| /--/ Minevakordne Võrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mõisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tõises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel õigel inimesel ei sünni kõnelda./--/Päike hakkas madalamale jõudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mõtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne õhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jõudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lõpma, metsa mööda edasi. Kõik näitas ta ümber kole ja võõras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa õnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tõsine vanarahva laps, et see mite üks õiguse tulease ei ole. Kas mõni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao põhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sõnaline parajal tunnil nende juure, lööb õnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sõnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kõik järele mõteldes ja meele tuletades astus võrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rõõmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kõndinud oli. Härra haud, lõukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lõpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kõrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lõpes tema jõud põlvist ja kõigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel võrgutaja töö./--/ |
