| Märkus |
Kaardil Rootsi Peeter 111, katastritabelis Rootsisaapa 112, omanik Lohk, Marie, seda numbrit kaardil ei leia. Tabelis on numbriga 111 Liivalohu t., omanik Rätsep, Jaan.
Rootsi t. hoonestus jäi tänapäevase Lappsaare k/ü maadesse, praegu maaparandushunnik põllul |
| 22 aastat tagasi elasin ma Abja vallas Rootsi talus, kus ma tüdrukuna teenisin. Siis seisis sääl üsna vihusauna nuka taga, tiigi kaldal veikene, umbes ühe ruutsülla suurune maalapike, mis aga kõrge tarasaiaga piiratud oli, ja kus sees tapud või humalad toredaste kasvasid. Vanemad inimesed nimetasid seda ohvriaiaks. Minu pärimise peale jutustas perenaise vanatädi, et sinna enne, ju ammu vanal ajal, igast uudsest ohvriandi olevat pidanud viima, ka igast toidust, mida keedetud, ikka esimene kulbitäis sinna ja ka igast lüpsikorrast piima. Tapetud mõni loom, viidud veri, ehk kui keedetud, esimene värske liha, toodud jahukott veskilt kodu ja kui kotti lahti võetud, esimene piutäis sinna ja nenda edasi. Ja kui juhtunud, et mõnikord ära unustatud ja ohver viimata jäänud, siis tulnud kohe karistus õnnetuse näol - kas ikaldanud vili või jälle saanud mõni loomadest otsa, sellejärele, kust jaost and ohvriaeda viimata jäetud. Korra saanud aga talu uute perevanemate kätte (kes selleaegse perenaise esivanemad olnud, kelle juures mina teenisin), kes aga seda ohvrisaladust ei ole teadnud või jälle mitte meelega sellest teada ei tahtnud ja pole ka siis midagi enam sinna viidud. Läinud mõni aeg mööda, hakanud mitmesugused äpradused tulema ja viimaks, kui ka see ei aidanud, tulnud juba see vaim või mis ta ka olnud, kes ohvriandi pidi saama, isiklikult seda nõudma. Ta avaldanud end mitmel kujul. Perenaine läinud piimalüpsikuga lauda juurest üle õue toa juure, korraga nagu maa seest üles tõusnud üks kirju võeras siga - jookseb röhkides järel ja püüdnud vägisi lüpsikut käest ümber ajada. Teine kord puhunud kange tuul jahud matist välja. Ja nii ühel kui teisel näol, vahel näugunud kass, vahest niuksunud koer perenaise järel. Viimaks tulnud inetu sandipoisike ja nurunud peris mustlase moodi küll ühte kui teist, ta tulnud iga päev. Mõnikord olnud vana naine või mees, siis peenikene saksapreili ja musteldand ikka ja iial ei ole talle midagi antud. Viimaks õpetanud teised naabrid pererahvast, et olevat tarvis, kui nuruja tuleb, pihkalapuu keppidega teda lüüa, nii siis ka tehtud. Tulnud jälle kerjaja poisikene ja hakanud manguma. Peremees ja perenaine võtnud kohe valgeks kooritud pihlakakepid ja hakanud peksma. Ruttu muutnud poiss end uhkeks toredaks saksa naisterahvaks, aga sellest ei hoolitud, vaid pekstud jälle. See jooksnud toast välja ja silmapilk olnud ilus veikene kirik väljas toa ukse ees, torn peal ja kõik - kirik mis kirik. Antud ka kirikule keppidega valu, kirik aga muutunud suureks kirjuks koeraks ja jooksnud õueväravast välja, ütelnud veel: "Ei või siin enam elada, pean ära Polli valda minema." Lõpp. |
