| Mu vanaisa kõneles, et teoorjuse ajal oli üks nõid ühe tüdruku ära nõidunud, ei mäleta enam täpselt, aga ikka olid tol ajal nõiad kah. Nõid oli selle lapse emaga tülli läind ja nõidus tüdruku hundiks. Ta murdis oma isa varsa ära. See oli sügisel, varss oli kevadine. Tema õde viis teda Kadrina mõisa teoorjusele. Kadrina ja Pala mõisa vahel oli Piiri Varbe (mets), ta oli Pala mõisa maa sees. Siis õde läks metsa. Teine ootab, aga ei tule. Siis tuli metsast hunt ja murdis varsa maha ja jooksis tagasi. Varsti tuli tüdruk metsast tagasi. Aga õde saanud aru, aga ei julgenud ütelda, arvas, et teeb endale halba. Kodus rääkis teistele ära. Siis nad läksid vaatama, kus ta seda teeb. Metsas oli suur kivi. Ta käis mitu korda ümber kivi, siis visati kivi alt nahk välja. Kui ta tagasi tuli, siis viskas kivi peal kolm korda hundiratast, siis tuli nahk ära ja ta viskas selle kivi peale. Aga teised olid sellal kivi tuliseks ajanud. Nahk kõrbes ära. Omad riided olid sealsamas kõrval, aga tüdruk oli nii verine, et kolm nädalit oias ja oli haige, see oli ju ta oma nahk, mis ära põles. Aga õele ütles: "Oleks ma teadnud, et sa niimoodi ära kaevad, ma oleks su tol korral koos hobusega ära söönud. Mu isa mäletas täpselt, mispärast too tüli oli, miks nõid tülli läks ja kõik, see oli päris tore vanaaegne lugu, aga ma olen ära unustanud, niiet tuli alustada sõidust. Vanaisa nimetas seda libahundiks. See on ikka päris sündinud lugu, ega mu vanaisa muidu poleks kõnelnud, ta oli sel ajal päris noor mees. See oli sada aastat tagasi. Ma olin siis 17-aastane, kui vanaisa ära sures, ta nimi oli Jakob Annask. |
