Tõesti sündinud lugu.
Asi oli niiviis olnu, et ühele mehele näidatud unes, et \"Vii Soe Piitrele teadmine, et las ta minna kulda kaibma.\" Seda kuulas teine isik päält - Jaan Uibo, kes elab Mõniste vallas, et \"Raha kaeba Mõniste tiilahkmest mäele Uue-Roosa poole, Hütti küüni kohalt edasi verstatulba man, hommiku poole ütessä sülda.\" Vana Uibo läheb kodu ja mõtleb seda raha nüüd kaibma minna. Õhtul heitase nasega voodisse. Nüüd heranes ööse üles, kaes, et naine magas. Siis võtt oma kolmevakalise kotti ligi ja mõtel ise, et nüüd ma panen küll siiä üte summa. Nüüd tuleb Tsuntnult tulema, olnud selge kuuvalge öö. Saa verstatulba manu, mõõt sülepuuga ära ja kaib kolm kõrd lapjuga, nagu kästud. Võtab veel neljas kõrd - ei midägi. Siis mõtles, et mis nüüd om, mõõt nüüd ütessa sammu. Võtt katskõrd lapjuga ära ja nägi, et Mõniste Wulf sõit Vastse-Roosa poolt Mõniste poole, kats hobust iis. Tema kaes, et selge, ilusti näha ja kus temal on häbi, järgmine päev läheb mõisa töösse, et mis siis Wulfile öelda. Siis mõtelnud: Ma hiida siia kõtule maha, jääs mõtlema, et ta tunda ka siis mu ära.\" Sääl olnud kaugemal üksi mäeke, läinud sinna. Nii siis tule uuesti, kui Wulf oli müüda sõitnud, silmas et kos Wulf om. Äkki kaob see kõiki hobustega ära, ei ole enam midägi kuulda ega näha. Tule haua juurde, säält kargas välja väikene must koerakene. Tema harnud lapju, et ma löön ta maha. Koerakene juuksnu üle tii ja sääl olnud üts truup. Koer jooksnud sinna sisse. Mees vahtinud küll, aga ei näinud. Siis tulnud viil tagasi ja kaibnud, aga ei saanud midagi. Kui ta ei oleks häbenenud Wulfi, siis oleks ta raha saaud, sest see oli ise vanakurat. |
