Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide P. Süda, Suur-Tõll...
Täisviide Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda
Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen)
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1889
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
P. Süda
Pala päritolukoht Saaremaa
Teksti sisu
Objekti liik saar, loss, küla
Tegelased hiid, rahvas
Žanr muist
Jututüüp Tõll käib Abrukal pähkleid korjamas, päästab Salme mehed merehädast ja müksab kõhuga Kuressaare kantsi/linnapead.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Salme küla
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Salme
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Salme
Koht 2
Objekti nimetus Abruka saar
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Abruka
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Abruka
Koht 3
Objekti nimetus Kuressaare kants/loss
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Kuressaare
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kuressaare
Tekst
SUUR-TÕLL PEASTAB SALME MEHED MEREHÄDAST
Suur-Tõll oli omal ajal suur pähelte armastaja olnud, see olnud talle lõbus ajaviide pähklid otsida ja kodu naise ja pojaga neid seltsis närida. Pähklid otsis ta iga aasta palju kokku, kui tal muud talitust ehk suuremaid toimetusi ees ei olnud.
Kui ta oma alamate käest teada oli saanud, et Abruka saares need kõige paremad pähkled peavad kasvama, siis läks kord senna proovi tegema, et näha saaks, kas jutt õige on, ja kui jutu õige leidis olevat, siis käis ta iga aasta pähelte ajal Abruka saares pähklel, ja kui õnn hea oli, tõi mõnikord mõlemate taskute täied koju Pireti ja pojale, kes kumbki pähklenärimist ei põlanud. [145.] Ühel tormisel päeval tuli Suur-Tõll Abrukast pähklilt tagasi ja astus otse Loode metsa nuki poole. Seal juhtus ühe Sõrve kalapüüdja laeval see õnnetus, et just Suur-Tõllu jalge ette tormist ja lainetest sai ümber visatud.
Halastaja mees võttis laevast kinni, kallas vee laeva seest välja ja pani õiete merevee peale seisma, pidas näpuga laevamasti otsast kinni, et tühi laev uueste ei saaks ümber minema. Teise käega noppis ta vaesed uppujad mehed merest ülesse, nõristas suurema vee riiete ümbert ära ja pani tasahillukeste üheteise järele laeva. Kui kõik mehed laevas olivad, korjas ta nende võrgud, aerud, istepingid, leivakotid, kalakarbid ja mis neil iial kaasas olnud, merest välja ja pani laeva. Meeste silmad hiilgasivad suure rõõmu pärast, et nii hõlpsaste merehädast ja uppumise-surmast olivad peasenud. Ometi ei leidnud sõnu, miska nii suurt heategijat kiita ja tänada.
Et aga tuul ja torm edasi mässas ja laev lainetest oleks uueste võinud ümber visatud saada, mis väga karta oli, sest mehed olivad kõik märjad ja uppumise hädast praegu peasnud, mis neid küllalt väsitanud, selle pärast ei uskunud ta neid mere hooleks jätta, vaid võttis laeva kõige meestega vee pealt ülesse, tõstis õlale ja kandis neid Nasva poole. Mehed istusivad laevas ja ei teadnud, mis nad imekspanemise ja rõõmuga isekeskis pidivad rääkima ja tegema. Viimaks ütles Massi Tohver, kes kipripoiss oli, laeva kipri Eldri Hindrikule: “Sul on kottis pakk tubakast, anna suurele mehele tänu tunnistuseks tubakast lõuga.”
Hindrikul oli heameel, et see asi Tohvri meele tuli; mudis varsti õige mehise lõuatäie tubakast kokku ja tahtis üle laevaparda Suur-Tõllu suhu pista. Aga kui pea õnnetus võib tulla! Seda head tööd tehes kerkisivad Hindriku jalad laevast ülesse, suurem osa Hindrikut oli ju ennegi üle laevaparda. Korraga oli Hindrik kõige jalgadega, lõuatäis tubakast peus, merevees suplemas. Teiste meeste hädaheal laevast ja Hindriku sulpsatus äratas ka Suur-Tõllut tähelepanemisele. Kui ta meest vee sees nägi, pistis käe vee alla, tõstis Hindriku peu peal veest välja, nõristas suurema vee ta riietest ära, pistis pähklite peale tasku ja astus edasi Nasva poole.
Suur-Tollul oli niipalju pähklid taskus, et Hindrik pähklite peal püsti seistes ulatas üle tasku serva välja vaatama. Kui suur meeste imekspanemine selle üle võis olla ja mis nad isekeskis rääkisivad, sellest ei ole ma vanarahva käest midagi kuulnud. Kui Suur-Tõll meremehed kõige laevaga Nasvale maale pannud, siis sammus ta maad mööda Tõlluste mõisa poole.
Sel ajal oli juba üks sissetunginud võeras rahvasugu Saaremaal olemas olnud. Miks Suur-Tõll neid Saaremaale sissetungimise ajal oma ratas-sõjariistadega ei ole teise maailma saatnud, sest ei tea rahvaraamat ühtigi rääkida. Mõnes Saaremaa nurgas arvatakse, et Suur-Tõll võera rahva sissetungimise ajal kuhugi oleks [magama] uinunud ja et Saare rahvas sissetungijast rahvast nii suurt kurja ei kartnud, kui pärast maitsta saivad, sellepärast ei ole rahvas Suur-Tõllut ülesse äratanud. Olgu nüüd peale, rahvaraamat ei räägi sest sündmusest midagi, aga meie teame jo ometi natuke. — Lähme jälle oma järjele.
Kui Suur-Tõll Nasvalt oma mõisa poole kõndis, puutus tema silma kants, mis sissetunginud rahvas olivad ehitanud. See oli Kuresaare linnapea. Rõõmu temal sest ehitusest küll ei olnud, ometi ei olnud rahvas teda selle ärarikkumiseks appi ka mitte palunud. Seega läks Suur-Tõll teda mööda minnes vaatama ja katsuma, kas ka mehetöö oleks. Kui mitte, siis tahtis ümber lükata.
Toredal kombel sammus Suur-Tõll, teine käsi teises taskus, linnapea toki vastu ja lootis, et see tema kõhuga tõukamisest pidi ümber minema. Kui seda oli katsunud ja kants liikumata jäi, ei võtnud ta teist katset mitte enam ette, sest rahvas ei olnud teda seks palunud.
Muud märki ei ole linnapea toki külge Suur-Tõllu tõukamisest midagi jäänud, kui et tema nabad (?) linnapea väravate kohalt kahest kohast kivid müüri sisse on tõuganud, kuhu ehitajad pärast kaks aknaauku sisse teinud, ilma et neid tarvis oli.
Suur-Tõll aimas sest ehitusest midagi halba Saare rahvale, seepärast läks ta linnapea toki juurest pool pahameelega kodu poole, kus Piret pojaga teda ootasivad.
M.L.m.s.
Redigeeritud tekst
SUUR-TÕLL PEASTAB SALME MEHED MEREHÄDAST
Suur-Tõll oli omal ajal suur pähelte armastaja olnud, see olnud talle lõbus ajaviide pähklid otsida ja kodu naise ja pojaga neid seltsis närida. Pähklid otsis ta iga aasta palju kokku, kui tal muud talitust ehk suuremaid toimetusi ees ei olnud.
Kui ta oma alamate käest teada oli saanud, et Abruka saares need kõige paremad pähkled peavad kasvama, siis läks kord senna proovi tegema, et näha saaks, kas jutt õige on, ja kui jutu õige leidis olevat, siis käis ta iga aasta pähelte ajal Abruka saares pähklel, ja kui õnn hea oli, tõi mõnikord mõlemate taskute täied koju Pireti ja pojale, kes kumbki pähklenärimist ei põlanud. [145.] Ühel tormisel päeval tuli Suur-Tõll Abrukast pähklilt tagasi ja astus otse Loode metsa nuki poole. Seal juhtus ühe Sõrve kalapüüdja laeval see õnnetus, et just Suur-Tõllu jalge ette tormist ja lainetest sai ümber visatud.
Halastaja mees võttis laevast kinni, kallas vee laeva seest välja ja pani õiete merevee peale seisma, pidas näpuga laevamasti otsast kinni, et tühi laev uueste ei saaks ümber minema. Teise käega noppis ta vaesed uppujad mehed merest ülesse, nõristas suurema vee riiete ümbert ära ja pani tasahillukeste üheteise järele laeva. Kui kõik mehed laevas olivad, korjas ta nende võrgud, aerud, istepingid, leivakotid, kalakarbid ja mis neil iial kaasas olnud, merest välja ja pani laeva. Meeste silmad hiilgasivad suure rõõmu pärast, et nii hõlpsaste merehädast ja uppumise-surmast olivad peasenud. Ometi ei leidnud sõnu, miska nii suurt heategijat kiita ja tänada.
Et aga tuul ja torm edasi mässas ja laev lainetest oleks uueste võinud ümber visatud saada, mis väga karta oli, sest mehed olivad kõik märjad ja uppumise hädast praegu peasnud, mis neid küllalt väsitanud, selle pärast ei uskunud ta neid mere hooleks jätta, vaid võttis laeva kõige meestega vee pealt ülesse, tõstis õlale ja kandis neid Nasva poole. Mehed istusivad laevas ja ei teadnud, mis nad imekspanemise ja rõõmuga isekeskis pidivad rääkima ja tegema. Viimaks ütles Massi Tohver, kes kipripoiss oli, laeva kipri Eldri Hindrikule: “Sul on kottis pakk tubakast, anna suurele mehele tänu tunnistuseks tubakast lõuga.”
Hindrikul oli heameel, et see asi Tohvri meele tuli; mudis varsti õige mehise lõuatäie tubakast kokku ja tahtis üle laevaparda Suur-Tõllu suhu pista. Aga kui pea õnnetus võib tulla! Seda head tööd tehes kerkisivad Hindriku jalad laevast ülesse, suurem osa Hindrikut oli ju ennegi üle laevaparda. Korraga oli Hindrik kõige jalgadega, lõuatäis tubakast peus, merevees suplemas. Teiste meeste hädaheal laevast ja Hindriku sulpsatus äratas ka Suur-Tõllut tähelepanemisele. Kui ta meest vee sees nägi, pistis käe vee alla, tõstis Hindriku peu peal veest välja, nõristas suurema vee ta riietest ära, pistis pähklite peale tasku ja astus edasi Nasva poole.
Suur-Tollul oli niipalju pähklid taskus, et Hindrik pähklite peal püsti seistes ulatas üle tasku serva välja vaatama. Kui suur meeste imekspanemine selle üle võis olla ja mis nad isekeskis rääkisivad, sellest ei ole ma vanarahva käest midagi kuulnud. Kui Suur-Tõll meremehed kõige laevaga Nasvale maale pannud, siis sammus ta maad mööda Tõlluste mõisa poole.
Sel ajal oli juba üks sissetunginud võeras rahvasugu Saaremaal olemas olnud. Miks Suur-Tõll neid Saaremaale sissetungimise ajal oma ratas-sõjariistadega ei ole teise maailma saatnud, sest ei tea rahvaraamat ühtigi rääkida. Mõnes Saaremaa nurgas arvatakse, et Suur-Tõll võera rahva sissetungimise ajal kuhugi oleks [magama] uinunud ja et Saare rahvas sissetungijast rahvast nii suurt kurja ei kartnud, kui pärast maitsta saivad, sellepärast ei ole rahvas Suur-Tõllut ülesse äratanud. Olgu nüüd peale, rahvaraamat ei räägi sest sündmusest midagi, aga meie teame jo ometi natuke. — Lähme jälle oma järjele.
Kui Suur-Tõll Nasvalt oma mõisa poole kõndis, puutus tema silma kants, mis sissetunginud rahvas olivad ehitanud. See oli Kuresaare linnapea. Rõõmu temal sest ehitusest küll ei olnud, ometi ei olnud rahvas teda selle ärarikkumiseks appi ka mitte palunud. Seega läks Suur-Tõll teda mööda minnes vaatama ja katsuma, kas ka mehetöö oleks. Kui mitte, siis tahtis ümber lükata.
Toredal kombel sammus Suur-Tõll, teine käsi teises taskus, linnapea toki vastu ja lootis, et see tema kõhuga tõukamisest pidi ümber minema. Kui seda oli katsunud ja kants liikumata jäi, ei võtnud ta teist katset mitte enam ette, sest rahvas ei olnud teda seks palunud.
Muud märki ei ole linnapea toki külge Suur-Tõllu tõukamisest midagi jäänud, kui et tema nabad (?) linnapea väravate kohalt kahest kohast kivid müüri sisse on tõuganud, kuhu ehitajad pärast kaks aknaauku sisse teinud, ilma et neid tarvis oli.
Suur-Tõll aimas sest ehitusest midagi halba Saare rahvale, seepärast läks ta linnapea toki juurest pool pahameelega kodu poole, kus Piret pojaga teda ootasivad.
M.L.m.s.
Lisaandmed
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Tõll, Piret, Noor-Tõll
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32095
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 10.08.2018
Lisatud 10.08.2018 14:22
Viimati muudetud 16.08.2018 15:35
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala