Ball-pummelung, tirr-põmm, hurra!
Maskeraad-praad-meeleolu prasselduste pannilt.
Arlekiin, Pierrot ja Colombiina,
Pajazzo murevaene,
                      naerlaine  
                             kirgav’ kiljatusiga taas rakata.
Siin helimereden rõõm ruskab meid orkesterpäikse vannilt,
Pea kohal kallund õitekobarad täis ülimeelikuste viina!

Siin kõik on koon,
Kõik prasselduste hoon.
Kord inimesed kirge raiskaman
Kui hulluks jumaltahe loomistöön.
Kui vikerkaari küllastavan vöön
Käib mööda inimeste pillerkaariv rida.
Ei ole sõgesikke küsiman: "kes, keda, mida:
Kõik kõigile end vilivalmid sülle paiskaman.
Vaid mõnel erakulle säälpool piiri
Pierrot gitarrivaagnast joodab kurbuseleksiiri -
Neid hallituste õisi alla heida tormlemiste kaar:
Fontäänib feiervärk! Tuld, naeru tulikahjuni!
On segi paisat siin dendi ja lidu, pastor, õpetlane noor,
Kord vilksab seanägu, kungi möirgab härgi paar
Või ilmub paradiisist põgenenud ingleid koor,
Kel igavesen uneõnnen inimlastest hakand kahju nii.
Ei kel’gil tohi kurbusojad vuliseda läbi puuderliiva, -
Näed tõusma tantsiskeluks käte rõõsahtava tiiva!
Arlekiin hõiskeid kui palmioksi                        
Pillutab armastajate Kolgata tulestet teile.
Colombiina suudluste punaveriseid õisi
Kinnitab hingeriiete nööpauku - noormeiste suile.

Siis algab tragöödia: Arlekiin surema peab,
Colombiina järgneb, etki Pierrot teda eemale veab.
Käsk on Pierrot’l: kõik hõisked koguda ühte,
Neist sõbrale põimi õite kuljusten lahkumislina,
Millel saab uinuma puhut tuldtulviva elu sädelev lühter.
Niipea kui orkesterpäike vaikimispilve alt
Vabastand oma helikiirtesse kihardet pää
Saab tantsima Arlekiin: las elu hukkuspalavalt
Siis oma meistrille südame põletab pärja!
Jääb kohal igaviku paisuva jää
Kohal meelte haljuvi mägede, unelmikasten ihkusmärja
Hõbelema taevana helisev mälestussina.

"Võta Pierrot mu mänguriist
Kunni saab keeled katki kist,
Küllalt see ilmale kõmistand viise,
Ise viimse mängin, imelise!"
"Tantsi Arlekiin!"
"Kilja Colombiina!
Ei igavest keegi jää siia, -
Tõest võrsuks siis silmaveest valuhein - piin!"
"Sulle pistoda Arlekiin
Rinda mis pillutand pikseid!"
"Sulle pistoda kui sätendav kiin
Laskugu kohe armastusmere sügavat pinda!"
Veel õhuleb mõni avarusuhke tiirutus-tiir -
Laskub siis laulu lõpeten luigepaar,
Suletaks verise elu meripiir,
Muljutaks taevasse süüriv laintekaar.
"Imelik! Miks ei
Naerta siin?
Miks kel’gil kiljatuslaine
Ei lõhesta veriranda - rinda?
Nagu karkel komberdav surm
Külmusen kaine
Oleks liigahtund siin,
Kun oli õiluman lillinurm!"
"Arlekiin! Arlekiin!"
"Colombiina! Mul tundub kui päiksetõus
Igavest kestaks meil!
Igavest elu avarail teil
Õnn loidab läidet urjenõus!"
Ent ringi öötulekuna rebeneb helkide rütm,
Õhkeiga niidetaks tõtlus-tõtt,
Pisarnesten libastub tantsisklev rutt -
Tukk-tukk-tukk, norutus nutt...
"Luba, et murran viimse õhetava lille,
Millega värskelt õitsend su rind!
Meel muusikat, naeru, veel mängu, veel pille,
Pärast juba unustage teda kui mind!"
Tunduks kui sügiseelne tuulekiunumine
Külmuskelgul tungiks läbi kevadsuven rõkatavad laaned,
Peagi järgneb värviküllas lehti langemine,
Ent värvidki on palveluseni kõik vaaned.
Ja nagu purustet unelm
Hajameelse mõtte segasel veel
Vaevu vaid mängib Pierrot:
Tsimm-tsimm, tsimm-tsimm, kõrr - kidanes keel,
Kõrr, kõrr - mullani mureneb meel!
"See helkideks purunend eluhelm
Ei enam naerupärgi meil loo!"
"Hukkund elu suur meisterteoste looja!"
Leina, mure lummutusse vajund
Hahkjalt tukuvad halapajud
Kohal nüüd seisahtund, kord kiirlevat oja

Ainult pajazzo
Üksi ei katsu
Hulgu ja nutta.
Ei rutta
Arlekiini matma veel,
Ei ole murevaesel kurbusjähe kangund meel.
"Oo, see on ju tühipaljas kujutelm,
Et sarnane risthelkimisten helm
Kui Arlekiin Colombiinaga suri!
Teile ta pole põrmugi kuri
Kui inimlikult eksite nagu kunagi hukku
Võiks Arlekiin.
Teil küll murre muljutuil mõtelda piin,
Et päiksena suviööl kaua ta ei tuku,
Inimen rõõmest kui päike sulavast kullast
Ei iialgi mudaks ja murtud saa.
Juba ta joobub noorund kelmuse moonist,
Manand mis vastselt ta
Colombiina huulte punasest mullast,
Et see võiks andumuslõhnalist viit meil kukku.
Liilia verevast südamest, soonist
Väljavooland kaasatood kuremariin!
Ih-ah-ah-aa!"

Taas nagu uuest süttiv tuli oksi praksumisten,
Naeru lainte laksumisten
Tõuseb ju Arlekiin!
"Maistses kuis teile see valuviin,
Millest nii näitemänglevalt lõhkeda rinna
Ma lasin?
Ikka te mõtteid ja meeli ma sasin,
Kuid kuida võiks leeki naerahtava rõõmu kõlin,
Puudust kui tundma peab elutuli valu ja kannatusõlin.
Võtkem taas rõõmude puhastavva tulle minna,
Uuest las hõisked siis lõhuvad rõõmule teed,
Taas nagu kevadpaisun vallandet veed
Peale pilkust ja piina all jäist kannatuskeed!"

Ball-pummelung, tirr-põmm, hurra!
Maskeraad-praad-meeleolu prasselduste pannilt.
Arlekiin, Pierrot ja Colombiina,
Pajazzo murevaene
                  naerlaine
                         kirgav’ kiljatusiga taas rakata!
Siin helimereden rõõm ruskab meid orkesterpäikse vannilt
Pea kohal kallund õitekobarad täis ülemeelikuste viina!
Pauhh, tsimm-tsirr-kõrr, serpentiin-tirr-põmm -
Lui-lui-lu! Naerrõkkamisse pakatagu rõõm!