Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | P. Süda, Suur-Tõll... | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda Tallinn: T. Pihlakas, 1889 (Tallinn: H. Mathiesen) |
||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1889 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Saaremaa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | talu, rand, mõis, küla, laid, tee, allikas, järv | ||||||
| Tegelased | kurat, hiid, isik | ||||||
| Žanr | topon, muist | ||||||
| Jututüüp | Tõllul ja Piretil sünnib Tõlluste mõisas poeg; Vanapagan ehitab Karujärve uut põrgut, kuhu saare rahvas koos Tõlluga mahuks; Pidutalu ja Pidula mõisa nimi killapeost; Pihtla mõisa nimi Tõllu lõigatud pihlakatest; allikate sünnist Pidula mõisa maal; Odalätsi, Teesu, Tagamõisa, Säädja nimedest; Harilaid - Vp põgenemistee; Kolina rand - Vp sarvede kolisemisest; Undivanina - hundid närisid Vp sarvi; Laevarahu - Vp kontide otsa palju laevu karile joost | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tõlluste mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Püha | ||||||
| Vana küla | Tõlluste | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Tõlluste | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Karujärv | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kärla | ||||||
| Vana küla | Karujärve | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Karujärve | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Pidula mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Pidula | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Pidula | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Pihtla mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Püha | ||||||
| Vana küla | Pihtla | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Pihtla | ||||||
| Koht 5 | |||||||
| Objekti nimetus | Pidula allikad | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Pidula | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Pidula | ||||||
| Koht 6 | |||||||
| Objekti nimetus | Odalätsi küla | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Odalätsi | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Odalätsi | ||||||
| Koht 7 | |||||||
| Objekti nimetus | Teesu rand/Vee-tee-suu rand | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 8 | |||||||
| Objekti nimetus | Tagamõisa mõis | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Tagamõisa | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Tagamõisa | ||||||
| Koht 9 | |||||||
| Objekti nimetus | Harilaid | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Harilaid | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Harilaid | ||||||
| Koht 10 | |||||||
| Objekti nimetus | Kolina rand | ||||||
| Rahvapärane nimi | Kollinga | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Vana küla | Neeme | ||||||
| Täpsem asukoht | Neeme küla lähistel mere piiril | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Neeme | ||||||
| Koht 11 | |||||||
| Objekti nimetus | Undva nina | ||||||
| Rahvapärane nimi | Hundva nina | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Täpsem asukoht | Undva panga otsas meres | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 12 | |||||||
| Objekti nimetus | Laevarahu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Täpsem asukoht | Läänemeres, Harialiu otsas | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Koht 13 | |||||||
| Objekti nimetus | Säädi talu | ||||||
| Rahvapärane nimi | Säädja talu | ||||||
| Vana maakond | Saaremaa | ||||||
| Kihelkond | Kihelkonna | ||||||
| Uus maakond | Saare maakond | ||||||
| Uus küla | Kõruse | ||||||
| Tekst | |||||||
| VANAPOISS TAHAB SAAREMAALE PÕRGUT EHITADA Suur-Tõll elas mõned aastad pärast sauna ehitamist veel rahulikku elu oma abikaasaga Tõlluste mõisas ja käis nii sagedaste, kui aga soovis, oma naise Piretiga saunas, mis neile ihu tervise poolest suureks kosutuseks oli. Sel ajal sünnitas ka Piret noort sugu, mis koguni Suur-Tõllu suureks rõõmuks poeglaps oli. Kui Piret juba jälle tervise juures oli ja mõlemad vanemad suure rõõmuga oma poega nägivad suuremaks kasvavat, kes oma isa nägu oli, muudkui silmad olivad nagu emal taevakarva sinised. Suur-Tõllul enesel olivad pruunid silmaterad. See rahulik olukord sai neil aga peagi lõpetud. [165] Ühel kevadisel päeval tulivad saadikud õhtu-põhja poolt Saaremaa rannast Tõlluste ja tõivad sõnumid, et Vanapoiss sest ajast hirmsat viha täis olla, kui ta Sõrvemaad tahtis ära hukata, kust Suur-Tõll teda mesilastega otse vastu põhjatuult saatis. Seda ei või Vanapoiss mitte ära unustada ega andeks anda, vaevada hirmsaste põhja pool Saare rändas rahvast ja ähvardada suurt õnnetust Saaremaa rahva peale saata. Ta olla omad kurjad nõud ähvardades Aandi Hansule teada annud, kus ta oma kurjad nõud nõnda avaldanud. Tal, Vanapoisil, olla nõu Saaremaa rahvast ja nende kangelast igaveste hukka saata, et aga Suur-Tõll väga raske olla ja et see suurt veuvoori kulu teeb teda põrgu vedada, sellepärast olla ta nõuks võtnud Saaremaa Suur-Tõllu ja rahva tarvis uut põrgut ehitada [165]. Põrguplatsiks olla ta Kärla kirikkonnast Karujärve valitsenud, mis aga enne kuivaks peab tehtud saama, sest et tuli ja vesi ei pea ka põrguski hästi kokku leppima. Seda tööd olla Vanapoiss ette võtnud ja Teesu rannast rada tampima hakkanud jõe tarvis, mida mööda Karujärve vesi peab meresse jooksma. Kui Pidutalu külamehed seda Vanapoisi kurja nõu teada saivad ja tema ettevõtmisi nägivad, läkitasivad nemad varsti saadikud Tõlluste mõisa Suur-Tõllule teadust viima ja abi paluma. Kui saadikud Suur-Tõllule sest asjast niipalju olivad rääkinud kui nemad vähegi mõistsivad, ei viitnud ta sugugi aega, vaid soovis Pireti ja pojale head tervist, pistis saadikud tasku ja ruttas Pidutalu küla poole teele, mis oma nime sest saanud, et seal külas killapidu peeti, millest ka Pidula mõis oma nime praegugi veel kannab, et selle Pidutalu küla asemele ehitud on. Sennapoole minnes lõikas Suur-Tõll enesele Pihtla arust, kus praegu Pihtla mõis seisab, kolm pihlakapuust keppi, miska Vanapoissi piitsutada tahtis [150, 165]. Pidutalu külast läks ta Teeharude perede juure, kus Vanapoiss öeldi tööl olevat. Kui Suur-Tõll senna jõudis, oli Vanapoiss just lapselapsi leivameheks tegemas, see on — puhkas sööma peale. Surmaoda oli tal põigiti pea all. [120 B, 150, 161 D. 162 A.,] Kui Suur-Tõll teda nägi selja peal magavat, oli ta nõu varsti peetud. Ta võttis kõik kolm keppi korraga peusse ja lõikas Vanapoisile üks säuhh otse keskpaika kõhtu. Vanapoiss viskas ennast ülekaela ja surmaoda läks katki. Vanapoiss kisendas suure hädaga sõnu suust välja: „Oda läts, oda läts, oda läts!“ Ei pannud tähelegi, et „läts“ Saaremaa sõna ei ole. Seda sõna „Oda läts!“ kordas ta mitmele korrale uueste jälle [120]. [116.] Suur-Tõllu hoop oli ta kõhule hirmust valu teinud, sellepärast vingerdas ta senna-tänna ja astus nii rängad sammud, et iga sammuga allika maa seest välja pigistas, mis pärastpoole rahvale suureks tuluks saivad. Need allikad on praegu veel Pidula mõisale suureks kasuks, kus kaks veskit sui ja talve vilja jahuks ja palkisi laudadeks teevad. Pidula mõisa kopli allikatest võib iga teekäija omale ja loomale jahutavat keelekastet saada, võib ka sealjuures Suur-Tõllu peale mõtelda, kes Vanapoisile niisuguse lätsi andis, et häda jooksul niipalju allikaid maa seest välja pigistas. Ka võib selle peale õnnistades mõtelda, kes ilusad värvitud ämbrid allika äärele ahelate otsa pani, et paremini ei võigi teekäija ja ta looma keelekastme eest muretsetud saada. Anna au, kellele au tarvis anda. Need Teeharude pered hüütakse ka sestsaadik Odalätsi peredeks, sest et Vanapoiss seal kord „Oda läts“ kisendanud. Teeharude peredeks hüüti neid enne sellepärast, et tee sealt kolme harusse läks. Seda paika, kus Vanapoiss Karujärve veele teed hakkas tegema, hüütakse tänapäevani Teesu rand, õieti peaks olema „Vee-tee-suu rand“. Lähme jälle järje peale. Suur-Tõll aga [ei] jätnud Vanapoissi veel mitte rahule, vaid ajas teda taga. Vanapoiss lõikas otse õhtu-põhja poole maasopi sisse, mis nagu poolsaar Saaremaa õhtu-põhja servas seisab, mis sest ajast Tagaajamise maaks hüüti, mis aga meie ajal sõna lühendamise läbi Tagamise maaks, rahvast Tagamise rahvas ja mõisat Tagamõisaks hüütakse, mis nimi aga sest alganud, et Suur-Tõll seal lõukas Vanapoissi taga ajanud [150, 162 B.]. Ühe talu värava taga sai Suur-Tõll Vanapoisile kord ümber kintsude sähvata, mis üle ta ise kiideldes hüüdis: „Säädjas!”, mis sääduslik tähendab. See sõna heal tuli nii vägevaste Suur-Tõllu suust välja, et üle Taga ajamise maa kõlas; seepärast hakkas rahvas seda peret Säädja kohaks hüüdma tänapäevani [161 B, 162 A]. Vanapoiss sai sest hoobist uut elu, mis talle Säädjas anti, kargas teise jalaga traavi, teisega ülejala, kunni mere ääre jõudis; häda oli ta meele segaseks teinud. Kohkudes nägi ta sügavat merd enese ees ja Suur-Tõllu pikad pihlakakepid selja taga. Hädaga kahmas [ta] mõlemad peud liiva täis ja viskas enese eele meresse, selle mõttega teed merest läbi teha, et kudagi hingega Saaremaalt peaseda. Liivast sai küll natuke teed mere sisse, mis nagu katuksehari veest välja paistis, sellepärast seda liivaseljandikku tänapäevani Harilaiduks hüütakse, mis versta kaks meresse ulatab [107,]. [161 B.] Siiski ei võinud see liivaseljandik Vanapoisi elu peasta. Liiva tee lõppes otsa, mis nüüd saab? Seal pööras ta ennast ümber, vaatas veel kord sajatades Saaremaa poole tagasi, siis kahmas merepõhjast peuga peenikesi kiva ja viskas Tagaajamise maale, üteldes: „Palju põrssaid, pisut podi!“ Räägitakse, et sest ajast selle maanurga rahvas rohkeste siginema hakanud, ja sest, et Vanapoiss palju kiva merest maale visanud, saanud palju paekiviseljandikkusi maale, mis viljasaaki vähendab ja „pisut podi“ tähendab. Nüüd läks Vanapoiss meeleäraheitmisega otse [vastu] põhjatuult ja uppus merde ära. Sestsaadik pole kellegi silm Vanapoissi enam Saaremaal näinud. Tänu Suur-Tõllule! Vanapoisist ei ole pärast muud märki merest välja tulnud, kui et meri ühel sügisesel ööl põhjatuulega ta sarved maale uhtunud, mis suure kolinaga randa tulnud; seda paika, kuhu need sarved suure kolinaga randa tulnud, hakati Kolina rannaks hüüdma; mõned nimetavad teda Kollinga tänapäevani. Kolina rannast on hundid need sarved kõige põhjapoolsema maanurga peale vedanud ja neid seal kõige talve närimas käinud; seega hakanud rahvas seda paika „va hundi ninaks“ hüüdma, mis praegu, natuke muudetud, Hundvaninaks kutsutakse [120 B, 121, 149, 150]. [120 B, 150, 162 A, C, 164, 165 A, B.] Vanapoisi kere on merepõhja jäänud, tema liha ja rasva on tursakalad ta kontide pealt söömas käinud; sest ajast on turskade pead paisunud, nõnda et nende kerede kohta natuke suured välja näitavad. Ja kui surevad, siis suud lahti unustavad. Need kaks viga on turskadele sest maiuseroast külge jäenud põlvest põlveni. Aga Vanapoisi kontide otsa läheb palju laevu hukka, mispärast seda kohta Laevarahuks kutsutakse. Saksakeelse kaardi peal nimetakse seda kohta „Kuradi põhi“ [162 A). M.L.p.k. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| VANAPOISS TAHAB SAAREMAALE PÕRGUT EHITADA Suur-Tõll elas mõned aastad pärast sauna ehitamist veel rahulikku elu oma abikaasaga Tõlluste mõisas ja käis nii sagedaste, kui aga soovis, oma naise Piretiga saunas, mis neile ihu tervise poolest suureks kosutuseks oli. Sel ajal sünnitas ka Piret noort sugu, mis koguni Suur-Tõllu suureks rõõmuks poeglaps oli. Kui Piret juba jälle tervise juures oli ja mõlemad vanemad suure rõõmuga oma poega nägivad suuremaks kasvavat, kes oma isa nägu oli, muudkui silmad olivad nagu emal taevakarva sinised. Suur-Tõllul enesel olivad pruunid silmaterad. See rahulik olukord sai neil aga peagi lõpetud. [165] Ühel kevadisel päeval tulivad saadikud õhtu-põhja poolt Saaremaa rannast Tõlluste ja tõivad sõnumid, et Vanapoiss sest ajast hirmsat viha täis olla, kui ta Sõrvemaad tahtis ära hukata, kust Suur-Tõll teda mesilastega otse vastu põhjatuult saatis. Seda ei või Vanapoiss mitte ära unustada ega andeks anda, vaevada hirmsaste põhja pool Saare rändas rahvast ja ähvardada suurt õnnetust Saaremaa rahva peale saata. Ta olla omad kurjad nõud ähvardades Aandi Hansule teada annud, kus ta oma kurjad nõud nõnda avaldanud. Tal, Vanapoisil, olla nõu Saaremaa rahvast ja nende kangelast igaveste hukka saata, et aga Suur-Tõll väga raske olla ja et see suurt veuvoori kulu teeb teda põrgu vedada, sellepärast olla ta nõuks võtnud Saaremaa Suur-Tõllu ja rahva tarvis uut põrgut ehitada [165]. Põrguplatsiks olla ta Kärla kirikkonnast Karujärve valitsenud, mis aga enne kuivaks peab tehtud saama, sest et tuli ja vesi ei pea ka põrguski hästi kokku leppima. Seda tööd olla Vanapoiss ette võtnud ja Teesu rannast rada tampima hakkanud jõe tarvis, mida mööda Karujärve vesi peab meresse jooksma. Kui Pidutalu külamehed seda Vanapoisi kurja nõu teada saivad ja tema ettevõtmisi nägivad, läkitasivad nemad varsti saadikud Tõlluste mõisa Suur-Tõllule teadust viima ja abi paluma. Kui saadikud Suur-Tõllule sest asjast niipalju olivad rääkinud kui nemad vähegi mõistsivad, ei viitnud ta sugugi aega, vaid soovis Pireti ja pojale head tervist, pistis saadikud tasku ja ruttas Pidutalu küla poole teele, mis oma nime sest saanud, et seal külas killapidu peeti, millest ka Pidula mõis oma nime praegugi veel kannab, et selle Pidutalu küla asemele ehitud on. Sennapoole minnes lõikas Suur-Tõll enesele Pihtla arust, kus praegu Pihtla mõis seisab, kolm pihlakapuust keppi, miska Vanapoissi piitsutada tahtis [150, 165]. Pidutalu külast läks ta Teeharude perede juure, kus Vanapoiss öeldi tööl olevat. Kui Suur-Tõll senna jõudis, oli Vanapoiss just lapselapsi leivameheks tegemas, see on — puhkas sööma peale. Surmaoda oli tal põigiti pea all. [120 B, 150, 161 D. 162 A.,] Kui Suur-Tõll teda nägi selja peal magavat, oli ta nõu varsti peetud. Ta võttis kõik kolm keppi korraga peusse ja lõikas Vanapoisile üks säuhh otse keskpaika kõhtu. Vanapoiss viskas ennast ülekaela ja surmaoda läks katki. Vanapoiss kisendas suure hädaga sõnu suust välja: „Oda läts, oda läts, oda läts!“ Ei pannud tähelegi, et „läts“ Saaremaa sõna ei ole. Seda sõna „Oda läts!“ kordas ta mitmele korrale uueste jälle [120]. [116.] Suur-Tõllu hoop oli ta kõhule hirmust valu teinud, sellepärast vingerdas ta senna-tänna ja astus nii rängad sammud, et iga sammuga allika maa seest välja pigistas, mis pärastpoole rahvale suureks tuluks saivad. Need allikad on praegu veel Pidula mõisale suureks kasuks, kus kaks veskit sui ja talve vilja jahuks ja palkisi laudadeks teevad. Pidula mõisa kopli allikatest võib iga teekäija omale ja loomale jahutavat keelekastet saada, võib ka sealjuures Suur-Tõllu peale mõtelda, kes Vanapoisile niisuguse lätsi andis, et häda jooksul niipalju allikaid maa seest välja pigistas. Ka võib selle peale õnnistades mõtelda, kes ilusad värvitud ämbrid allika äärele ahelate otsa pani, et paremini ei võigi teekäija ja ta looma keelekastme eest muretsetud saada. Anna au, kellele au tarvis anda. Need Teeharude pered hüütakse ka sestsaadik Odalätsi peredeks, sest et Vanapoiss seal kord „Oda läts“ kisendanud. Teeharude peredeks hüüti neid enne sellepärast, et tee sealt kolme harusse läks. Seda paika, kus Vanapoiss Karujärve veele teed hakkas tegema, hüütakse tänapäevani Teesu rand, õieti peaks olema „Vee-tee-suu rand“. Lähme jälle järje peale. Suur-Tõll aga [ei] jätnud Vanapoissi veel mitte rahule, vaid ajas teda taga. Vanapoiss lõikas otse õhtu-põhja poole maasopi sisse, mis nagu poolsaar Saaremaa õhtu-põhja servas seisab, mis sest ajast Tagaajamise maaks hüüti, mis aga meie ajal sõna lühendamise läbi Tagamise maaks, rahvast Tagamise rahvas ja mõisat Tagamõisaks hüütakse, mis nimi aga sest alganud, et Suur-Tõll seal lõukas Vanapoissi taga ajanud [150, 162 B.]. Ühe talu värava taga sai Suur-Tõll Vanapoisile kord ümber kintsude sähvata, mis üle ta ise kiideldes hüüdis: „Säädjas!”, mis sääduslik tähendab. See sõna heal tuli nii vägevaste Suur-Tõllu suust välja, et üle Taga ajamise maa kõlas; seepärast hakkas rahvas seda peret Säädja kohaks hüüdma tänapäevani [161 B, 162 A]. Vanapoiss sai sest hoobist uut elu, mis talle Säädjas anti, kargas teise jalaga traavi, teisega ülejala, kunni mere ääre jõudis; häda oli ta meele segaseks teinud. Kohkudes nägi ta sügavat merd enese ees ja Suur-Tõllu pikad pihlakakepid selja taga. Hädaga kahmas [ta] mõlemad peud liiva täis ja viskas enese eele meresse, selle mõttega teed merest läbi teha, et kudagi hingega Saaremaalt peaseda. Liivast sai küll natuke teed mere sisse, mis nagu katuksehari veest välja paistis, sellepärast seda liivaseljandikku tänapäevani Harilaiduks hüütakse, mis versta kaks meresse ulatab [107,]. [161 B.] Siiski ei võinud see liivaseljandik Vanapoisi elu peasta. Liiva tee lõppes otsa, mis nüüd saab? Seal pööras ta ennast ümber, vaatas veel kord sajatades Saaremaa poole tagasi, siis kahmas merepõhjast peuga peenikesi kiva ja viskas Tagaajamise maale, üteldes: „Palju põrssaid, pisut podi!“ Räägitakse, et sest ajast selle maanurga rahvas rohkeste siginema hakanud, ja sest, et Vanapoiss palju kiva merest maale visanud, saanud palju paekiviseljandikkusi maale, mis viljasaaki vähendab ja „pisut podi“ tähendab. Nüüd läks Vanapoiss meeleäraheitmisega otse [vastu] põhjatuult ja uppus merde ära. Sestsaadik pole kellegi silm Vanapoissi enam Saaremaal näinud. Tänu Suur-Tõllule! Vanapoisist ei ole pärast muud märki merest välja tulnud, kui et meri ühel sügisesel ööl põhjatuulega ta sarved maale uhtunud, mis suure kolinaga randa tulnud; seda paika, kuhu need sarved suure kolinaga randa tulnud, hakati Kolina rannaks hüüdma; mõned nimetavad teda Kollinga tänapäevani. Kolina rannast on hundid need sarved kõige põhjapoolsema maanurga peale vedanud ja neid seal kõige talve närimas käinud; seega hakanud rahvas seda paika „va hundi ninaks“ hüüdma, mis praegu, natuke muudetud, Hundvaninaks kutsutakse [120 B, 121, 149, 150]. [120 B, 150, 162 A, C, 164, 165 A, B.] Vanapoisi kere on merepõhja jäänud, tema liha ja rasva on tursakalad ta kontide pealt söömas käinud; sest ajast on turskade pead paisunud, nõnda et nende kerede kohta natuke suured välja näitavad. Ja kui surevad, siis suud lahti unustavad. Need kaks viga on turskadele sest maiuseroast külge jäenud põlvest põlveni. Aga Vanapoisi kontide otsa läheb palju laevu hukka, mispärast seda kohta Laevarahuks kutsutakse. Saksakeelse kaardi peal nimetakse seda kohta „Kuradi põhi“ [162 A). M.L.p.k. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Kirjandus | HVM II; Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III | ||||||
| Sisu kommentaar | Tõll, Piret, Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 32026 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 07.08.2018 | ||||||
| Lisatud | 07.08.2018 13:39 | ||||||
| Viimati muudetud | 16.08.2018 15:39 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||