1905. aasta: rahvas oli n.n. “mustsõjast” hirmunud, arvates, et ta kuskilt Lätimaa poolt tuleb. Lätlane üliõpilane Simpson pidas vallamajas sütitava kõne vabaduslisest liikumisest, mis rahva ajas veel enam ärevile. Vallavalitsus vallandati ja valiti asemele uus n.n. kohus, mis koosnes neljast liikmest: üks naine, Marie Sprenk, Vastse-Roosa valitseja proua ning kolm meest, 2 neist peremehed, kuna üks tööline. Valla sekretäriks jäi endine – Karl Gangnus (lätlane). Rahvas hakkas liikuma kuulujutt, et soovib minna herra juure, kes elas Mõnistes, et paluda sellelt sõjariistu “mustsõja” vastu. Pidasin seda minekut hädaohtlikuks, sõitsin Mõnistesse ja rääkisin von Wulfile olukorra ära ning palusin teda parem tulla ise Vastse-Roosasse. Ta oli nõus ja andis mulle käsud rahva kokkukutsumiseks. Teiseks päevaks oli mõisa kogunud umbes 200-300 inimest, kelledele von Wulf pidas mõisa rõdult väikese kõne, kus ütles, et temal pole püsse pääle kahe, mida vajab ka enese varanduse kaitseks. Rahvas palus siis raha püsside ostmiseks, kuid von Wulf ütles, et temal seda praegu pole – olla pangas ja andis siis tšeki, milles kirjutas, et ta kingib 200 rbl. püsside ostmiseks, kui politsei seda lubab (see oli temast kaval nõu pääsemiseks, sest ta oli kindel, et rahvas toda summat pangast kätte ei saa, kuna politsei ei annud tolkorral üldse luba püsside ostmiseks). Samuti luiskas ta, et “mustsõda” tõesti tuleb ja lõikavat naistel rinnad ära ning tapvat lapsed, kuid sellest võivat hoiduda, kui rahvas kinni paneb omad “koerad” (viimane tähendab mässuliste – revolutsiooniliste kalduvustega inimesi). Veel sama päeva õhtul sõitis von Wulf ära, ei tea kuhu, kuid samal ööl põletati mõisas maha ka kaks heinaküüni, mille põletajaid avalikuks ei tulnud. Hopas oli lastud mitmed paugud ka säält läbisõitvaile valitsejaile, pastoreile ja metsaülemaile, kes põgenid Lätimaalt. Laskjad lastud hiljem karistussalga poolt maha. Oli sügisene aeg. Sain ühel päeval käsu ülem metsade ülemalt von Wardenburgilt, sõita kiires korras Valka. Sääl päriti minult kuidas seisukord kodus olevat ja seda teada saanud, rääkisin asjaolu hästi pääliskaudselt, ütles ta, et kohale sõitvat järgmisel päeval ka karistussalk. Kihutasin öösel koju ja läksin otsekohe vallamajja. Olime kirjutajaga rahva ärevuse tõusu ajal võtnud seintelt keisri pildid ja arhiivist ka tähtsamad raamatud ning peitnud need kastidega valla magasiaida põranda alla. Nüüd tõime nood säält välja, asetasime pildid seintele tagasi ja seadsime arhiivi korda. Rahvakoosolekuil vastuvõetud otsused olid kirjutatud uutesse protokolli raamatutesse – nood hävitasime ära ning teatasime ka karistussalga tulekust n.n. “kohtule”, kes pidi tolsamal päeval pidama oma esimest istungit. Selle tõttu jäeti istung ära ja karistussalga kohale ilmumisel leiti nii vallamajast kirjutaja töötamas, kuna kantselei oli nõuetavas korras. Kohapääl mingisuguseid kaebusi ei olnud ja sellepärast ei olnud ka karistusi; kuigi oli väiksemaid vargusi mõisa varandusest ja ka käremeelseid koosolekuid, siiski vaigiti need surnuks. Hiljem hakkas rahvas veel ise ka kaebama teineteise pääle varguste suhtes, kuid von Wulf vabandas, et tema midagi ei tea, kuna teda polnud kodus ja ütles, et kui keegi on midagi teinud, küll siis kohus karistab. Seda viimast ei sündinud – ei kaevatud.*
* See hr. Kondi seletus on üldine ülevaade 1905. aasta sündmustest, nagu neid kohal oli võimalik selgitada. Vanemaid teateid ei ole, sest elanikud praegused on valda sisse rännanud. Need teated on küll maksvad Vastse-Roosa valla kohta, kuid ka Mõniste suhtes on jäänud need pea samadeks, sest ka sääl pole olnud karistusi, kuna protokollid olnud rahvakoosolekuist hävitati ennem ja sellekohaseid erikaebusi ei olnud. |
