Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | J. Kõrv, Eesti-rahva muiste-jutud..., 30/2 | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | J. Kõrv, Eesti-rahva muiste-jutud ja vanad-kõned, lk. 30—32. | ||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | |||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | järv | ||||||
| Tegelased | hiid, jumal, näkk | ||||||
| Žanr | muist, arh, ol, topon, u | ||||||
| Jututüüp | Kuningvere, Mustjärv, Kaiu järv - Kalevipoeg näitab neid läbides oma pikkust; järved korraga tulnud; Kaiu järve ääres kalme; Kuningvere ja Mustjärve kaldametsad pühad; Mustjärve nimi raba vee värvist; Kuusejõgi - Mustjärve kitsaim osa, mille kaldaid katnud ülestikku kuused, veteneitsi laul; puuraiujate karistus; Kuningvere järve kaldal elas kuningas; järvede vahel kääpad, leiud. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Kuusejõgi | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Kodavere | ||||||
| Vana küla | Savastvere | ||||||
| Täpsem asukoht | Mustjärve kitsaim ja kõrgemate kallastega osa | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Uus vald | Peipsiääre vald | ||||||
| Uus küla | Savastvere | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Mustjärv | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Kodavere | ||||||
| Vana vald | Kokora | ||||||
| Vana küla | Savastvere | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Uus vald | Peipsiääre vald | ||||||
| Uus küla | Savastvere | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Kuningvere järv | ||||||
| Rahvapärane nimi | Kuningveere/Halljärv | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Kodavere | ||||||
| Vana vald | Kokora | ||||||
| Vana küla | Kuningvere | ||||||
| Uus maakond | Tartu maakond | ||||||
| Uus vald | Peipsiääre vald | ||||||
| Uus küla | Kuningvere | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Kaiu järv | ||||||
| Vana maakond | Tartumaa | ||||||
| Kihelkond | Maarja-Magdaleena | ||||||
| Vana vald | Jõe | ||||||
| Vana küla | Pedassaare | ||||||
| Uus maakond | Jõgeva maakond | ||||||
| Uus küla | Pedassaare | ||||||
| Tekst | |||||||
| Kolmest Eesti järvekesest Põhjapoolses Tartu maakonnas seisavad kolm järvekest — kaks, Kuningvere ja Mustjärv, Kodavere kihelkonnas Kokora vallas, kolmas, Kaiu järv, Maarja-Magdaleena kihelkonnas Jõe vallas — ja saavad suuremalle osale lugejatele küll puhas tundmata nimed olema, sest et neil pitkuse ega laiuse poolest geograafia tähtjust pole; mis aga neid siiski natuke tutvusevääriliseks võiks tõsta, on nende külge kasvanud muistesed jutud ja mõned udused vanaaja mälestused, mida neist siinse rahva suu avaldab. Vestetakse esiteks Kalevipoega neist nooremehe naljal läbi käinud ja nõnda nende sügavusega oma pitkust siinse rahvaile teada jätnud. Teiseks jutustab rahvas neid järvi mitte loomulikult, nagu muud, oma kohta saanud, vaid vanal hallil ajal imelist viisi korraga tulnud. Kolmandamaks tunnistavad muistesed jutud järvekestes veejumalaid ja nende kodakondsid, niihästi isasid kui emasid, asupaika pidanud olevat ja praegugi pidavat. Enne kui neist muistesid jutte ja arvamisi avaldan, lubatagu mulle järvekeste koha ja olu üle mõnd sõna seletuseks tuua. Kaiu järv seisab arvata kolmkümmend versta Peipsist ja peale kahtkümmend versta teistest kahest eemal õhtu pool. Tema on enam metsade, soode ja heinamaade vahel, suuremalt osalt inimeste elukohtadest lahutatud. Sellepärast kuulukse tema kohta ka rahvasuus vähem juttu kui teistest kahest. Tähtjas on ta siiski iseäranis aga ka seepärast, et Kääpa jõgi, kuhu Kalevipoja mõek jäi ja mille ääres kange mees ise ka surma sai, temast välja jookseb. Jõesuupoolses küljes aga olla tema ääres jo ammust vanast ajast inimeste elukohad olnud ja nõndasamuti ka üks suur matuksepaik ehk kalme, kuhu kaugelt ümbertkaudu surnuid maetud. Kuningvere ja Mustjärv seisavad versta kaheksa-üheksa Peipsist õhtu pool. Esimese pitkus kannab enam versta ja laius arvata kaks kolmandikku. Ümbertringi piiravad teda kenad kõrged mäe-kallastikud, kus endisel ajal ja ka veel mõne kümnekonna aastagi eest mitmetsugu suur ja uhke mets olnud, nimelt tammed, jalajad, künnapuud, toomingad, suured sarapuude põesastikud, ka mets-õunapuud ja muud. Nüüd on nimetatud puude seltsidest aga ainult mõned võsukesed kallastikkudel näha, sest et tule- ja tarbepuude puuduse pärast kõik jo ammu kirve alla on langenud. Kohta võib tõeste ilusaks nimetada, iseäranis suvel, kuna Kuningvere küla ja ümberkaudsed kaldad selgest veepinnast nagu peeglist vasta paistavad. Endisel metsarikkal ajal aga pidi järv ja koht muidugi mõista veel palju ilusam ja armsam olema, mõned vanemad inimesed ütlevad kallastikkusid ja metsa ka pühaks ja puutumataks peetud, millep siis ka ime ei ole, et veejumalad ja näkineitsid siin mägede vahel järve vaiksuses aset ja puhkust pidasivad ja ka Kalevipoeg kaldast alla astuda ja oidukestest läbi sammuda asjaks arvas, nagu eemal pitkemalt näeme. Õhtu pool on kitsa kõrge mäekühma taga Mustjärv, arvata ligi kaks versta pitk ja laiemast kohast ligemale versta lai. Nimi võib tal küll vistist mustakast metsade ja soode veest tulla, mis talle kahel ojal rohkeste sisse hoovab ja tema vett virdekarvaliseks teeb, ehk küll rahvas tema nime teisel viisil, mis eemal näha saame, põhjandada püüab. Suurem osa kaldaid on tal madalad ja ilma iluta. Aga tema kõige kitsam koht, Kuusejõeks kutsutud, on äkiste, kõrge ja kenade kallaste vahel, mis mõlemilt poolt nii rinnal ja ligistikku üles tõusevad, et muisteajal puud oma latvade ja oksadega vastastikku kaldailt segamisi kokku kasvanud ja kellegi silm suvisel lehtis metsa ajal ülevelt alla ei olla võinud tungida ega varjutud vaikist veepinda näha; muud kui veteneitsi laulujumin aga kostnud sealt sagedaste, iseäranis suvistel õhtutel, üksiku möödamineja kõrvu. Keegi surelik ei olla endisel ajal siit tohtinud mõnd puud raiuda ega oksa laastada. Hiljemine aga, arvata nüüdsest ajast ligemalle sada aastat tagasi, nagu vanemad inimesed oma vanematest teavad rääkida, olla mitmed mehed mõisa käsu peale puid kallastelt maha hakanud raiuma, niihästi omaks kui mõisa tarvituseks; mõnele raiujalle olla otse silmanähes häda tulnud, ühele kirves kohe esimese puu külge löömisel põlve sisse väärdinud, kaks peale seda varsti ära surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma vigata peasenud, ja nõnda langes aegamööda ilus kallastikumets halastamata kirve alla. Nüid võib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuusejõge ja tema endist peidetud veepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei varja enam muud kui sarapuu võsukesed ja vaarmarja varrekesed. Veteneitsi laulust ei tea noorema põlve inimesed enam märkigi kuulnud olevat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist paganaaja arvamist unustusse uinutanud. Kuningvere järve kutsutud kaugel-vanal põlvel Halliks järveks ja nõnda ka veel Kalevipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommikupoolsel kaldal, nõndanimetatud Kadrina mäe peal, üks Valge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahvasuust aru — ja sestsaadik hakatud teda Kuningaveereks, hiljemine Kuningvereks kutsutama. Sest kuningast teavad rahvas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise Mustakuninga vastu sõda pidanud ja viimaks kahe järve vahele mäe peale mitmepäevases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukseküngad ehk kääpad ehk siinse murde järele käipäd, seisavad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese Musta- ja Valgekuninga sõa matukseküngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kantsid on, see tahaks uurida. Kaevudes olla aga mõned sealt seest sõariistu ja vask- ja raudplaatisid, mõndasugu võrusid ja muud sedasarnast leidnud. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Kolmest Eesti järvekesest Põhjapoolses Tartu maakonnas seisavad kolm järvekest — kaks, Kuningvere ja Mustjärv, Kodavere kihelkonnas Kokora vallas, kolmas, Kaiu järv, Maarja-Magdaleena kihelkonnas Jõe vallas — ja saavad suuremalle osale lugejatele küll puhas tundmata nimed olema, sest et neil pitkuse ega laiuse poolest geograafia tähtjust pole; mis aga neid siiski natuke tutvusevääriliseks võiks tõsta, on nende külge kasvanud muistesed jutud ja mõned udused vanaaja mälestused, mida neist siinse rahva suu avaldab. Vestetakse esiteks Kalevipoega neist nooremehe naljal läbi käinud ja nõnda nende sügavusega oma pitkust siinse rahvaile teada jätnud. Teiseks jutustab rahvas neid järvi mitte loomulikult, nagu muud, oma kohta saanud, vaid vanal hallil ajal imelist viisi korraga tulnud. Kolmandamaks tunnistavad muistesed jutud järvekestes veejumalaid ja nende kodakondsid, niihästi isasid kui emasid, asupaika pidanud olevat ja praegugi pidavat. Enne kui neist muistesid jutte ja arvamisi avaldan, lubatagu mulle järvekeste koha ja olu üle mõnd sõna seletuseks tuua. Kaiu järv seisab arvata kolmkümmend versta Peipsist ja peale kahtkümmend versta teistest kahest eemal õhtu pool. Tema on enam metsade, soode ja heinamaade vahel, suuremalt osalt inimeste elukohtadest lahutatud. Sellepärast kuulukse tema kohta ka rahvasuus vähem juttu kui teistest kahest. Tähtjas on ta siiski iseäranis aga ka seepärast, et Kääpa jõgi, kuhu Kalevipoja mõek jäi ja mille ääres kange mees ise ka surma sai, temast välja jookseb. Jõesuupoolses küljes aga olla tema ääres jo ammust vanast ajast inimeste elukohad olnud ja nõndasamuti ka üks suur matuksepaik ehk kalme, kuhu kaugelt ümbertkaudu surnuid maetud. Kuningvere ja Mustjärv seisavad versta kaheksa-üheksa Peipsist õhtu pool. Esimese pitkus kannab enam versta ja laius arvata kaks kolmandikku. Ümbertringi piiravad teda kenad kõrged mäe-kallastikud, kus endisel ajal ja ka veel mõne kümnekonna aastagi eest mitmetsugu suur ja uhke mets olnud, nimelt tammed, jalajad, künnapuud, toomingad, suured sarapuude põesastikud, ka mets-õunapuud ja muud. Nüüd on nimetatud puude seltsidest aga ainult mõned võsukesed kallastikkudel näha, sest et tule- ja tarbepuude puuduse pärast kõik jo ammu kirve alla on langenud. Kohta võib tõeste ilusaks nimetada, iseäranis suvel, kuna Kuningvere küla ja ümberkaudsed kaldad selgest veepinnast nagu peeglist vasta paistavad. Endisel metsarikkal ajal aga pidi järv ja koht muidugi mõista veel palju ilusam ja armsam olema, mõned vanemad inimesed ütlevad kallastikkusid ja metsa ka pühaks ja puutumataks peetud, millep siis ka ime ei ole, et veejumalad ja näkineitsid siin mägede vahel järve vaiksuses aset ja puhkust pidasivad ja ka Kalevipoeg kaldast alla astuda ja oidukestest läbi sammuda asjaks arvas, nagu eemal pitkemalt näeme. Õhtu pool on kitsa kõrge mäekühma taga Mustjärv, arvata ligi kaks versta pitk ja laiemast kohast ligemale versta lai. Nimi võib tal küll vistist mustakast metsade ja soode veest tulla, mis talle kahel ojal rohkeste sisse hoovab ja tema vett virdekarvaliseks teeb, ehk küll rahvas tema nime teisel viisil, mis eemal näha saame, põhjandada püüab. Suurem osa kaldaid on tal madalad ja ilma iluta. Aga tema kõige kitsam koht, Kuusejõeks kutsutud, on äkiste, kõrge ja kenade kallaste vahel, mis mõlemilt poolt nii rinnal ja ligistikku üles tõusevad, et muisteajal puud oma latvade ja oksadega vastastikku kaldailt segamisi kokku kasvanud ja kellegi silm suvisel lehtis metsa ajal ülevelt alla ei olla võinud tungida ega varjutud vaikist veepinda näha; muud kui veteneitsi laulujumin aga kostnud sealt sagedaste, iseäranis suvistel õhtutel, üksiku möödamineja kõrvu. Keegi surelik ei olla endisel ajal siit tohtinud mõnd puud raiuda ega oksa laastada. Hiljemine aga, arvata nüüdsest ajast ligemalle sada aastat tagasi, nagu vanemad inimesed oma vanematest teavad rääkida, olla mitmed mehed mõisa käsu peale puid kallastelt maha hakanud raiuma, niihästi omaks kui mõisa tarvituseks; mõnele raiujalle olla otse silmanähes häda tulnud, ühele kirves kohe esimese puu külge löömisel põlve sisse väärdinud, kaks peale seda varsti ära surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma vigata peasenud, ja nõnda langes aegamööda ilus kallastikumets halastamata kirve alla. Nüid võib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuusejõge ja tema endist peidetud veepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei varja enam muud kui sarapuu võsukesed ja vaarmarja varrekesed. Veteneitsi laulust ei tea noorema põlve inimesed enam märkigi kuulnud olevat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist paganaaja arvamist unustusse uinutanud. Kuningvere järve kutsutud kaugel-vanal põlvel Halliks järveks ja nõnda ka veel Kalevipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommikupoolsel kaldal, nõndanimetatud Kadrina mäe peal, üks Valge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahvasuust aru — ja sestsaadik hakatud teda Kuningaveereks, hiljemine Kuningvereks kutsutama. Sest kuningast teavad rahvas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise Mustakuninga vastu sõda pidanud ja viimaks kahe järve vahele mäe peale mitmepäevases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukseküngad ehk kääpad ehk siinse murde järele käipäd, seisavad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese Musta- ja Valgekuninga sõa matukseküngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kantsid on, see tahaks uurida. Kaevudes olla aga mõned sealt seest sõariistu ja vask- ja raudplaatisid, mõndasugu võrusid ja muud sedasarnast leidnud. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | Vt. J. Kõrv, Jutud kolmest Eesti järvekesest. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat VII (1.879), lk. 42—44. | ||||||
| Kirjandus | Trükitud: "Muistendid Kalevipojast" | ||||||
| Sisu kommentaar | Kp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 31470 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 24.04.2018 | ||||||
| Lisatud | 24.04.2018 14:31 | ||||||
| Viimati muudetud | 04.06.2019 13:28 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||