista, siiski ei pahandanud ta mitte, vaid tal oli hale meel tema pärast ja õpetas teda, kuda pruut teistviisi ilma inetuma lauluta võib andisi korjata ja palju rohkem saada, kui niisuguse lauluga. Poeg andis pruudile ühe suure sarve, mida poeg iseenese tarvis oli teinud, mille sees ta üht pulbrit hoidis, mis ta ninasse pruukis nuusata, mille pruukimine inimest rõõmutujuliseks tegi. Seda pulbrit käskis poeg igaühele nuusutada anda, kelle käest ta andi nõuaks. See nõu oli väga hea, sest pruut võis nüüd ilma lauluta palju rohkem andi korjata, kui endise inetu laulu eest iialgi sai. Kui aga keegi nuusutamisega liiale läks, see tuli pruudile kahjuks, sest nuusutaja sai uniseks ja jäi varsti magama, ja pruut jäi ilma andeta. Et nüüd pruut sel viisil rohkest andi saaks, seda teadis poeg ette ära, seepärast käskis poeg pruuti üht naist esikuks võtta, kes korjatud andisi aitaks kanda ja pruudi asemel eeskõnesid pidi pidama. Pruut pidi seda pulbrisarve kandma, mis nagu tubli karjapasun oli, keda pruut ise selleaegse pikkusemõedu järele pidi mõetma ja mis nõnda pikk oli: üks aetvaks, üks vaks, üks aentvaks, üks sääsevaks ja üks nüss. Seda [sarve] pidi pruut kaendlas kandma. Sest ajast hakkasivad pruudid esikuga seltsis pruulimas, see on pruutandid korjamas käima, mis pruuki praegugi veel Sõrvemaal, Kerlal ja mõnes muus paikas viisiks peetakse. Et aga pulber ära ei lõpeks, sest ega sest sarvetäiest, mis poeg Matsi Jaagu pruudile andis, kõik Saaremaa pruudid osa ei võinud saada, selleparast õpetas poeg Uduvere Viiuli-Toomale seda tarkust, neid rohtusi tundma, millest niisugust pulbrit tehakse. Selle läbi sai Viiuli-Toomas veel kuulsamaks, kui ta oma mängimise pärast enne jo oli. Seda pruutpulbrit pidi igaüks pruut Viiuli-Tooma käest ühe magusa musu eest lunastama. Sest ajast andis rahvas Viiuli-Toomale teise aunime veel juure — Pruutmusu-Toomas. Selle pulbri asemele on pärast Ameerikamaa tubakas astunud, mida meieaegsed pruudid uhke tooside seest igaühele nuusutada pakuvad. Pruutimine on Saaremaa eesti pruutidel tänapäevani veel ikka viisiks.
P. L. m. s.
Redigeeritud tekst
POEG JA MATSI JAAGU PRUUT
Kudas abieluga vana Saaremaa eestlaste juures just lugu on olnud, see on rahvaraamatus väga segaselt ülesse pandud, nõnda et raske on sest õiget aru saada. Et see aga lojuste viisil ilma vähema seaduseta oleks olnud, nagu sissetunginud rahva targad seda heameelega tahaksivad seletada, selle kohta on rahvaraamatus tunnistust leida. Paneme siis paar lugu siia ülesse. Kui poeg (noor Tõll ehk Tõllu poeg) Uduvere külast, kus nad Viiuli-Toomaga nii mõnusalt pilli olivad mänginud, ära lahkus, läks ta Kihelkonna poole, kuhu ta esimest kirikut ehitanud [127]. Alutaguse külas Keidu pere värava taga tuli Matsi Jaagu pruut talle vastu, kes pruutandi korjas. See laulis pojale üht laulu ette, mida ta igaühele pidi laulma, kelle käest andi nõudis. Laulu kõerutati imeilusal rahvaviisil ja sõnad olivad nii:
„Minu armas Ent,
usu aga mind,
mina sind ei peta,
ära mind nüüd ilma jäta.
Unusta kõik paha,
anna mulle raha.
Pole sinul raha,
ära mõtle paha,
toime saad sa küll,
aitab lambavill.“
Et poeg [= noor Tõll] selle laulu järele pruudile midagi ei annud, hakkas ta ähvardades laulma:
„Minu armas Ent,
sa ei usu mind.
Mina võin sind petta,
kõigest ilma jätta.
Sinu sitke süda
toob lambalauta häda.
Kana so kausist söögu,
kass so kausist joogu.
Tulgu sull’ tuhat tõbe!
Mina lähen, nobe!“
Et see laul sugugi poja meelepärast ei olnud, on jo iseenesestki mõista, siiski ei pahandanud ta mitte, vaid tal oli hale meel tema pärast ja õpetas teda, kuda pruut teistviisi ilma inetuma lauluta võib andisi korjata ja palju rohkem saada, kui niisuguse lauluga. Poeg andis pruudile ühe suure sarve, mida poeg iseenese tarvis oli teinud, mille sees ta üht pulbrit hoidis, mis ta ninasse pruukis nuusata, mille pruukimine inimest rõõmutujuliseks tegi. Seda pulbrit käskis poeg igaühele nuusutada anda, kelle käest ta andi nõuaks. See nõu oli väga hea, sest pruut võis nüüd ilma lauluta palju rohkem andi korjata, kui endise inetu laulu eest iialgi sai. Kui aga keegi nuusutamisega liiale läks, see tuli pruudile kahjuks, sest nuusutaja sai uniseks ja jäi varsti magama, ja pruut jäi ilma andeta. Et nüüd pruut sel viisil rohkest andi saaks, seda teadis poeg ette ära, seepärast käskis poeg pruuti üht naist esikuks võtta, kes korjatud andisi aitaks kanda ja pruudi asemel eeskõnesid pidi pidama. Pruut pidi seda pulbrisarve kandma, mis nagu tubli karjapasun oli, keda pruut ise selleaegse pikkusemõedu järele pidi mõetma ja mis nõnda pikk oli: üks aetvaks, üks vaks, üks aentvaks, üks sääsevaks ja üks nüss. Seda [sarve] pidi pruut kaendlas kandma. Sest ajast hakkasivad pruudid esikuga seltsis pruulimas, see on pruutandid korjamas käima, mis pruuki praegugi veel Sõrvemaal, Kerlal ja mõnes muus paikas viisiks peetakse. Et aga pulber ära ei lõpeks, sest ega sest sarvetäiest, mis poeg Matsi Jaagu pruudile andis, kõik Saaremaa pruudid osa ei võinud saada, selleparast õpetas poeg Uduvere Viiuli-Toomale seda tarkust, neid rohtusi tundma, millest niisugust pulbrit tehakse. Selle läbi sai Viiuli-Toomas veel kuulsamaks, kui ta oma mängimise pärast enne jo oli. Seda pruutpulbrit pidi igaüks pruut Viiuli-Tooma käest ühe magusa musu eest lunastama. Sest ajast andis rahvas Viiuli-Toomale teise aunime veel juure — Pruutmusu-Toomas. Selle pulbri asemele on pärast Ameerikamaa tubakas astunud, mida meieaegsed pruudid uhke tooside seest igaühele nuusutada pakuvad. Pruutimine on Saaremaa eesti pruutidel tänapäevani veel ikka viisiks.
P. L. m. s.
Lisaandmed
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Noor Tõll ehk Tõllu poeg
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32130
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 14.08.2018
Lisatud 14.08.2018 14:46
Viimati muudetud 16.08.2018 15:26
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala