Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 49257/62 (7) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | E 49257/62 (7) < Kambja - P. Lensin (1914) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:LK1:49257LK2:49262Pala:7 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1914 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | hiis, pühapaik | ||||||
| Tegelased | isik | ||||||
| Žanr | u, uk kal, etn | ||||||
| Jututüüp | ristiusustamisest ja hiites ohverdamisest; Ignati Jaak; Müüri Paaveli hiiekoht Taheva mõisa taga Mustajõe ääres; käsiveski Saksa Eesti Seltsis | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | hiiekoht | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Hargla | ||||||
| Vana vald | Taheva | ||||||
| Vana talu | Tautsi | ||||||
| Märkus | Taidsi t. Mustjõe ääres Tatrigukolgas on c 1,5 versta mõisast, Mustjõe Koivasse suubumise koht c 500 m | ||||||
| Tekst | |||||||
| Rüütlite meie maale tulekuga sai Eestirahvas kül juba seitsme saja aasta eest ristiusku ristitud, sellesse vastu võetud. Nüüd küsime enda käest, kuidas oli ka uueusu õpetamisega lugu? Kas sai rahvas preestride käest ka uueusu kohta õpetust? mis pääle usk juba Kristusest saadik sisse oli seatud, mida preestrid vist Kristusest sisse säetud usuks nimetas! Kuidas õpetasid preestrid rahvale risti usu pidamist? Vist kül väga väha! Rahvast sunniti enne ristiusku pidama, nad ei tohtinud enam oma vana usku ja selle kombid pidada. Rahvas vanausu kombete pidajad said rüütlite poolt karistud. Rüütlid tulid meie maale 1202 aastal: nad tõid ka ühtlasi preestrid ühes. - Nagu meile vanadest kirjadest teadakse, tulid Rüütlid Rooma paapsti lubaga Liivimaale. Ilma preestrideta ei lubatud paapsti poolt siamaale tulla, ega maad rahva käest ära võtta. Teist viisi ei lubanud paapst neid sia asuda. Preestrid hakasid rahvast ilma kellegi ristiusu õpetuseta ristima! Muist rahvast sai kül ristiusku ristitud, aga rahvas ei mõistnud ilma kellegi õpetuseta ristiusku, selle kombid pidada. Vaene rahvas oli päris suures hädas! Rahvas teadis juba enne Rüütlite sia tulekud, et üks kõrgem ja suurem Jumal on, kes ilma ülevel peab ja valitseb. Aga kuidas seda suurt, kõrged valitsejad, kes kõike ilma ülevel peab, uue usu kombe järele kutsuti, ja kuidas teda pidi tänama, kõige hea eest, mida rahvas taevaliku valitseja käest sai? Rahvas jäi päris hädasse! Uut usku nad ei mõistnud, vana viisi Jumalat tänada oli kangeste keelatud! Ometi tahtis rahvas oma Jumalale tänutäheks ohvrid tua! Rahvas pidi oma vana usukombede juure jälle tagasi pöörama. Preestritel oli keele oskamise puudus, niisama ka raamatude puudus, kui nemad oleksid rahvast tahtnud õpetada, nemad ei panud ega mõistnud seda! Rahvas tuli jälle häda sunnil vanade Hiede juure kokku, mis neil nende usukombede järele pühad olid. Sinna toodi vanausu kombede järele ohvrid, kõigesugusest viljast, igast uudisest, mida Jumal neile omast armust andis. Põletamise ohvrid ei kuule viimasel aegul enam paljo viitud olevat. Sakste meie maale tuleku aegus toodi kül ka veel põletamise ohvrid. Neid kohte on veel meie maal paljo teada ja leida, kus vanaste põletamise ohvrid viiti. Neid kohte on veel minule mitmed teada pärast. Viimasel ajal toodi veel ohvrid kõigesugusest uudisest. Talvel kui lehmal poeg oli, ei tohitud piima enne maitseda, pidi esimene piim ligidal olevale ohvri kohale viima. Enamiste oli selleks igal külal omad laiad ohvrikivid. Kus mõni ilusam ümber oli istutud. Sinna Hiekohale laia kivile panti mõni lusika täis piima ohvriks. Sai vasikas ära tapetud: kui liha pajas kees, ei tohitud enne suuga maitseda. Pidi jälle esimesest lihast väike tükike ja ka leent viidi ühes ohvri kohale. Esimese võitegemise aegus viidi seda ohvri kivile väike tükike. Kui rukipõimujärel esimene uutseleib tehti, viidi sellest veike kakuke ohvrikohale. Pääle selle olid veel mitmed tähtpäevad, millal jälle ohvri kohale ohvrid viiti. Märdipäeval viidi verikäke. Toomapäeval kui vorsti tehti, viidi neid. Tõnise ehk mõnes kohas Tõnni päeval midagi sea päälihast, ehk seajalg. Midagi pidi viidud saama. Rahval oli tahtmine oma suurt jumalat tänada, teenida. (Rahvas ei mõistnud paremini Jumalat teenida ega tänada. Rahvas tegi seda nenda, kuidas tema mõistis. Kui see igakord õige ei olnud ristiinimese kohta, ega rahval sellest suurt süüdi ei tohi anda, et nad nenda oma Jumalat teenis, kuidas ta seda oma isadelt oli õpinud. Eesti rahval puudusid tol ajal veel kõiksugused koolid ja sellekohased raamatud. Nagu meie Ignati Jaagu lugu lugedes kuuleme, asutadi veel esimesed koolid 1684 aastal Tartu lähedale Piiskopi mõisa. Umbes 1670 aastal on Ignati Jaak sia ilma tulnud. Kui Jaak nii 14-15 aastaseks oli sirgunud, sündis tema elus häkiline muudatus. Juba vaga kuningas Gustav Adolf oli talupoegadele õiguse väljanõudnud, et nad oma vilja natukese enese kasuks tohtisivad ära müüa, kus aga kaubale saivad. Nõnda oli ka Ignat turule sõitnud. Silgu ja soola raha kulus ära. Turu pääl pajatadud: kuidas üks Rootsi noorsand = ööldud Harju Madise õpetaja poeg olevat, Linna lähedale Papi mõisa ühe kooli asutanud. Kui vilja natuke kokku oli pantud ja tööd mahti andsivad, rakendas Ignat ühel sügisel homikul ruuna rataste ette: Papimõisa teekond võeti ette. Kül ulus ema ja hädaldas. Veel hiljuti teadnud mõisa opmani emand ütelda: et Papi mõisa koolipoisid kõik kroonut panakse teenima ja laevaga võõrale maale ära saadetakse. Kuhu siis nende Jaaguke jääb?! Kül põksus Jaagul enesel hirmu pärast süda rinnus. Ei tea kuidas Rootsi noorsandiga läbi saada ja kas igatsus ema hõlma järele mind sääl \\\\\\\\\\\\\\\"kaugel võõral maal\\\\\\\\\\\\\\\" ei taba. Aga ei ema hädaldamine ei poisi tõnnimine ei muutnud Ignati ettevõttet. Poisist pidi tark köstriisand saama. Papi mõisas oli juba hulk poissa koos ja igapäev tuli uusi juurte nenda, et arv kül saja pääle tõusis. Mõned olid juba habenikud mehed, teised alles 12, 13 aastased lapsed. Mis Jaagul isiäranis armas oli see, et suurem osa poisa üsna tema ligitalt Haaslavalt, Luunjast, Nõost ja Puhjast pärit olivad, nenda et pea sõprus siginema ja igavus, koju igatsus kadus. Koolmeister aga oli sellest veel rohkem süüdi. Tema lahkus võttis pea kõigide südamed enese poole. Sellest võime meie näha, millas meile veel kiriklikult poolt õpetust hakati andma, see oli veel pääle ristiusu tulekud ja rahva ristimist 460 aasta ümber. Sinna maani elasid Eestlased ja Lätlased kõik ilma kõigesuguse kooliõpetuseta. Rahval ei olnud kõigevähemad õpetust usu kohta, kuidas rahvas uut usku, see on ristiusku oleks pidanud pidama. Rahval ei jäänud muud midagi üle, nad elasid veel kõik oma vana usukombede järele, igal pool ohvertadi veel oma vana Hiekohtadel, nagu enne Saksa Rüütlide sia tulekud. Teistest asjadest, ei saadud aru, ega tuntud muud. Kirikud ehitadi kül ennemalt, sääl oli kõik Jumala teenistus võeras keeles, vist kül Ladina keeli, kellest rahvas kõigevähemad aru ei saanud. Mõned Eestirahva liikmed hakasid ka ennemalt ristiusu kombe järele Jumalat teenima. Need olid nende hulgast, kes juba kuskilt lugema olid õpinud. Need nõutasid endale mõned Jumala sõna raamatud, hakasid neid suure hoolega lugema, need võisid siis juba rohkem ristiusu kombedest ja Jumala teenistusest aru saada. Kes juba kiriklikust ristiusu kombedest ja Jumala teenistusest aru said need hakasid ka kõige südamega usu poole hoidma ja ristiusku armastama, kes juba nii kaugel olid saanud, need oli ka tõeste ristiusu armastajad ja hoidsid kõigega südamega ristiusku kinni. Kahjuks peab kül tõele tunnistust andma, et mitmed veel koguni hilja aegu pagana aegsest usukombetest lugu pidasid, ja ristiusu kirikust suurt lugu ei pidanud! Kui mina aastadel 1879-1885 Hargla kihelkonnas Taivola mõisa rentnikuna elasin. Siis elas Taivola mõisa ligidal arvata 1 1/2 versta kaugel üks mees nimega \\\\\\\\\\\\\\\"müüri Paavel\\\\\\\\\\\\\\\". Tema oli kül ristiusku, aga oli juba oma usu veneusu tulekul ümbervahetanud ja oli vene katoliku usku läinud. Ka sellest usust ei pidanud ta suurt lugu. Tema elas mõisa taga \\\\\\\\\\\\\\\"Musta jõe\\\\\\\\\\\\\\\" ligidal, kus tal endal maja ja Hiekoht oli, kus tema vana pagana usu kombe järele veel siis ohverdas. Vana \\\\\\\\\\\\\\\"Paavel\\\\\\\\\\\\\\\" ohvertas kõigest uudisest, mis tal oli. Pääle lehma poegemist, ei tohtinud keegi piima maitseda, enne pidi sellest esimesest piimast mõni lusikatäis ohvrikohale viima suure laia puu alla ohvriks. Kui ta vasika ära tappis ja selle liha kees, siis oli ta kõige enne paast liha ja leent võtnud, viinud jälle oma ohvri kohale. Naesel keelanud ta kangeste vandega ära, mitte käsu vastu teha. Suvel kui tema rüki oli ära põimatud, kuivaga peksetud, terad puhtad, neid ei viinud tema veskile. Temal oli käsikivi ehk veski, sellega lasknud tema kodus omal naesel uuditse rükid peenes jahvatada. Kui siis esimene uudise leib sai tehtud, ei tohtinud keegi, ei naene ega tema isi leiba maitseda, enne pidi ohvrikohale sellest väike kakkuke viidama, siis võis igaüks uudisse leiba maitseda ja suhu pista. Niisama olid temal veel mõned tähtsad päevad, millal tema enda Hiekohta ohvrid oli viinud. Suurel laial puule kus tema ohvri koht oli, sinna oli juba vanaste inimese kuju sisse lõigatud. See näokoht oli juba sügavas puu sees, puu oli ümbertringi kõrges kasunud. Mis see kuju puus tähentas, sellest ei ole tema kellegile pitkemalt selletanud, ei oma naesele, lastel ega võerastel. Ei ole ka küsimise pääle vastanud. Pärast vana Paavli surma küsisin mina tema naese käest, kas see selle kohta midagi teab? Naene ei teadnud ka selle kohta midagi selletust anda. Naene vastas: Vana Paavel ei ole minule kõigevähemat sellest ohvri puust, sellest pildist, ega ohvri viimisest selletanud, seda hoidis Paavel kõik enda saladuses. Aasta ehk paari pärast, kui vana Paavel surnud oli, siis ostsin mina Paavli poja käest selle tema käsiveski ära, lasksin ära parantada, joonte seada, saatsin Tartus, kinkisin \\\\\\\\\\\\\\\"Eesti kirjameeste\\\\\\\\\\\\\\\" Seltsile. See käsiveski seisis mõnda aega kirjameeste seltsis vana asjade seas. Kui kirjameeste selts ära kroonu poolt lõhuti sai käsiveski vist Saksa Eesti haritud seltsi asjade hulka. See käsiveski oli kül üks väga vana mälestus sellest, kuidas rahvas endale ilma ühegi vee tuule või auurujõuta omad viljaterad peenes pidid tegema. Peenes pidid terad tehtud saama, muidu ei saadud teradest leiba teha. Ehk see kül väga igav ja raske töö oli! |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 39210 | ||||||
| Sisestaja | Valdo Valper | ||||||
| Sisestuskuupäev | 06.06.2024 | ||||||
| Lisatud | 06.06.2024 16:52 | ||||||
| Viimati muudetud | 06.06.2024 16:52 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E | ||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||