Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | H II 45, 341/5 (1) | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H II 45, 341/5 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. — J. Tamm < Kontstav Õun, 33 a (1891) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:H IIKöide:45LK1:341LK2:345Pala:1 | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1891 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Tegelased | hiid | ||||||||||||||
| Žanr | muist | ||||||||||||||
| Jututüüp | Jõumees jääb vastalistega hätta, Kalevipoeg aitab Pepsi veeres hädalist; kiilakate põlvnemine. | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Peipsi järv | ||||||||||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Kodavere | ||||||||||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Vägimehele sai paläs pää' Vanast mullutsõl ajol tennü üts vägimiis sellega ummõ jõutükkä, et vastaliste lehmvas'kado takah jooksnu ja neid handapiti kinnivõtmisel maha piinu. Ütskõrd saanu sisama vägimiis juuskmisega utele aastatsõlõ lehmvas'kalo uma maja ligidal järgi, võtnu hännast kinni ja räpsanü nii kõvastõ, et vas'ka händ ära kakõnu ja vas'k ilma vägimehe nägemata tuhatnelja iist ära juusknu, kuna vägimiis vas'ka hänna, mis ta suuro pahandusõga terves aastalises vas'kas pidanu, üle uma maja harä visanu ja esi hõisanu, et täl tõtõstõ vägimehe jõud osas om. Kitnü sõs kõikile oma jõudu, et ta vägimiis ja kõikist kõike rohkõmb jõudu om. Otsnu sõs inimeste hulkast hindäle vastalist jõukaemises. Paljo kotusid käünü ta läbi, kost tälle kiäkist vastalises ei julgõnu tulla. Terve päiva, niisugumatsõ vastalise otsmese perrä saanu ta mõisa üte suurõ maja mano, kohe ta sisse minneh muut kedäki iilt ei löütnü kui vana naisterahva. Naisterahvas nõutnu vägimehe käest, kost ta olla ja mis assä peräst ta siia tulnu. Vägimiis seletanu nuut uma jõu ja vägeva tettü tuku kõik vananaisele ära ja ka, et ta mitte ammu terve aastalise lehmvas'ka üle uma tarõ harja visanu ja nuut selle jõu kaemises kedäkist vastalises ei löüvä. „Jah, mul om ka kolm jõulist poiga, võide vahel neidega umma jõudu käia; nuut ei olõ neid küll kotoh, võiva õnnõ pia tulla,“ vastutanu vananaine osavõtlikult vägimehele. Inne viil, kui poja kodo ei jõutnuva, nakanu vananaine poiele õdagust süüki kiitma. Pada, kos süüki keedetu, olnu lõpmata suur, nii et vägimehel hirm pääle tulnu, arvatõs, et vaist vananaise poigadel jõud timä jõust suurõmb võib olla ja mis joba söögikiitmise riistast ära nätä. Inne kui suur söögipada vananaise käeh kiima lännü, lõpnu süli valmid puid ära ja vananaine käsknü vägimiist, et ta valla lääs ja puid peenkeses rajos seenis, kui uma poja kodo jõudva. Vägimiis lännü valla vananaise käsku täütmä. Ta löütnu terve suurõ puukihi kõkõsugumaistest puist terve juurtega kokko kannõtu olõvad ja neide lahkmises riida kõrval kirvõ maah. Vägimiis võtnu kirvõ, millel terve tammepuust palk hannas takah olnu, kätte, kui ülestõstmises tundnu ta selle nii raskõ olõma, et tuultkist alt laskõ ei võinu. Ta lännü tarrõ tagasi ja ütelnu vananaisele, et ta nii väikese kirvõga puid lahkma ei nakkagi; olgu kirvõs tubli ja hand tugõvamb. Vananaine lännü vällä ja lahknu selle kirvõga vannu tammepuu tüvvi lahki mis kärkellelnü ja kandnu tarrõ paa alla, kuna vägimiis hirmuga asjalugu päält kaenu ja umma jõudu vananaise jõvvust alamba tundnu olõma, mis viil sõs, kui timä noorõjõulise poja seda ülesse näütävä. Tal tulnu suurõmb tahtmine, et sellest lingist kuikist ära saassi päästä. Inne viil, kui ta umma äräpakõmise märko valmis tetä saanu, tulnuva vanalnaisel poja kodo. Poige edimäne küsümine olnu, mis asja võõras ajada ja kuida siia mõtsa johtunu. Vägimiis seletanu nüüd jälle umma jõudu ja asja ära ja ütelnu, et ta viil seenini kostkilt vastalist selles ei ole löüdnü. Ka poige imä ütelnü poigele, et täl sööki kiitmises puid puudus tulnu ja et ta vägimiist lahku käsknü, kui vägimiis ütelnü, et ta mitte nii väikese kirvõga kogonist puid ei naka lahkma. Kirvõs pidäda tublimb ja hand tugõvamb olõma. Niisugumast imä sõnna pandnuva poja ka tähele ja arvanuva ka, et võõral vägimehel jõud liiga kõva võib olla ja arvanuva jõukaemist tõises päiväs jätta. Ütelnüvä seda ka vägimehele, et nimä täämba liiga väsünüvä olla ja õtak ka käeh ja jõukaemist ette võtta ei võida. Pääle selle nakanu vanaimä pojele süüki ette kandma, seeni kui ütessä tuubritäüt läbi lännü, ega poja jaos kolm tuubritäüt, midäs jälle vägimiis hirmuga päält kaenu ja arvanu: kas kuikist niisugutatsõst kotusõst ära pästä ei saassi. Kui kolmõl pojal kõtu täütsä täüs saanuva, sõs mintü makama ja ka võõras vägimiis viitu üteh. Kolmõst vellest heitnu üts läve alla ja kats tõist esierälte san'äviirte, kuna võõras vägimiis keset põrantut pantu, et ta, kui taht, mitte inne hummokut kohekile paeda ei saa. Kõik olnuva makama jäänü ja ka võõras vägimiis kolmõ velle vahele põrandu pääle, et hummoguni puhata ja sõs jõudu kaiä. Vaivalt saanu võõras vägimiis makama olla jäänü, kui suur põrrin ja timä hinda liikumine tedä jälle üles virotanu. Kolm veljä olnuva egäüts umal puul nii kangõstõ peerskellemä nakanuva, et selle peero jõuga võõrast vägimiist siia kui sinna umalt asõmõlt edesi ajanuva. Pallo aigo pidänü vägimiis peero toukamisest põrmantul siia kui sinnä tougata laskma ja hoope kannatama, seeni kui timäle viimäs õnnõs lännü peero toukamisel üle läve vällä saia. Suurõl meelehääl nakanu nuut vägimiis ruttu ja ruttu sellest kotusõst kaugamballõ minema, et niisugutastõ küütsist ärä päästä. Ta pandnu sammusi Pihkva poolõ, kuni valgõ valla tulnu ja Kalõvipoig suuri lavvasälätävvega vasta tulnu ja timält küsünüu, kost ta tulla ja mis asjo ajada. Vägimiis seletänü kõik Kalõvipojale ära, kuis ta jõuvastalist otsnu ja kuis ta ka neid löüdnü ja mis ta sõs nännü ja kuis ta sõs viimas õnnõga ära pääsnü. „Ei olõ sa sõs viil koguni ära pääsnü,“ ütelnü Kalevipoig timäle ja käsknü vägimiist hindäga üteh tulla, et kui vahest takah nakatas ajama, sõs ta teda avitas. Ei lännüki paljo aigo, kui kolm velje tulnuva, egalütel veskikivipuul palgi otsa pistetü, millega vägimiist maha lüvvä. Kalõvipoig mõistnu asja ja käsknü vägimiist uma pükse sisse pakkõ ja nakanu nüüt ütsinda oma laudõga takaajajile vasta. Kalõvipoig pesnü umõ laudõga kolmõ velle pääle, kuna kolm veljä jälle veskikivipooltega Kalõvipoja pääle huupe andnuva, et see neile pagõjat omast püksi sisest kätte annas. Taplusõga pidänü Kalõvipoig taganõma kuni Peipsi veere sisse, sest ega laud ei kestnu inämb vasta lüvvä, kui ainus kõrd. Kalõvipojal olnu kitsas käeh, sest esi oli ta joba vii siseh ja ainult viil moni laud terves jäänü. Ta kuulnu võsastikust kaldalt häält, et laudõga tulla vainlasõlõ servi vasta lüvva ja sõs ka võitu loota. Kalõvipoeg kuulnu juttu ja nakanu nüüt servi laudõga vasta pesmä ja saanu ka võitu. Vastalise kaenuva, et veel onnelikult päästä võinuva. Kui sõs vägimiis Kalõvipoja püksest vällä tulnu, olnu ta hius Kalõvipoja kintso vasta maha hõõrtunu ja paljas pää perra jäänu ja midä ka viil täämpatsel päivalgi kõik paljapäälise sellest vägimehe sugust olla, sest kõik paljapäälise olla ka viil selki ajal, kas jõu vai mõttejõu targa. |
|||||||||||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||||||||||
| Vägimehele sai paläs pää' Vanast mullutsõl ajol tennü üts vägimiis sellega ummõ jõutükkä, et vastaliste lehmvas'kado takah jooksnu ja neid handapiti kinnivõtmisel maha piinu. Ütskõrd saanu sisama vägimiis juuskmisega utele aastatsõlõ lehmvas'kalo uma maja ligidal järgi, võtnu hännast kinni ja räpsanü nii kõvastõ, et vas'ka händ ära kakõnu ja vas'k ilma vägimehe nägemata tuhatnelja iist ära juusknu, kuna vägimiis vas'ka hänna, mis ta suuro pahandusõga terves aastalises vas'kas pidanu, üle uma maja harä visanu ja esi hõisanu, et täl tõtõstõ vägimehe jõud osas om. Kitnü sõs kõikile oma jõudu, et ta vägimiis ja kõikist kõike rohkõmb jõudu om. Otsnu sõs inimeste hulkast hindäle vastalist jõukaemises. Paljo kotusid käünü ta läbi, kost tälle kiäkist vastalises ei julgõnu tulla. Terve päiva, niisugumatsõ vastalise otsmese perrä saanu ta mõisa üte suurõ maja mano, kohe ta sisse minneh muut kedäki iilt ei löütnü kui vana naisterahva. Naisterahvas nõutnu vägimehe käest, kost ta olla ja mis assä peräst ta siia tulnu. Vägimiis seletanu nuut uma jõu ja vägeva tettü tuku kõik vananaisele ära ja ka, et ta mitte ammu terve aastalise lehmvas'ka üle uma tarõ harja visanu ja nuut selle jõu kaemises kedäkist vastalises ei löüvä. „Jah, mul om ka kolm jõulist poiga, võide vahel neidega umma jõudu käia; nuut ei olõ neid küll kotoh, võiva õnnõ pia tulla,“ vastutanu vananaine osavõtlikult vägimehele. Inne viil, kui poja kodo ei jõutnuva, nakanu vananaine poiele õdagust süüki kiitma. Pada, kos süüki keedetu, olnu lõpmata suur, nii et vägimehel hirm pääle tulnu, arvatõs, et vaist vananaise poigadel jõud timä jõust suurõmb võib olla ja mis joba söögikiitmise riistast ära nätä. Inne kui suur söögipada vananaise käeh kiima lännü, lõpnu süli valmid puid ära ja vananaine käsknü vägimiist, et ta valla lääs ja puid peenkeses rajos seenis, kui uma poja kodo jõudva. Vägimiis lännü valla vananaise käsku täütmä. Ta löütnu terve suurõ puukihi kõkõsugumaistest puist terve juurtega kokko kannõtu olõvad ja neide lahkmises riida kõrval kirvõ maah. Vägimiis võtnu kirvõ, millel terve tammepuust palk hannas takah olnu, kätte, kui ülestõstmises tundnu ta selle nii raskõ olõma, et tuultkist alt laskõ ei võinu. Ta lännü tarrõ tagasi ja ütelnu vananaisele, et ta nii väikese kirvõga puid lahkma ei nakkagi; olgu kirvõs tubli ja hand tugõvamb. Vananaine lännü vällä ja lahknu selle kirvõga vannu tammepuu tüvvi lahki mis kärkellelnü ja kandnu tarrõ paa alla, kuna vägimiis hirmuga asjalugu päält kaenu ja umma jõudu vananaise jõvvust alamba tundnu olõma, mis viil sõs, kui timä noorõjõulise poja seda ülesse näütävä. Tal tulnu suurõmb tahtmine, et sellest lingist kuikist ära saassi päästä. Inne viil, kui ta umma äräpakõmise märko valmis tetä saanu, tulnuva vanalnaisel poja kodo. Poige edimäne küsümine olnu, mis asja võõras ajada ja kuida siia mõtsa johtunu. Vägimiis seletanu nüüd jälle umma jõudu ja asja ära ja ütelnu, et ta viil seenini kostkilt vastalist selles ei ole löüdnü. Ka poige imä ütelnü poigele, et täl sööki kiitmises puid puudus tulnu ja et ta vägimiist lahku käsknü, kui vägimiis ütelnü, et ta mitte nii väikese kirvõga kogonist puid ei naka lahkma. Kirvõs pidäda tublimb ja hand tugõvamb olõma. Niisugumast imä sõnna pandnuva poja ka tähele ja arvanuva ka, et võõral vägimehel jõud liiga kõva võib olla ja arvanuva jõukaemist tõises päiväs jätta. Ütelnüvä seda ka vägimehele, et nimä täämba liiga väsünüvä olla ja õtak ka käeh ja jõukaemist ette võtta ei võida. Pääle selle nakanu vanaimä pojele süüki ette kandma, seeni kui ütessä tuubritäüt läbi lännü, ega poja jaos kolm tuubritäüt, midäs jälle vägimiis hirmuga päält kaenu ja arvanu: kas kuikist niisugutatsõst kotusõst ära pästä ei saassi. Kui kolmõl pojal kõtu täütsä täüs saanuva, sõs mintü makama ja ka võõras vägimiis viitu üteh. Kolmõst vellest heitnu üts läve alla ja kats tõist esierälte san'äviirte, kuna võõras vägimiis keset põrantut pantu, et ta, kui taht, mitte inne hummokut kohekile paeda ei saa. Kõik olnuva makama jäänü ja ka võõras vägimiis kolmõ velle vahele põrandu pääle, et hummoguni puhata ja sõs jõudu kaiä. Vaivalt saanu võõras vägimiis makama olla jäänü, kui suur põrrin ja timä hinda liikumine tedä jälle üles virotanu. Kolm veljä olnuva egäüts umal puul nii kangõstõ peerskellemä nakanuva, et selle peero jõuga võõrast vägimiist siia kui sinna umalt asõmõlt edesi ajanuva. Pallo aigo pidänü vägimiis peero toukamisest põrmantul siia kui sinnä tougata laskma ja hoope kannatama, seeni kui timäle viimäs õnnõs lännü peero toukamisel üle läve vällä saia. Suurõl meelehääl nakanu nuut vägimiis ruttu ja ruttu sellest kotusõst kaugamballõ minema, et niisugutastõ küütsist ärä päästä. Ta pandnu sammusi Pihkva poolõ, kuni valgõ valla tulnu ja Kalõvipoig suuri lavvasälätävvega vasta tulnu ja timält küsünüu, kost ta tulla ja mis asjo ajada. Vägimiis seletänü kõik Kalõvipojale ära, kuis ta jõuvastalist otsnu ja kuis ta ka neid löüdnü ja mis ta sõs nännü ja kuis ta sõs viimas õnnõga ära pääsnü. „Ei olõ sa sõs viil koguni ära pääsnü,“ ütelnü Kalevipoig timäle ja käsknü vägimiist hindäga üteh tulla, et kui vahest takah nakatas ajama, sõs ta teda avitas. Ei lännüki paljo aigo, kui kolm velje tulnuva, egalütel veskikivipuul palgi otsa pistetü, millega vägimiist maha lüvvä. Kalõvipoig mõistnu asja ja käsknü vägimiist uma pükse sisse pakkõ ja nakanu nüüt ütsinda oma laudõga takaajajile vasta. Kalõvipoig pesnü umõ laudõga kolmõ velle pääle, kuna kolm veljä jälle veskikivipooltega Kalõvipoja pääle huupe andnuva, et see neile pagõjat omast püksi sisest kätte annas. Taplusõga pidänü Kalõvipoig taganõma kuni Peipsi veere sisse, sest ega laud ei kestnu inämb vasta lüvvä, kui ainus kõrd. Kalõvipojal olnu kitsas käeh, sest esi oli ta joba vii siseh ja ainult viil moni laud terves jäänü. Ta kuulnu võsastikust kaldalt häält, et laudõga tulla vainlasõlõ servi vasta lüvva ja sõs ka võitu loota. Kalõvipoeg kuulnu juttu ja nakanu nüüt servi laudõga vasta pesmä ja saanu ka võitu. Vastalise kaenuva, et veel onnelikult päästä võinuva. Kui sõs vägimiis Kalõvipoja püksest vällä tulnu, olnu ta hius Kalõvipoja kintso vasta maha hõõrtunu ja paljas pää perra jäänu ja midä ka viil täämpatsel päivalgi kõik paljapäälise sellest vägimehe sugust olla, sest kõik paljapäälise olla ka viil selki ajal, kas jõu vai mõttejõu targa. |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Kirjandus | Muistendid Kalevipojast | ||||||||||||||
| Sisu kommentaar | Kp | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 31634 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 21.05.2018 | ||||||||||||||
| Lisatud | 21.05.2018 09:38 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 25.06.2018 17:47 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | H II 45 | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-10349-61074-13205 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-14019-85347-92732 | ||||||||||||||