Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | haud, küla | ||||||
| Tegelased | hiid, isik | ||||||
| Muud märksõnad | nõidus | ||||||
| Žanr | l, muist | ||||||
| Jututüüp | Suure-Tõllu haud; Tõllu poeg õpib Uduveres Viiuli-Toomalt pillimängu ja paneb nõiduse läbi saare rahva tantsima, millest mõndagi halba sünnib. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Uduvere küla | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kaarma | ||||||
| Vana küla | Uduvere | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Uduvere | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Suure-Tõllu haud | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kärla | ||||||
| Vana küla | Hirmuste | ||||||
| Vana talu | Taterselja | ||||||
| Täpsem asukoht | Sütema raiesmaal, Taterselja karjamaa nurgas tammede all. | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Tekst | |||||||
| TÕLLU POEG ÕPIB VIIULIMÄNGIMIST Saaremaa vägimees Suur-Tõll oli nüüd surnud. Tema hauda võib iga mees, kel lusti on, Sütema raiesmaal Taterselja karjamaa nurgas tammede all näha, kui senna tahab marssida. Kui leinaaeg Tõllu surma pärast mööda oli, elasivad rahvas vaikses rahus, sest viimased vaendlaste riismed olivad Palaja soosse maha maetud. Tõllu pojast on pärast isa surma väga vähe rahvaraamatus ülevel leida, sest valitsusekepp oli eestlaste käest lahkunud, üks sissetunginud võeras rahvasugu oli neid oma valitsuse alla võitnud, kes esmalt küll õrnemalt, aga aegamööda just nagu vaarao iisraeli rahva üle raske käega valitses: neid vaevati kõige tööga väljal. Räägin siis seda viimast veel ära, mis temast olen kuulnud. Kui [Tõllu] poeg kõik suuremad tööd oli lõpetanud ja mõnikord elu igavust tundis, olla ta viiulimängimist igatsenud õppida. Ta teinud enesele ise üht viiulit, mis temasuguse luuliikmetega ühte passinud. Uduvere külas elanud sel ajal ilmakuulus viiulimängija, kelle nimi Toomas olnud. Selle juure läinud poeg mängimist õppima. Toomas oli varsti ses nõus ja seadis oma viiulit heale, misjärele poeg ise omal pidi ka seadma. Kui nüüd viiulid toonis olivad, pidi Toomas kord tooni astmeid pojale näitama. Toomas tõmbas sõrmega viiuli keelt ja ütles: sang — (õige), tõmbas tema [teine] kord sedasama keelt ja ütles: sang — (õige), kolmat korda tõmbas Toomas sedasama keelt ja ütles ikka ise suuga: sang — ja taga järele ütles ta keelt nilpsates: oli õige. Nüüd tuli teine keel ette võtta. Iga kord, kui Toomas sõrmega keelt tõmbas, et heal välja kõlas, ütles ta suuga järele: pung. Nüüd pidi poeg järele tegema. Toomas — sang, poeg — sang, ja nõnda edasi: sang, sang, sang; pung, pung, pung; iga kord ütlesivad nad need sõnad viiuli heale järele suuga. Nüüd oli aru käes, et võib kokku mängida. Mõned korrad oli Toomas ette mänginud, juba oligi õppijal kõik selge. Aga siiski veel kord hüüdis Toomas rõõmu tujus: sang, sang, sang; pung, pung, pung, köögi kattuuus. „Tiisu Tiiu oli ilus plika, poiste peale ta vaatis ikka. — Kui ta hommikute tuba pühkis, luuavarrega ta nisa nühkis. — Kaunaaa.“ Et pillihealed nii ilusti läksivad, olivad mängijad nii lapselikku lusti täis, et nende paled rõõmust tilkusivad. Et see katsetükk nii hästi korda läinud, seega võeti varsti üks päris valtsitükk ette, kellel ka oma salm juure oli loodud. Viiulid võeti kätte ja nõnda edasi: l. Eesmäng. „Tiisu Tiiu oli ilus plika, poiste peale ta vaatis ikka. Kui ta hommikute tuba pühkis, luuavarrega ta nisa nühkis — kaunaaa!“ 2. Päris valtsilugu. :,:Pooli Hansu, Tooma Tiiu, Tiimu toht oli põrandal:,: :,:Aber juhkide, marjamattide, püksilapid olid lahti:,: :,:Uhtsama — vilevama. Kale Mihkel kaunaaa:,: :,:Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsa.:,: Aga see oli ometi üks mäng olnud, mis üle Saare-, Sõrve-, Hiiu- ja Muhumaa kõlinal kõlanud ja kõik nende saarte elanikud eestlased korraga tuhinal tantsima pannud. Ja mõnes kohas on see liigrõõm ka kahju teinud, sest mängutükil olnud nõiavägi, et kas taha ehk taha mitte, aga sa pead tantsima. Tahan teile mõnda tükki nimetada, kus rõõm, mis selle mängimise läbi igaühe sisse tuli, natuke, kahju on teinud, sest mis liig, on ikka liig. Metsa Mihklil olnud rukkitalgul rohkest rahvast koos, „sirbid lõiknud, vihud heitnud, päike paistnud kenaste“. Peretaat toonud toobriga õlut talgurahvale keelekasteks. Pillimees istunud kivi otsas, hülgemagu kõik süli täis. Lõikusetöö läks lobinal edasi. Pillimees oli piitsaks, pill ise piitsakeeleks. Juhtus keegi teistest järele jääma, selle kannule jäi pillimees seisma ja mängis ühtejärge lugu: „Til-lil-lil, lippa järele; til-lil-lil, lippa järele!“ ja mängis seda niikaua, kunni järelejääja teiste kohta jõudis. Pillimehe silma oli juba üks teine talguline puutunud, kellele ta oma til-lil-lil jälle pidi mängima: [ta] ronis sinnapoole ja võttis varsti otsa ülesse: Til-lil-lil... Korraga läks Uduvere külas muusika lahti. Nüüd ei olnud enam kellelgi aega, hädapärast võisivad lõikajad veel sirbid otseti nabra sisse visata, pillimees oli oma hülgemau jo ammu maha visanud ja hüppas aga peale. Kõik talgulised, peale 30 vaimu, nagu meelest lahti, tantsivad ja trallavad, ei ole kellelgi aega midagi järele mõtelda, kõik laulavad seda ilust pilli lugu: „Pooli Hansu, Tooma Tiiu, Tiimu loht oli põrandal“ jne., ja ise vehklevad kätega üle pea ja karjuvad kurgupõhjast seda kallist „uhtsaht-sah, uhtsahtsah, uhtsahtsah!“ Vanad mehed, kes ilmaski pole tantsimisetempu katsunud, ei võinud ka selgi korral teistele järele jõuda, mis pidivad nad tegema? Vagusi ei või jo ka mitte olla. Siis aga seisnud küll ühes paikas ja noogutanud pead pillitakti järele ja kergitanud püksi. Kui kellegil oleks aega olnud seda nalja pealt vaadata, mis sel korral sündis, see oleks vist imede imet näinud. Kõige kaunim oleks vist vanu mehi ja naisi näha olnud, kes tantsida ei suutnud, kudas mehed paigal seistes takti järele peaga noogutavad, pahema käega rutust püksi kergitavad, paremaga üle pea vehklevad ja ise, nii kui jõud vähegi annab, kurgupõhjast kisendavad: „Pooli Hansu, Tooma Tiiu ... ja uhtsahtsah, uhtsahtsah...“ jne., ma ütlen, see oleks pilt olnud, mis vaatamise väärt. Aga kellel oli seks aega? Igaüks pidi jo omast kohast oma jõudumööda seda pilti laiendama. Kui nüüd viimaks mängimine Uduveres seisma jäi, jäivad kõik talgulised nagu püstivokid igaüks oma paiga peale seisma ja lõõtsutama. Aga mis nemad selle aja sees olivad teinud! Ära oli tallatud lõikamata vili, lõigatud lademed ja seutud vihud, ka peretaadi toodud toobritäis õlut oli ümber visatud. Pillimees otsib oma tööriista, ei kusagil. Viimaks leiab vagude vahelt mõned torutükid ja hülgemau räbalad. Kõik seda tegi liig rõõm. Ja nõnda sündis see lugu üle kõige Saaremaa ja kõige nende väiksema saarestikkude, mis Saaremaa ligi on. Kes neid kõik jõuab ülesse rääkida? Tiisu Tooma pere olnud kõrveheinamaal heinu küüni panemas, mõlemad küüniotsad heinu täis. Korraga tuleb mänguheal Uduverest. Seal ei olnud kellelgi enam aega töötegu ega tööloomi tähele panna, härjad jooksnud kõige vankritega metsa, pererahvas kõik korraga tantsima, loobivad kätega heinu üle pea, vehklevad ja väänavad liikmeid ja ise laulavad nii kui hing annab ikka sedasama: „Pooli Hansu ... ja uhtsahtsah“, laksutavad käsi kokku, vilistavad ja teevad imet. Kuiva ilmaga olivad heinad purukuivad, tantsijad tallasivad heinad puruks, et kui viimaks pillimäng Uduveres seisma jäi ja pererahvas tantsimisest puhkas, et heinu võisivad küüni panna, siis poole sääreni paljast pihu ja põrmu maha jäi. Kõige vähemalt paar koormat heinu oli see liigrõõm põrmuks teinud. Kahju tänavuse aasta hinna järele, kergelt arvatud, peale poole tosina rublasid. Vana Vaigu Villemi Viiu olnud haige, jõud ja rammu ära, ei suuda pead ega jalga oma jõuga teise paika panna, pidi aidetud saama. Aga niipea kui Uduverest mänguheal välja kõlas, pidi ta jo ka tantsima hakkama, mis teha? Rammu otsas, ei saa paiga pealt ära, aga vagusi ei või ka olla, muud midagi, kui kergitab teise korra teist otsa, tahab ülesse tõusta, aga ei saa. Mis muud, kui jalgadega vastu voodiotslauda lugu lööma: tümp, tümp, tümp, tümp, tümp, tümp ja ise kisendab nii palju kui heal annab: „Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsah; Pooli Hansu Tooma Tiiu...“, seal jäi heal kinni, tümp, tümp jäi seisma, keha liigutas veel mõned minutid pillitakti järele, siis, valmis — oligi surnud. Liigrõõm oli Viiukese viimse silmapilgu kätte toonud. Möldri Mihklil olivad viimsed viljaterad veskikingas, kui korraga pilli mäng Uduverest välja kõlas. Seal ei olnud sugugi aega, katsus üleval veskis kord „Pooli Hansu Tooma Tiiu“ ringi lüüa — ei lähe, ruum kitsas, mürinal treppi mööda alla, katsub kätega asja edasi teha: „Tiimu toht oli põrandal“. Ei ühtigi, ikka ruum kitsas, sealt kolinal jälle treppi mööda, kolm astet korraga, üürgades mauli maha, ninaots vastu kivi, nina niigi, kärss kässu, nahk narmaskile, liha libe verega. Aga kes seda sel korral võis tähele panna! Ruttu maast ülesse, edasi: „Aber juhkide, marjamattide, püksilapid läksid lahti.“ Juba Mihkel jälle selili maas (plats oli ümmargusi kiva täis), ruttu maast üles, jälle edasi: „Uhtsama, vilevama, Kale Mihkel kaunaaa!“ Veski jooksis tuhatnelja, pärsipulk oli eest ära pudisenud, pärss langes ratta peale, suits hakkas ülevelt veskiuksest välja voolama, aga kas Mihklil oli aega seda tähele panna? Ta vehkles kõigest väest kätega üle pea, hüppas üle veski vehmri otsa ühele ja teisele poole ja kisendas kõigest hingest: „Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsaaa!“ Juba veski põleb, tuli tuleb veski ülevelt uksest loitades välja, aga Mihkel tantsib ja trallab edasi. Nüüd vaikis Uduvere pilliheal ja Mihkel oleks võinud muidu lõetsutades hinge tõmmata, aga suits tahtis ta ära lämmatada. Tuuleveski põles maani maha. Liigrõõm oli veskikesele viimse tunni toonud. Olgu niipalju neist mitmestkümnest ehk sajast õnnetusest räägitud, mis see pillimäng liia rõõmu läbi Saaremaal ja ümberkaudseis saartes sel korral sünnitas. H.A.t. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| TÕLLU POEG ÕPIB VIIULIMÄNGIMIST Saaremaa vägimees Suur-Tõll oli nüüd surnud. Tema hauda võib iga mees, kel lusti on, Sütema raiesmaal Taterselja karjamaa nurgas tammede all näha, kui senna tahab marssida. Kui leinaaeg Tõllu surma pärast mööda oli, elasivad rahvas vaikses rahus, sest viimased vaendlaste riismed olivad Palaja soosse maha maetud. Tõllu pojast on pärast isa surma väga vähe rahvaraamatus ülevel leida, sest valitsusekepp oli eestlaste käest lahkunud, üks sissetunginud võeras rahvasugu oli neid oma valitsuse alla võitnud, kes esmalt küll õrnemalt, aga aegamööda just nagu vaarao iisraeli rahva üle raske käega valitses: neid vaevati kõige tööga väljal. Räägin siis seda viimast veel ära, mis temast olen kuulnud. Kui [Tõllu] poeg kõik suuremad tööd oli lõpetanud ja mõnikord elu igavust tundis, olla ta viiulimängimist igatsenud õppida. Ta teinud enesele ise üht viiulit, mis temasuguse luuliikmetega ühte passinud. Uduvere külas elanud sel ajal ilmakuulus viiulimängija, kelle nimi Toomas olnud. Selle juure läinud poeg mängimist õppima. Toomas oli varsti ses nõus ja seadis oma viiulit heale, misjärele poeg ise omal pidi ka seadma. Kui nüüd viiulid toonis olivad, pidi Toomas kord tooni astmeid pojale näitama. Toomas tõmbas sõrmega viiuli keelt ja ütles: sang — (õige), tõmbas tema [teine] kord sedasama keelt ja ütles: sang — (õige), kolmat korda tõmbas Toomas sedasama keelt ja ütles ikka ise suuga: sang — ja taga järele ütles ta keelt nilpsates: oli õige. Nüüd tuli teine keel ette võtta. Iga kord, kui Toomas sõrmega keelt tõmbas, et heal välja kõlas, ütles ta suuga järele: pung. Nüüd pidi poeg järele tegema. Toomas — sang, poeg — sang, ja nõnda edasi: sang, sang, sang; pung, pung, pung; iga kord ütlesivad nad need sõnad viiuli heale järele suuga. Nüüd oli aru käes, et võib kokku mängida. Mõned korrad oli Toomas ette mänginud, juba oligi õppijal kõik selge. Aga siiski veel kord hüüdis Toomas rõõmu tujus: sang, sang, sang; pung, pung, pung, köögi kattuuus. „Tiisu Tiiu oli ilus plika, poiste peale ta vaatis ikka. — Kui ta hommikute tuba pühkis, luuavarrega ta nisa nühkis. — Kaunaaa.“ Et pillihealed nii ilusti läksivad, olivad mängijad nii lapselikku lusti täis, et nende paled rõõmust tilkusivad. Et see katsetükk nii hästi korda läinud, seega võeti varsti üks päris valtsitükk ette, kellel ka oma salm juure oli loodud. Viiulid võeti kätte ja nõnda edasi: l. Eesmäng. „Tiisu Tiiu oli ilus plika, poiste peale ta vaatis ikka. Kui ta hommikute tuba pühkis, luuavarrega ta nisa nühkis — kaunaaa!“ 2. Päris valtsilugu. :,:Pooli Hansu, Tooma Tiiu, Tiimu toht oli põrandal:,: :,:Aber juhkide, marjamattide, püksilapid olid lahti:,: :,:Uhtsama — vilevama. Kale Mihkel kaunaaa:,: :,:Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsa.:,: Aga see oli ometi üks mäng olnud, mis üle Saare-, Sõrve-, Hiiu- ja Muhumaa kõlinal kõlanud ja kõik nende saarte elanikud eestlased korraga tuhinal tantsima pannud. Ja mõnes kohas on see liigrõõm ka kahju teinud, sest mängutükil olnud nõiavägi, et kas taha ehk taha mitte, aga sa pead tantsima. Tahan teile mõnda tükki nimetada, kus rõõm, mis selle mängimise läbi igaühe sisse tuli, natuke, kahju on teinud, sest mis liig, on ikka liig. Metsa Mihklil olnud rukkitalgul rohkest rahvast koos, „sirbid lõiknud, vihud heitnud, päike paistnud kenaste“. Peretaat toonud toobriga õlut talgurahvale keelekasteks. Pillimees istunud kivi otsas, hülgemagu kõik süli täis. Lõikusetöö läks lobinal edasi. Pillimees oli piitsaks, pill ise piitsakeeleks. Juhtus keegi teistest järele jääma, selle kannule jäi pillimees seisma ja mängis ühtejärge lugu: „Til-lil-lil, lippa järele; til-lil-lil, lippa järele!“ ja mängis seda niikaua, kunni järelejääja teiste kohta jõudis. Pillimehe silma oli juba üks teine talguline puutunud, kellele ta oma til-lil-lil jälle pidi mängima: [ta] ronis sinnapoole ja võttis varsti otsa ülesse: Til-lil-lil... Korraga läks Uduvere külas muusika lahti. Nüüd ei olnud enam kellelgi aega, hädapärast võisivad lõikajad veel sirbid otseti nabra sisse visata, pillimees oli oma hülgemau jo ammu maha visanud ja hüppas aga peale. Kõik talgulised, peale 30 vaimu, nagu meelest lahti, tantsivad ja trallavad, ei ole kellelgi aega midagi järele mõtelda, kõik laulavad seda ilust pilli lugu: „Pooli Hansu, Tooma Tiiu, Tiimu loht oli põrandal“ jne., ja ise vehklevad kätega üle pea ja karjuvad kurgupõhjast seda kallist „uhtsaht-sah, uhtsahtsah, uhtsahtsah!“ Vanad mehed, kes ilmaski pole tantsimisetempu katsunud, ei võinud ka selgi korral teistele järele jõuda, mis pidivad nad tegema? Vagusi ei või jo ka mitte olla. Siis aga seisnud küll ühes paikas ja noogutanud pead pillitakti järele ja kergitanud püksi. Kui kellegil oleks aega olnud seda nalja pealt vaadata, mis sel korral sündis, see oleks vist imede imet näinud. Kõige kaunim oleks vist vanu mehi ja naisi näha olnud, kes tantsida ei suutnud, kudas mehed paigal seistes takti järele peaga noogutavad, pahema käega rutust püksi kergitavad, paremaga üle pea vehklevad ja ise, nii kui jõud vähegi annab, kurgupõhjast kisendavad: „Pooli Hansu, Tooma Tiiu ... ja uhtsahtsah, uhtsahtsah...“ jne., ma ütlen, see oleks pilt olnud, mis vaatamise väärt. Aga kellel oli seks aega? Igaüks pidi jo omast kohast oma jõudumööda seda pilti laiendama. Kui nüüd viimaks mängimine Uduveres seisma jäi, jäivad kõik talgulised nagu püstivokid igaüks oma paiga peale seisma ja lõõtsutama. Aga mis nemad selle aja sees olivad teinud! Ära oli tallatud lõikamata vili, lõigatud lademed ja seutud vihud, ka peretaadi toodud toobritäis õlut oli ümber visatud. Pillimees otsib oma tööriista, ei kusagil. Viimaks leiab vagude vahelt mõned torutükid ja hülgemau räbalad. Kõik seda tegi liig rõõm. Ja nõnda sündis see lugu üle kõige Saaremaa ja kõige nende väiksema saarestikkude, mis Saaremaa ligi on. Kes neid kõik jõuab ülesse rääkida? Tiisu Tooma pere olnud kõrveheinamaal heinu küüni panemas, mõlemad küüniotsad heinu täis. Korraga tuleb mänguheal Uduverest. Seal ei olnud kellelgi enam aega töötegu ega tööloomi tähele panna, härjad jooksnud kõige vankritega metsa, pererahvas kõik korraga tantsima, loobivad kätega heinu üle pea, vehklevad ja väänavad liikmeid ja ise laulavad nii kui hing annab ikka sedasama: „Pooli Hansu ... ja uhtsahtsah“, laksutavad käsi kokku, vilistavad ja teevad imet. Kuiva ilmaga olivad heinad purukuivad, tantsijad tallasivad heinad puruks, et kui viimaks pillimäng Uduveres seisma jäi ja pererahvas tantsimisest puhkas, et heinu võisivad küüni panna, siis poole sääreni paljast pihu ja põrmu maha jäi. Kõige vähemalt paar koormat heinu oli see liigrõõm põrmuks teinud. Kahju tänavuse aasta hinna järele, kergelt arvatud, peale poole tosina rublasid. Vana Vaigu Villemi Viiu olnud haige, jõud ja rammu ära, ei suuda pead ega jalga oma jõuga teise paika panna, pidi aidetud saama. Aga niipea kui Uduverest mänguheal välja kõlas, pidi ta jo ka tantsima hakkama, mis teha? Rammu otsas, ei saa paiga pealt ära, aga vagusi ei või ka olla, muud midagi, kui kergitab teise korra teist otsa, tahab ülesse tõusta, aga ei saa. Mis muud, kui jalgadega vastu voodiotslauda lugu lööma: tümp, tümp, tümp, tümp, tümp, tümp ja ise kisendab nii palju kui heal annab: „Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsah; Pooli Hansu Tooma Tiiu...“, seal jäi heal kinni, tümp, tümp jäi seisma, keha liigutas veel mõned minutid pillitakti järele, siis, valmis — oligi surnud. Liigrõõm oli Viiukese viimse silmapilgu kätte toonud. Möldri Mihklil olivad viimsed viljaterad veskikingas, kui korraga pilli mäng Uduverest välja kõlas. Seal ei olnud sugugi aega, katsus üleval veskis kord „Pooli Hansu Tooma Tiiu“ ringi lüüa — ei lähe, ruum kitsas, mürinal treppi mööda alla, katsub kätega asja edasi teha: „Tiimu toht oli põrandal“. Ei ühtigi, ikka ruum kitsas, sealt kolinal jälle treppi mööda, kolm astet korraga, üürgades mauli maha, ninaots vastu kivi, nina niigi, kärss kässu, nahk narmaskile, liha libe verega. Aga kes seda sel korral võis tähele panna! Ruttu maast ülesse, edasi: „Aber juhkide, marjamattide, püksilapid läksid lahti.“ Juba Mihkel jälle selili maas (plats oli ümmargusi kiva täis), ruttu maast üles, jälle edasi: „Uhtsama, vilevama, Kale Mihkel kaunaaa!“ Veski jooksis tuhatnelja, pärsipulk oli eest ära pudisenud, pärss langes ratta peale, suits hakkas ülevelt veskiuksest välja voolama, aga kas Mihklil oli aega seda tähele panna? Ta vehkles kõigest väest kätega üle pea, hüppas üle veski vehmri otsa ühele ja teisele poole ja kisendas kõigest hingest: „Uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsah, uhtsahtsaaa!“ Juba veski põleb, tuli tuleb veski ülevelt uksest loitades välja, aga Mihkel tantsib ja trallab edasi. Nüüd vaikis Uduvere pilliheal ja Mihkel oleks võinud muidu lõetsutades hinge tõmmata, aga suits tahtis ta ära lämmatada. Tuuleveski põles maani maha. Liigrõõm oli veskikesele viimse tunni toonud. Olgu niipalju neist mitmestkümnest ehk sajast õnnetusest räägitud, mis see pillimäng liia rõõmu läbi Saaremaal ja ümberkaudseis saartes sel korral sünnitas. H.A.t. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll, Tõllu poeg | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32129 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 14.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 14.08.2018 14:18 | ||||||
| Viimati muudetud | 14.08.2018 15:47 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||