Ilumäe
Porkuni mõisa pargis on praegugi ilus tasane mäekuppel, mida hüütakse Ilumäeks. Et mäekühm on üsna suur ja täiesti tasane, armastanud seal vanasti mõisa ja küla noormehed ja tüdrukud käia sageli õhtuti tantsimas. Igal suveõhtul, kui seda ilm vähegi lubanud, koondunud lähedane noorrahvas Ilumäele ja kui vana pillimeeski kohale jõudnud, alanud lõbus jalakeerutamine ja pillerkaaritamine ning kuni päiksetõusuni kajanud Ilumäe ümber olev mõisapark siis rõõmsaist huikeist ja kilkeist. Ja siis pole vana pillimeeski oma meeleolult noortele alla andnud, vaid olnud sama lõbus kui teisedki. Et pillimehe tuju oleks alati hea ja et tal jätkuks jõudu ja särtsu lõõtsmooriku venitamiseks, toonud külapoisid sageli kaasa viinagi, mida joonud ise ja andnud tuju alalhoidmiseks pillimehelegi. Kord, kui Ilumäel olnud noorrahvast rohkem koos kui tavaliselt ja kui mõisapark kuulnud jälle paljude aastate tagant nii paljude noorte naeru ja jutuvadinat, joodetud pillimängija nii täis, et see jäänud lõõtsmoorikut venitades magama. Küll püütud teda äratada, sest kõigil sügelenud jalatallad veel tantsu järele, kuid taat tõmmanud paksu, nii et Ilumägi vabisenud ega polevat hoolinud noorrahva raputusist ega hõiskeist. Kui nähtud, et pillimehest ikka enam pillimängijat ei saa, mindud tusaselt laiali ja vana piilimees jäänud, lõõtsmoorik kaenlas, üksinda Ilumäele norskama. Olnud juba kesköö ja kuugi kullendanud madalalt üle pargipuude Ilumäe tantsuplatsile paista, kui vana pillimees ärganud viinauimastusest. Olnud teine üllatunud, et noored kõik läinud ja tema üksinda magamas Ilumäel, kuid siis, nähes enese ümber salapärast ja ilusat öömeeleolu, korraldanud lõõtsmooriku kanderihma õlale ja hakanud imeliku kergusega südames mängima. Mänginud ja mänginud, vedanud lõõtsmoorikut nii, et see kohisenud nagu vana kott ja märganud siis järsku, et tema polegi üksi, et noorrahvas polegi kõik veel läinud, sest pillimehe ees mäekühmul tantsinud kaks mustadesse riietesse mässitud tüdrukut. Pillimees vaadanud neid ja olnud üllatunud tüdrukute kergejalgsusest, sest nagu liblikad hõljunud need mäel jalgu peaaegu maha panemata. Ja siis ta nii vaadanud ja mänginud. Mänginud teine juba tükk aega ja tüdrukud muudkui tantsinud väsimustundemärke avaldamata. See pannud pillimehe imestama. Mõtelnud siis, et kumb väsib enne ära, kas tema mängimisest või need tüdrukud tantsimisest ja siis muudkui venitanud lõõtsa. Mänginud ja mänginud veel, käed hakanud juba lõõtsmooriku venitamisest tuikama, kuid tüdrukud tantsinud liblika kergusega edasi. Hakanud siis silmi pilgutama ja vaatama, et kes kuramused need nii head tantsijad ometi on, et ei näi mitte sugugi väsivat. Pingutanud siis silmi ja märganud siis järsku, et neil tüdrukuil polegi jalgu all, vaid jalgade asemel sõrad. Löönud siis pilgu neile pähe ja silmanud seal kummalgi kahte sarvejupikest. Pillimees arvanud, et kuradid on need tüdrukud, aga mitte inimesed ja hirmu pärast tõusnud tal juuksed peas püsti. Arvanud aga ka, et ta vanad silmad on teda petnud ja püüdnud seepärast vaadata terasemalt, kuid kui märganud tantsijail ka nüüd sõrgu jalgade asemel ja sarvejupikesi peas, karanud maast püsti, jätnud pilli sinnapaika ja pannud vanad jalad väntama alla küla poole, nii et tuul vuhisenud kõrvus. Nähtust ja ehmatusest poolhaige, lidunud ta koju, pugenud sängi ja jämanud hirmsate unenägudega hommikuni. Hommikul võtnud siis külast paar meest kaasa, sest üksi polevat enam julgenud ja läinud toonud Ilumäelt oma maha jäetud lõõtsmooriku ära. Sellest juhtumisest polevat Ilumäel enam hulgal ajal tantsitud, sest kardetud neid musti sõralisi ja sarvilisi tüdrukuid, keda nüüd nähtud üsna sageli Ilumäel tantsimas juhuslikult mõisaparki sattunute poolt.
|
