Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud (73) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 127—129 (73). | ||||||
| Viite osad | Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | |||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | kirik | ||||||
| Tegelased | hiid/kurat, isik | ||||||
| Muud märksõnad | ehitusohver | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Olev ehitab Oleviste kiriku, hukkub oma nime kuuldes ja muutub maa peal kiviks; Vanapagan või Kalevipoeg rihib kirikut kiviga, mis kukub Ruila mõisa väljale. | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | saunasuurune kivi | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Hageri | ||||||
| Vana küla | Ruila? | ||||||
| Täpsem asukoht | Pärnu-Tallinna tee ääres Ruila mõisa väljal | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Oleviste kirik | ||||||
| Vana maakond | Harjumaa | ||||||
| Kihelkond | Tallinn | ||||||
| Vana küla | Tallinn | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Uus vald | Tallinna linn | ||||||
| Uus küla | Tallinn | ||||||
| Tekst | |||||||
| Oleviste kirik Ennemuiste olnud Tallinn koguni väike. Ei kasvanud ega kasvanud. Elanikud ihanud, et nende linn suureks, kuulsaks saaks ja palju kaupleks. Kaubalaevu ei tulnud Tallinna alla peaaegu sugugi. Kõik see asjalugu teinud elanikkudele muret ja kurvastust. Elanikud mõtelnud sellepärast alati, kudas linna tähtsust tõsta. Korraga tulnud kellegil hea nõu meelde. Kohe nõus teistele kuulutama: „Ehitame nii suure ja kõrge torniga kiriku kui mujal pole olemas. Siis näevad laevad kaugel merel meie torni ja tulevad kaubaga meile külalisteks! Linn kasvab, saab kuulsaks!“ Nõu elanikkude meele pärast. Kust aga niisugune meister võtta, kes ehitab kiriku, mis kõik muud kirikud toreduse ja suuruse poolest võidab? Otsivad meistrit siit, otsivad sealt, ei leia kusagilt niisugust, kes lubaks kiriku ehitada linnale auks ja iluks ja laevadele nagu tuletorniks. Juba Tallinna elanikkudel lootus langemas, kui ühel päeval võnnuvõõras kole suur vägimees ilmub ennast kirikuehitajaks kauplema. Elanikud võtaksid pakkumise muidu rõõmuga vastu, kui ehituse hind neid ei hirmutaks — kümme (sada) tündrit kulda. Ometi lisab võõras ehitaja iseäralise tingimise juurde: kui elanikud ta nime teada saavad, ei nõua ta linnalt kopikatki. Lootuses, et kudagiviisi õnnestub meistri nime teada saada ja nii maksust vabaks pääseda, tõotavad elanikud vägimehele nõutud summa maksta, see aga selle eest nii suure ja kõrge torniga kiriku ehitada, kui mujal pole olemas. Tekib küsimus, kuhu ehitada. Ühed tahavad Toompeale, teised alla linna. Alla linna soovijad vaidlevad Toompea vastu sel põhjusel, et seal torn pilvedesse ulataks ja välgud kiriku pea põletaksid. Võit jääb altlinna meestele. Meister hakkab all-linnas ehitama. Paneb kivi, kerkib müür, paneb teise, märkab — sein. Ehitajal verstaviisud jalas: astub sammu, verst maad edasi jõudnud. Küll katsuvad mõned meistriga sõprust sobitada ja meistri nime välja meelitada, aga ehitaja ei alusta kellegagi pikemat juttu ega jää kellegi juurde asumagi, vaid käib esmalt Narvas, pärast Haljalas söömas ja magamas. Seal ta naine asumas. Kirik hakkab valmima. Tallinna elanikkude hirm kasvab. Keegi ei saa ehitaja nime teada. Kust kullatündrid meistri palgaks välja võtta? Ei teata enam muud abinõu, kui saadetakse salakuulaja välja ehitaja naise juurde. Ehk juhtub sellel kudagi korda minema nime kuulda saada. Esiotsa salakuulaja vaev asjata. Ühel päeval läheb Tallinna mees ehitaja naise korterist mööda. Kuuleb, naine kusutab sülelast: „Kusu, kusu, lapsukene, homme Olev tuleb koju, kümme tündrit kulda kaasas!“ Salakuulajal aru käes: ehitaja nimi Olev. Salakuulaja sedamaid Tallinna tagasi elanikkudele rõõmusõnumit kuulutama, et ehitaja nimi teada saadud. Ehitaja praegu tornitipul, lõpetab kirikuehitust, paneb tornile risti otsa. Tallinna mehed alt hüüdma: „Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist viltu!“ Otsegu välk oleks tabanud, kohkub ehitaja oma nime kuuldes. Linnaelanikud nime kuulda saanud, ehitaja palgast ilma! Kohkub nii koledalt, et käed torni küljest lahti laseb. Ise tuigub jalgadel. Enne veel, kui uuesti saab kätega tornist kinni hakata, langeb üle tellingi ääre. Langedes ei kusagil enam peatust käele ega jalale; langeb seni, kuni alla kividele surnult maha sajab. Konn ja madu kargavad mahasadamise] ehitaja suust välja. Ehitaja surnukeha moondub sedamaid kiviks, niisama suust väljakaranud konn ja madu. Kõik kolm seisavad praegu alles kividena kiriku kõrval. Ehitaja Olevi järele hakkasid elanikud kirikut Olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma. Rahva rõõm suur uue kiriku pärast. Kirik tõesti linna au ja ilu, laevade tuletorn ja juhtija. Laevu purjetab varsti palju Tallinna alla kokku. Mida rohkem elanikud rõõmustavad, seda enam Vanapagan vihastub. Oleviste kõrge torn tal okkaks silmas. Vanapagan arvama, kuidas torni hävitada. Viibib Pärnus: aega puudub minna Tallinna kirikut hävitama. Ei muud, kui võtab mehise lingu, kivimürakas peale, viristab lingu. Viristades katkeb kivi raskuse pärast lingupael. Kivi ei jookse paela katkemise pärast märki, vaid langeb Pärnu-Tallinna tee äärde Ruila mõisa väljale maha. Seal puhkab mürakas praegugi; vaese mehe sauna suurune. Vanal ajal olnud kivi otsas hõbekauss, kuhu vihmavett sisse valgunud; selle veega arstitud mõnesuguseid haigusi. Teiste teadete järele ei visanud Vanapagan kivi Oleviste kiriku pihta, vaid Kalevipoeg, kes selsamal ajal Riias kirikut ehitanud. Kalevipoeg vihastunud, et Olevi kirik suurem ja kõrgem saanud kui tema oma ja sellepärast katsunud ta kirikut kiviga hävitada. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Oleviste kirik Ennemuiste olnud Tallinn koguni väike. Ei kasvanud ega kasvanud. Elanikud ihanud, et nende linn suureks, kuulsaks saaks ja palju kaupleks. Kaubalaevu ei tulnud Tallinna alla peaaegu sugugi. Kõik see asjalugu teinud elanikkudele muret ja kurvastust. Elanikud mõtelnud sellepärast alati, kudas linna tähtsust tõsta. Korraga tulnud kellegil hea nõu meelde. Kohe nõus teistele kuulutama: „Ehitame nii suure ja kõrge torniga kiriku kui mujal pole olemas. Siis näevad laevad kaugel merel meie torni ja tulevad kaubaga meile külalisteks! Linn kasvab, saab kuulsaks!“ Nõu elanikkude meele pärast. Kust aga niisugune meister võtta, kes ehitab kiriku, mis kõik muud kirikud toreduse ja suuruse poolest võidab? Otsivad meistrit siit, otsivad sealt, ei leia kusagilt niisugust, kes lubaks kiriku ehitada linnale auks ja iluks ja laevadele nagu tuletorniks. Juba Tallinna elanikkudel lootus langemas, kui ühel päeval võnnuvõõras kole suur vägimees ilmub ennast kirikuehitajaks kauplema. Elanikud võtaksid pakkumise muidu rõõmuga vastu, kui ehituse hind neid ei hirmutaks — kümme (sada) tündrit kulda. Ometi lisab võõras ehitaja iseäralise tingimise juurde: kui elanikud ta nime teada saavad, ei nõua ta linnalt kopikatki. Lootuses, et kudagiviisi õnnestub meistri nime teada saada ja nii maksust vabaks pääseda, tõotavad elanikud vägimehele nõutud summa maksta, see aga selle eest nii suure ja kõrge torniga kiriku ehitada, kui mujal pole olemas. Tekib küsimus, kuhu ehitada. Ühed tahavad Toompeale, teised alla linna. Alla linna soovijad vaidlevad Toompea vastu sel põhjusel, et seal torn pilvedesse ulataks ja välgud kiriku pea põletaksid. Võit jääb altlinna meestele. Meister hakkab all-linnas ehitama. Paneb kivi, kerkib müür, paneb teise, märkab — sein. Ehitajal verstaviisud jalas: astub sammu, verst maad edasi jõudnud. Küll katsuvad mõned meistriga sõprust sobitada ja meistri nime välja meelitada, aga ehitaja ei alusta kellegagi pikemat juttu ega jää kellegi juurde asumagi, vaid käib esmalt Narvas, pärast Haljalas söömas ja magamas. Seal ta naine asumas. Kirik hakkab valmima. Tallinna elanikkude hirm kasvab. Keegi ei saa ehitaja nime teada. Kust kullatündrid meistri palgaks välja võtta? Ei teata enam muud abinõu, kui saadetakse salakuulaja välja ehitaja naise juurde. Ehk juhtub sellel kudagi korda minema nime kuulda saada. Esiotsa salakuulaja vaev asjata. Ühel päeval läheb Tallinna mees ehitaja naise korterist mööda. Kuuleb, naine kusutab sülelast: „Kusu, kusu, lapsukene, homme Olev tuleb koju, kümme tündrit kulda kaasas!“ Salakuulajal aru käes: ehitaja nimi Olev. Salakuulaja sedamaid Tallinna tagasi elanikkudele rõõmusõnumit kuulutama, et ehitaja nimi teada saadud. Ehitaja praegu tornitipul, lõpetab kirikuehitust, paneb tornile risti otsa. Tallinna mehed alt hüüdma: „Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist viltu!“ Otsegu välk oleks tabanud, kohkub ehitaja oma nime kuuldes. Linnaelanikud nime kuulda saanud, ehitaja palgast ilma! Kohkub nii koledalt, et käed torni küljest lahti laseb. Ise tuigub jalgadel. Enne veel, kui uuesti saab kätega tornist kinni hakata, langeb üle tellingi ääre. Langedes ei kusagil enam peatust käele ega jalale; langeb seni, kuni alla kividele surnult maha sajab. Konn ja madu kargavad mahasadamise] ehitaja suust välja. Ehitaja surnukeha moondub sedamaid kiviks, niisama suust väljakaranud konn ja madu. Kõik kolm seisavad praegu alles kividena kiriku kõrval. Ehitaja Olevi järele hakkasid elanikud kirikut Olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma. Rahva rõõm suur uue kiriku pärast. Kirik tõesti linna au ja ilu, laevade tuletorn ja juhtija. Laevu purjetab varsti palju Tallinna alla kokku. Mida rohkem elanikud rõõmustavad, seda enam Vanapagan vihastub. Oleviste kõrge torn tal okkaks silmas. Vanapagan arvama, kuidas torni hävitada. Viibib Pärnus: aega puudub minna Tallinna kirikut hävitama. Ei muud, kui võtab mehise lingu, kivimürakas peale, viristab lingu. Viristades katkeb kivi raskuse pärast lingupael. Kivi ei jookse paela katkemise pärast märki, vaid langeb Pärnu-Tallinna tee äärde Ruila mõisa väljale maha. Seal puhkab mürakas praegugi; vaese mehe sauna suurune. Vanal ajal olnud kivi otsas hõbekauss, kuhu vihmavett sisse valgunud; selle veega arstitud mõnesuguseid haigusi. Teiste teadete järele ei visanud Vanapagan kivi Oleviste kiriku pihta, vaid Kalevipoeg, kes selsamal ajal Riias kirikut ehitanud. Kalevipoeg vihastunud, et Olevi kirik suurem ja kõrgem saanud kui tema oma ja sellepärast katsunud ta kirikut kiviga hävitada. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 78—79; III, lk. 62, 159—162, 172. Vrd. ka: Kivid linnade pihta, muist. 36—46; samuti muist. 66, 96. |
||||||
| Kirjandus | Trükitud: "Muistendid Kalevipojast" | ||||||
| Sisu kommentaar | Olev; Vp; Kp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 31466 | ||||||
| Sisestaja | Pille Vahtmäe | ||||||
| Sisestuskuupäev | 24.04.2018 | ||||||
| Lisatud | 24.04.2018 10:24 | ||||||
| Viimati muudetud | 13.08.2018 15:45 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | |||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||