Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kivi, kirik | ||||||
| Tegelased | hiid, hiid/kurat, isik | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Proua Babiloonia läkitab Vanapagana vanema poja Kuriti Saaremaale kadunud kaasat otsima; Kurit leiab isa sarved, vannub Tõllule ja saarlastele kättemaksu, leiab nõu Kellamäe sarapikus kivil istudes; püüd Kihelkonna kiriku uksi sulgeda luhtub kukelauluga - üks kivi Pälli, teine Agama pere maal. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Kuriti kantud kivi | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Mõisaküla | ||||||
| Vana talu | Agama | ||||||
| Täpsem asukoht | (H)agama kuusiku otsas. (H)agama pered on 6 versta Kihelkonna kirikust lõuna pool. | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Mõisaküla | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Kuriti kantud kivi | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Varpe | ||||||
| Vana talu | Pälli | ||||||
| Täpsem asukoht | (Palli)Pälli talu männiku otsas. (Palli)Pälli talu on Lümanda mõisast arvata 1 ½ versta lõuna pool. | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | istumisjäljega kivi Kellamäe sarapikus | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Kihelkonna | ||||||
| Täpsem asukoht | Kellamägi Kihelkonna kiriku juures, kus kellakoda peal. | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Kihelkonna | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Kihelkonna kirik | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Kihelkonna | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Kihelkonna | ||||||
| Tekst | |||||||
| NOOR VANAPOISS EHK KURIT Noorest Vanapoisist räägib Saaremaa rahvaraamat nõnda: Kui Tõll Vanapoisil püksilapi mõetu Odalätsi pere juures oli võtnud ja teda Tagaajamise maad mööda Harilaidust meresse saatnud ja ära uputanud, mida eespool juba kõneldud [vt. lk. 59] [ja] kui siis põrgu vald oma valitsejat mõnda aega oli ootnud, aga ilmaasjata, sest Vanapoiss ei tulnud iialgi enam tagasi. Siis olla Vanapoisi lesk proua Babiloona oma valda killale kokku kutsunud, et otsust võtta, kuda nende kadund härrast ja tema käekäigust kudagi aru saada. Seal olla proua Babiloona avaldanud, et härra olla Saaremaale läinud Tõllut taga kiusama. Tema arvata, et härral seal midagi õnnetust on juhtunud, seepärast saagu nõu peetud, kuda temast aru saada, mis temale on juhtunud. Sellepeale sai nõuks võetud kõige targemat ja kavalamat vaimu välja valitseda, kes Saaremaalt põrguhärrast pidi aru tooma, ja kui kudagi võimalik oleks, siis Tõllule või tema sugule ehk koguni terve Saaremaa rahvale tulist pussi pidi tegema. Seks saivad 3 sarvilist välja valitsetud ja ette seatud, kellest liisu läbi üht reisi peale valitseda. Liisk langes Babiloona vanema poja Kuriti peale. Seda aru saades hüüdis põrguvägi kooris hõiskamise sõnu lauluga välja. Tee vastu valmistamine oli varsti tehtud. Proua Babiloona tõi käsikambrist kõige uuema märsi, kus ta midagi tee jaoks oli sisse pannud. Kurit vaatas kord märsisuust sisse ja hakkas laulma: „Niinene kott, kanepine kanne, halli kitse kints kottis!“ Kõik põrgulised kisendasivad kurgupõhjast neid laulusõnu Kuritiga ühes kooris kaasa. Sellega oli Saaremaa-reis seal paikas algatud ja Kurit ruttas teele. Kui ta Saaremaale oli jõudnud, otsis ta suure hoolega papa jälgi taga, kunni ta viimaks suure vaeva järele Odalätsi perede juurest haisu peale sai, kust ta haisu mööda Tagaajamise poole läks ja sealt männikust, mis praegu kroonumets on, papa sarvetükid üles leidis, mida hundid kõlvatumaks närinud [120 B]. Nüüd oli temal — keda saarlased mõnes paikas noor Vanapoiss ja mõnes paikas Kuritiks kutsuvad — selge aru käes, mis papaga juhtunud. Ta ei kahklenud sugugi selle üle, vaid arvas kohe välja, et Tõll seda kurja Kurjavaimule oli teinud. Sest tuli hirmus kurjus Kuriti südamesse ja ta tõutas seda kätte maksta, kui mitte Tõllu ja ta sugule, siis ometi kõige Saaremaa rahvale, mis Tõll ta kõige armsama papale teinud. Nüüd võttis Kurit ette kõik Saaremaa läbi käia ja selle tee peal välja mõtelda, mis nõuks võtta. Kui ta nüüd leidis, et Kihelkonnale kirik tehtud, ja teada sai, et rahvas seal rohkeste koos käib jumalasõna kuulamas ja ristiusku õppimas, siis ei teadnud ta esiotsa, mis ette võtta. See kohkumine tahtis ta jõudu kaudata. Kurvastus rõhus teda väga. „Papa surnud suures vaevas, tema sarved minu kaendlas. Põrguriigil palju ohtu, ei ma tunne plaastrit, rohtu, mis võib häda parandada, leske riiki avitada. Sealtap ilmub hirmus häda: kir’ku jookseb rahva rida. Kes veel tahaks kurja teha, rahvas tahab olla püha? Tule appi, kallist nõudu, anna mulle armast jõudu kurja teha kuhjaga!“ [120 B, 161 D.] Neid sõnu nurutanud Kurit enesele ette, istudes Kellamäe sarapikus kivi otsas, kus tema istumisease praegu veel peab ühe suure kivi peal tunda olema. Selle laulu nurutamisega on Kuritile üks kena nõu tulnud. Kuulge seda: ta muutis ennast inimeseks ja võttis omale Tori Matsi näu ja läks Tamme Tõnise peresse.1 Seal sai ta veel suuremat pahandust, kui kuulis, et see kirik Tõllu poja ehitud ja et rahvas seal väga suurel hulgal koos käib. Kui Kurit nii palju oli teada saanud, siis sai ta õige pahameelega täidetud ja võttis nõuks selle kiriku uksed kinni panna, et rahvas enam sisse ei peaseks. [19 A] Selle kirikul olnud esite kaks ust, teine lõuna pool külges, teine õhtu pool otsas, mõlemad ilma eeskojata. Praegu on lõunapoolse uksel eeskoda, kus kirikuvaesed sees istuvad, nõndasamuti on ka käärkambrile väljastpoolt pärast uks tehtud, kust õpetaja sisse ja välja käib. Kui Kurit seda oli tähele pannud, et aga kahe ukse kinnipanemisega tee kiriku sisse keeldud on, siis oli ta oma nõupidamisega valmis ja läks nii suuri kivisid otsima, mis aga nii suured pidivad olema, et igaüks üht ust kinni mataks, mida kellegi sureliku jõud ei võiks eest ära veeretada. Ta läks teele Saaremaad läbi käies kiva otsima, kas neid peaks leidma. [44.] Kõiguste mõisa karjamaalt leidis ühte, mis oleks kõlbanud, aga selle peale oli Tõllu naise Pireti silmavesi langenud, mispärast ta sellesse ei julgenud puutuda. Suure vaevalise otsimise järgi leidis ta viimaks Kriimi2 saarekese pealt kaks niisugust kivi, mis arvas kõlbavat. Nüüd ootis ta rüsnaööd 3, mil Kuriti arvamise järele õige aeg oleks neid kiriku uste taha kanda. Kui esimene rüsnaöö kätte tuli, pistis Kurit kivid märssi ja hakkas Kihelkonna kirikule ruttama. Kui ta Palli4 perede juure oli jõudnud, oli aeg juba pooleöö ligi jõudnud, et Palli Pärdi kukk laulis: „Võtke kivikandja kinni — eee, ää!“ [18, 43.] Kivikandja kehast ja südamest lõikas see kukelaul tungivalt läbi, kohkudes tahtis ta jalgele jõudu juure panna, rapsas märsi ülemale, — õnnetus! — üks märsisilm läks katki, vähem kivi libises välja. Kes seda kivi näha soovib, mingu Palli männiku otsa, seal ta seisab praegu veel, suuruse poolest on ta noore kirbu-sauna aruline. Nagu pikse häälega kisendas Palli Pärdi kukk teist korda: „Võtke kivikandja kinni — eee, ää!“ Ei olnud Kuritil aega selle peale mõtelda, [kuidas] kivi uueste märssi ajada, vaid tormas aga edasi. Koorm oli kergem ja kukelaulu hirm omast kohast tegi jõudu juure, sellepärast jõudis Kurit väga ruttu edasi selle mõttega, et teisegi kirikuukse kinni saab. Aga õnnetus pidi kivikandjale jälle juhtuma. Kui ta oma koormaga Hagama 5 kuusiku otsa oli jõudnud, seal kisendab Hagama Hansu kukk: „Võtke kivikandja kinni — ee, ää!“ [19.] Kuriti kõrvus oli see kukelaul nii kärme, et arvas maad jalge all värisevat, tahtis rutemini edasi minna, aga õnnetus: teine märsisilm läks katki, viimane suurem kivi libises märsist välja. Sealsamas ta praegugi seisab — suuruse poolest nagu keskmine täipõrgu (saun). Kuhu Kurit sealt oma hädaga sel rüsnaööl läinud, sest ei räägi rahvaraamat minu teades mitte midagi. Kihelkonna rahvas võivad aga rõõmsad olla ja Palli ja Hagama kukkedele au anda, kui näevad oma armsa kiriku uksed alles lahti olevat. R. R. st. 1 See koht on Kihelkonna kirikust paar versta lõuna pool Rootsiküla valla talu koht. Toimetaja [= P. Süda]. 2 Kriimi saareke on Kougatoma ja Möldri küla vahel Ööri lahes Sõrve meres. 3 Rüsnaöö nimetasivad vana Saaremaa rahvas jõulu- ja näärilaupäeva ööd. Mina ei ole teada saanud, mis põhi ehk tähendus sel nimel on. 4 Palli pered on Lümanda mõisast arvata 1 ½ versta lõuna pool. Toimetaja [= P. Süda]. 6 Hagama pered on 6 versta Kihelkonna kirikult lõuna pool. Toimetaja [= P. Süda]. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| NOOR VANAPOISS EHK KURIT Noorest Vanapoisist räägib Saaremaa rahvaraamat nõnda: Kui Tõll Vanapoisil püksilapi mõetu Odalätsi pere juures oli võtnud ja teda Tagaajamise maad mööda Harilaidust meresse saatnud ja ära uputanud, mida eespool juba kõneldud [vt. lk. 59] [ja] kui siis põrgu vald oma valitsejat mõnda aega oli ootnud, aga ilmaasjata, sest Vanapoiss ei tulnud iialgi enam tagasi. Siis olla Vanapoisi lesk proua Babiloona oma valda killale kokku kutsunud, et otsust võtta, kuda nende kadund härrast ja tema käekäigust kudagi aru saada. Seal olla proua Babiloona avaldanud, et härra olla Saaremaale läinud Tõllut taga kiusama. Tema arvata, et härral seal midagi õnnetust on juhtunud, seepärast saagu nõu peetud, kuda temast aru saada, mis temale on juhtunud. Sellepeale sai nõuks võetud kõige targemat ja kavalamat vaimu välja valitseda, kes Saaremaalt põrguhärrast pidi aru tooma, ja kui kudagi võimalik oleks, siis Tõllule või tema sugule ehk koguni terve Saaremaa rahvale tulist pussi pidi tegema. Seks saivad 3 sarvilist välja valitsetud ja ette seatud, kellest liisu läbi üht reisi peale valitseda. Liisk langes Babiloona vanema poja Kuriti peale. Seda aru saades hüüdis põrguvägi kooris hõiskamise sõnu lauluga välja. Tee vastu valmistamine oli varsti tehtud. Proua Babiloona tõi käsikambrist kõige uuema märsi, kus ta midagi tee jaoks oli sisse pannud. Kurit vaatas kord märsisuust sisse ja hakkas laulma: „Niinene kott, kanepine kanne, halli kitse kints kottis!“ Kõik põrgulised kisendasivad kurgupõhjast neid laulusõnu Kuritiga ühes kooris kaasa. Sellega oli Saaremaa-reis seal paikas algatud ja Kurit ruttas teele. Kui ta Saaremaale oli jõudnud, otsis ta suure hoolega papa jälgi taga, kunni ta viimaks suure vaeva järele Odalätsi perede juurest haisu peale sai, kust ta haisu mööda Tagaajamise poole läks ja sealt männikust, mis praegu kroonumets on, papa sarvetükid üles leidis, mida hundid kõlvatumaks närinud [120 B]. Nüüd oli temal — keda saarlased mõnes paikas noor Vanapoiss ja mõnes paikas Kuritiks kutsuvad — selge aru käes, mis papaga juhtunud. Ta ei kahklenud sugugi selle üle, vaid arvas kohe välja, et Tõll seda kurja Kurjavaimule oli teinud. Sest tuli hirmus kurjus Kuriti südamesse ja ta tõutas seda kätte maksta, kui mitte Tõllu ja ta sugule, siis ometi kõige Saaremaa rahvale, mis Tõll ta kõige armsama papale teinud. Nüüd võttis Kurit ette kõik Saaremaa läbi käia ja selle tee peal välja mõtelda, mis nõuks võtta. Kui ta nüüd leidis, et Kihelkonnale kirik tehtud, ja teada sai, et rahvas seal rohkeste koos käib jumalasõna kuulamas ja ristiusku õppimas, siis ei teadnud ta esiotsa, mis ette võtta. See kohkumine tahtis ta jõudu kaudata. Kurvastus rõhus teda väga. „Papa surnud suures vaevas, tema sarved minu kaendlas. Põrguriigil palju ohtu, ei ma tunne plaastrit, rohtu, mis võib häda parandada, leske riiki avitada. Sealtap ilmub hirmus häda: kir’ku jookseb rahva rida. Kes veel tahaks kurja teha, rahvas tahab olla püha? Tule appi, kallist nõudu, anna mulle armast jõudu kurja teha kuhjaga!“ [120 B, 161 D.] Neid sõnu nurutanud Kurit enesele ette, istudes Kellamäe sarapikus kivi otsas, kus tema istumisease praegu veel peab ühe suure kivi peal tunda olema. Selle laulu nurutamisega on Kuritile üks kena nõu tulnud. Kuulge seda: ta muutis ennast inimeseks ja võttis omale Tori Matsi näu ja läks Tamme Tõnise peresse.1 Seal sai ta veel suuremat pahandust, kui kuulis, et see kirik Tõllu poja ehitud ja et rahvas seal väga suurel hulgal koos käib. Kui Kurit nii palju oli teada saanud, siis sai ta õige pahameelega täidetud ja võttis nõuks selle kiriku uksed kinni panna, et rahvas enam sisse ei peaseks. [19 A] Selle kirikul olnud esite kaks ust, teine lõuna pool külges, teine õhtu pool otsas, mõlemad ilma eeskojata. Praegu on lõunapoolse uksel eeskoda, kus kirikuvaesed sees istuvad, nõndasamuti on ka käärkambrile väljastpoolt pärast uks tehtud, kust õpetaja sisse ja välja käib. Kui Kurit seda oli tähele pannud, et aga kahe ukse kinnipanemisega tee kiriku sisse keeldud on, siis oli ta oma nõupidamisega valmis ja läks nii suuri kivisid otsima, mis aga nii suured pidivad olema, et igaüks üht ust kinni mataks, mida kellegi sureliku jõud ei võiks eest ära veeretada. Ta läks teele Saaremaad läbi käies kiva otsima, kas neid peaks leidma. [44.] Kõiguste mõisa karjamaalt leidis ühte, mis oleks kõlbanud, aga selle peale oli Tõllu naise Pireti silmavesi langenud, mispärast ta sellesse ei julgenud puutuda. Suure vaevalise otsimise järgi leidis ta viimaks Kriimi2 saarekese pealt kaks niisugust kivi, mis arvas kõlbavat. Nüüd ootis ta rüsnaööd 3, mil Kuriti arvamise järele õige aeg oleks neid kiriku uste taha kanda. Kui esimene rüsnaöö kätte tuli, pistis Kurit kivid märssi ja hakkas Kihelkonna kirikule ruttama. Kui ta Palli4 perede juure oli jõudnud, oli aeg juba pooleöö ligi jõudnud, et Palli Pärdi kukk laulis: „Võtke kivikandja kinni — eee, ää!“ [18, 43.] Kivikandja kehast ja südamest lõikas see kukelaul tungivalt läbi, kohkudes tahtis ta jalgele jõudu juure panna, rapsas märsi ülemale, — õnnetus! — üks märsisilm läks katki, vähem kivi libises välja. Kes seda kivi näha soovib, mingu Palli männiku otsa, seal ta seisab praegu veel, suuruse poolest on ta noore kirbu-sauna aruline. Nagu pikse häälega kisendas Palli Pärdi kukk teist korda: „Võtke kivikandja kinni — eee, ää!“ Ei olnud Kuritil aega selle peale mõtelda, [kuidas] kivi uueste märssi ajada, vaid tormas aga edasi. Koorm oli kergem ja kukelaulu hirm omast kohast tegi jõudu juure, sellepärast jõudis Kurit väga ruttu edasi selle mõttega, et teisegi kirikuukse kinni saab. Aga õnnetus pidi kivikandjale jälle juhtuma. Kui ta oma koormaga Hagama 5 kuusiku otsa oli jõudnud, seal kisendab Hagama Hansu kukk: „Võtke kivikandja kinni — ee, ää!“ [19.] Kuriti kõrvus oli see kukelaul nii kärme, et arvas maad jalge all värisevat, tahtis rutemini edasi minna, aga õnnetus: teine märsisilm läks katki, viimane suurem kivi libises märsist välja. Sealsamas ta praegugi seisab — suuruse poolest nagu keskmine täipõrgu (saun). Kuhu Kurit sealt oma hädaga sel rüsnaööl läinud, sest ei räägi rahvaraamat minu teades mitte midagi. Kihelkonna rahvas võivad aga rõõmsad olla ja Palli ja Hagama kukkedele au anda, kui näevad oma armsa kiriku uksed alles lahti olevat. R. R. st. 1 See koht on Kihelkonna kirikust paar versta lõuna pool Rootsiküla valla talu koht. Toimetaja [= P. Süda]. 2 Kriimi saareke on Kougatoma ja Möldri küla vahel Ööri lahes Sõrve meres. 3 Rüsnaöö nimetasivad vana Saaremaa rahvas jõulu- ja näärilaupäeva ööd. Mina ei ole teada saanud, mis põhi ehk tähendus sel nimel on. 4 Palli pered on Lümanda mõisast arvata 1 ½ versta lõuna pool. Toimetaja [= P. Süda]. 6 Hagama pered on 6 versta Kihelkonna kirikult lõuna pool. Toimetaja [= P. Süda]. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll, Vp, Noor Vanapoiss ehk Kurit, proua Babiloona ehk Vp naine | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32106 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 13.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 13.08.2018 11:19 | ||||||
| Viimati muudetud | 16.08.2018 15:30 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||