Kirjandusteoreetilised märksõnad
alliteratsioon
amfibrahh
anapest
assonants
daktül
dramaatika
eepika
ekspressionism
epigramm
epiteet
följeton
futurism
grotesk
impressionism
jamb
kirjanduslik kommunikatsioon
kompositsioon
kriitika
kubism
lüürika
meetrum
metafoor
motiiv
mõtestik
onegini stroof
pamflett
poeem
paroodia
realism
regivärss
riim
satiir
sisu ja vorm
sonett
stroof
sündmustik
tertsiin
travestia
triolett
trohheus
veste
vokaalharmoonia
võrdlus
alliteratsioon sama kaashääliku
kordumine värsis või lauses kahe või enama sõna
alguses. Alliteratsiooni kasutatakse regivärsis ja vanasõnades
ning kõnekäändudes. Nt. panna põngerjate pähe
(H. Runnel).
amfibrahh meetrum skeemiga: È / È /...
anapest meetrum skeemiga: È / È
assonants sama täishääliku
kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis.
Assonants koos alliteratsiooniga moodustab eesti regivärsile omase
algriimi. Nt. Eks õõtsu, õõtsu ... (D.
Vaarandi).
daktül (kr. k. daktylos, sõrm)
värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgnevad
kaks lühikest (rõhuta) silpi. Nt. Vaikides akna sa avasid,
... (G.Suits).
dramaatika (kr. k. drama, tegevus)
üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoses kujutatakse
dialoogi vormis (vastuoludest ja konfliktidest lähtuvalt) tegevust
olevikus toimuvate sündmuste jadana. Teos on määratud laval
esitamiseks. Lavalisuse nõue tingib teose struktuuri: sündmuste
keskendatuse, tihendatuse, dünaamika, jaotuse vaatusteks, piltideks
ja stseenideks. Peamised draamažanrid
on komöödia, tragöödia ja draama. Draama on tõsise
konflikti ja mitmekülgsete tegelastega näidend, mis sisaldab
nii traagilist kui ka koomilist. Komöödia ja tragöödia
on antiikset algupära, draama tekkis aga 18. sajandi keskel seoses
valgustusega.
eepika (kr. k. epos) üks ilukirjanduse
kolmest põhiliigist. Eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult,
rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult
tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub
harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes
eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava
või dialoogilise esitusega. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi
järgi jaguneb eepika žanrideks:
eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt,
anekdoot (väikevormid).
ekspressionism (lad. k. expressio, väljendus,
ilme) 20. sajandi alguses maalikunstis tekkinud ning muudesse kunstiliikidesse
tunginud vool. Esikohal on kunstniku enda mõtte ja elamuste väljendamine,
protest inimest ahistava ühiskondliku elukorralduse vastu, rõhutatakse
inimeste ühtekuuluvust, omapärast sotsiaaleetilist inimlikkust.
Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda.
Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja
fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi
kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi.
epigramm (kr. k. epigramma, pealiskiri)
algselt Vana–Kreekas ehitise, kunstiteose, mälestussamba tähendust
selgitav lühike pealkiri. Alates Rooma luulest satiiriline lühiluuletus.
epiteet (kr. k. epitheton, lisand, juurde lisatu) kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. Eristatakse kinnisepiteete, kirjeldavaid, kaunistavaid, metafoorilisi, metonüümilisi ja personifitseerivaid epiteete.
följeton (pr. k. feuilleton, ajalehe
joonealune kirjutis) satiirilise või humoristliku sisuga ajaleheartikkel,
mis naeruvääristab tegelikkuse väärnähtusi; ka
publitsistliku kallakuga kirjanduslik lühivorm.
futurism (lad. k. futurum, tulevik)
20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis
ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda
ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata
senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule
tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku
eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T.
Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid,
proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.
grotesk (it. k. grottesco, grotta,
koobas) esteetiline tunnetus- ja kujutamisviis, mis kõrvutab ja
ühendab üllatavalt, tihti jämekoomiliselt vastandeid ja
kontraste ning toob nõnda karikatuurselt esile mingi elulise tähelepaneku.
Groteski iseloomustab tõelise ja fantastilise, traagilise ja koomilise,
üleva ja madala jne. põimumine. Kirjanduses tuli groteski mõiste
kasutusele alates renessansist.
impressionism (pr. k. impression, mulje)
1860-ndail aastail prantsuse maalikunstis tekkinud vool, mis vastandas
end ametlikule akadeemilisele kunstile. Taotluseks oli jäädvustada
põgusaid hetkemeeleolust sõltuvaid muljeid ja elamusi. Impressionism
avaldus kirjanduses 1880–1910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik
on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline
ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus.
jamb (kr. k. iambos) värsijalg,
milles lühikesele (rõhuta) silbile järgneb pikk (rõhuline)
silp. Nt. ja vanker veeres mööda kallakut (J. Smuul).
kirjanduslik kommunikatsioon ( lad. k. communicatio,
side, suhtlus) mõtestatud märkide vahetus, mis vahendab
inimeste või kultuurisüsteemide teadmisi, väärtusi,
norme ja tundeseisundeid. Teate saatja (kommunikaator), teade (tähendusega
märk) ja teate saaja (retsipient) moodustavad kommunikatsiooniahela.
Teade kodeeritakse märgisüsteemi, edastatakse kodeerituna sidekanali
kaudu, võetakse vastu ja dekodeeritakse. Kommunikatsioon on semiootika
üks lähtealuseid.
kompositsioon (lad. k. compositio,
koostamine, ülesehitus) kirjandusteose koostisosade süsteem,
nende seostatus tervikuks vastavalt autori ideelis–kunstilisele kavatsusele
ja üldistele kompositsiooni põhimõtetele, millest tähtsamad
on ühtsuse-, kontrasti- ja gradatsiooniprintsiip. Formaalselt tähendab
kompositsioon teose puhtvälist ülesehitust: liigendatust peatükkideks,
vaatusteks, stroofideks. Kuid seegi seostub teose sisemise ehituse ehk
struktuuriga. Tihti käsitletakse kompositsiooni osistena ka teose
motiivistikku, süžee
ülesehitust, tegelaskujude süsteemi.
kriitika (kr. k. kritike, eseme, nähtuse
vm. hindav eritelu) laiemas tähenduses kirjanduse enesetunnetuse vorm,
mis hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi
ja hinnangu. Kitsamas tähenduses sisaldab reageeringuid uudisteostele
ja moodustab osa kirjanduse retseptsioonist, vahendades autorit ja lugejaskonda.
Väljendab ja kujundab kirjanduslikku maitset. Vahetu kriitilise reageeringu
vorm kirjandusteosele on arvustus, mis üldises plaanis jaguneb informatiivseks,
emotsionaalseks ja analüüsivaks.
kubism (kr. k. kybos, kuup, täring) modernistlik kunstivool, mis kujutab objekte geomeetriliste vormide kaudu. Kubism taotleb kujutiste kindlat arhitektoonilist ülesehitust, kunstilise vormi selget seaduspärasust ja rütmikooskõlasid. Kubistlik maal kujundatakse lineaarselt teravalt piiritletud geomeetrilist laadi pindadest, mis kujutavad objekte perspektiivi abita, kuubiliste vormide kaudu. Kubism tärkas 20. sajandi alguses Prantsusmaal, P. Cézanne'i loomingus, kes esimesena vastandas konstruktiivse vormikindluse impressionistide vormivabadusele ja nüansside taotlusele. Kubismi kõrgaeg oli 1907-1014 ja on seotud P. Picasso loominguga. Järjekindlatest kubistid maalikunstis olid J. Metzinger, G. Bracque, F. Léger jt. Eesti kunstnikest M. Laarman, A. Akberg jt. Kirjanikest on tuntuim G. Appollinaire, eesti luuletajatest J. Barbarus.
lüürika (kr. k. lyrikos,
lüüra saatel lauldav) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist.
Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise
eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis,
enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja
isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat
asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi
ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Mitmed
läänemaised lüürikažanrid pärinevad
antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon,
sekstiin).
meetrum värsimõõt.
metafoor kõnekujund, milles ühe nähtuse omadused on kantud teisele üle sarnasuse alusel; varjatud võrdlus, milles on ära jäetud sidesõnad 'või', 'nagu' ning võrdlusalus.
motiiv (lad. k. motivus, liikumapanev
põhjus, ajend) kirjandusteose struktuuriüksus (inimese motiiv)
või süžee element
(põgenemine). Kirjandusteoses kujutatud nähtus või situatsioon
üldises mõttes (armastuskolmnurk, tõusev päike).
Funktsiooni ja laadi alusel eristatakse pea- ja kõrvalmotiive, staatilisi
ja dünaamilisi motiive jne. Motiivi uurimine on oluline folkloristikas
ja võrdlevas kirjandusteaduses.
mõtestik ilukirjandusliku teose tähendusväljad.
Iga teos koosneb kahest põhimõttelisest osast: meelelisest
reaalsusest ja selle tähendustest. Sama võib tähele panna
ka kunstiteose väikseima osise, kujundi puhul. Kujund on tähendusega
“pilt” ja väga oluline on, et need mõlemad osised on teineteist
tingivad ja tasakaalus. Lugeja ja kirjandusteadlase põhiliseks ülesandeks
teosega töötamisel on analüüsida ja interpreteerida
kujundite tähendusi ja struktuuri.
onegini stroof Onegini stroofi võttis
kasutusele A. S. Puškin värssromaanis
“Jevgeni Onegin”. Stroof koosneb 14 värsist kindla riimiskeemiga.
Värsimõõt on nelikjamb.
pamflett (ingl. k. pamphlet, pilkekiri,
lendkiri) publistsistikažanr, milles teravatooniliselt paljastatakse
ja naeruvääristatakse
ühiskonna-, poliitika- ja kirjandustegelasi või nähtusi;
ka sedalaadi publitsistlike tunnustega kirjandusteos. Pamfleti autor võib
esineda varjunime taga või nimetult.
poeem mitmeosaline pikem lüroeepiline värssteos, vormi poolest vaba. Oli romantiliste luuletajate meelisžanriks põimides filosoofiliste otsingute, hingerännakute ja sündmuste tasandeid.
paroodia (kr. k. parodia) pilav jäljendus
— pilav luule või proosateos, mis vormilt sarnaneb pilatava teose
või selle osaga, ent moonutab (liialdab absurdini) selle sisuarendusi,
erinedes sellega travestiast, mis teisendab vormi.
realism (lad. k. realis, tõeline,
asine) kunstisuundumus, mis mimesist (jäljendust) rakendades kujutab
elu tõepäraselt. Laiemas tähenduses tunnetuslik hoiak
ehk üldine loometüüp, mis vastandina romantismile käsitleb
eeskätt argielu ning väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.
Vaatleb inimest ajaloolis–poliitilistes ja sotsiaalsetes suhetes. Kirjanduses
kinnistus realism 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega.
Läbimurde teostas Stendhal romaaniga “Punane ja must” (1831). Tolleaegsele
realismile on omane tugev ühiskonnakriitika ja eetiline hoiak (kriitiline
realism). Objektiivsuse illusiooni loomiseks teoses kasutati kindlaid võtteid:
tegevuse täpset ajalis–ruumilist määratlemist, põhjuse
ja tagajärje seost ning tüüpilise rõhutamist.
regivärss läänemeresoomlaste
vanema rahvalaulu eesti rahvapärane nimetus. Regivärsis kasutati
alliteratsiooni ja parallelismi ning kvantiteedile toetuvat meetrumit.
Regivärsi värss on normaalselt 8-silbiline ja selle moodustab
neli trohheilist värsijalga.
riim luules rakendatav vormivõte, sõnade
või sõnaosade süsteemne, teksti korraldav häälikuline
kooskõla. Riimiga kaasneb riimuvate sõnade tähenduslik
seos. Riime eristatakse asendi järgi värsis, on algus-, sise-
ja lõppriimid. Viimane märgib värsipiire ja kujundab luuletuse
stroofilist kompositsiooni. Kvaliteedi järgi eristatakse täisriime,
kus kõik häälikud pearõhulise silbi täishäälikust
alates on ühtivad (nt. mulle – sulle) ja irdriime, kus
kokkulangevus on osaline (nt. kõnts – tönts).
satiir (lad. k. satura, satira, terav
pilge) koomilise avaldumislaad. Isiku või ühiskonna pahedele
ja puudustele hinnangut andev, tauniv, välja naerev, paljastav suhtumisviis;
pilkekirjandus, pilketeos. Erinevalt huumorist on satiiri naer tendentslik,
objektiveeriv. Alged on vanakreeka kirjanduses, kuid renessansist alates
on satiir arenenud igas kirjanduse põhiliigis. Kesksel kohal on
satiir epigrammis, pamfletis, följetonis, paroodias, travestias, ka
satiirilises romaanis, draamas. Sageli põimub huumori, iroonia,
sarkasmi ja groteskiga.
sisu ja vorm filosoofilised kategooriad, mis
väljendavad nähtuste eriomaseid tervikseoseid ja nende peegeldumist
mõtlemises. Sisu on nähtuste (ka kirjandusteose) kõigi
elementide ja funktsioonide süsteem; vorm on sisu väline avaldus
ja struktuur. Sisu on vormi suhtes määravam ja ühtaegu temast
muutlikum. Vorm on püsivam ja muutub hiljem kui sisu. Kuna vorm on
suhteliselt iseseisev, võib ta sisu arengut takistada või
soodustada. Sisu ja vormi dialektiline seos ja vastavus on kirjandusteose
hindamise oluline lähtealus.
sonett (it. k. sonare, helisema, kõlama) keskaegsest itaalia kirjandusest pärinev klassikaline rangete reeglitega luulevorm. Sonett peab koosnema kahesugustest stroofidest, milleks algselt oli oktett sekstett (8+7 värssi), hiljem lagunesid see katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3). Peale värsside arvu on sonetis nõutav kindel riimiskeem (nt katräänides abba abba ja tertsettides dcd dcd). Värsside arvu ja riimiskeemide alusel eristatakse mitmeid sonetiliike, tuntumad neist on itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Sonetivormiga mängides on saadud peata sonett, poolsonett, sülisonett, pöördsonett, sabaga sonett. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Sonett pidi väljendama terviklikku mõtet ja olema sisemiselt ühtne. Soneti kompositsioonis oli nõutav: teema esitus ja arendus (katräänides), paralleelteema või lüüriline mõtisklus (tertsettides). Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis.
stroof (kr. k. strophe, pöörlemine) salm, graafiliselt eraldatud värsirühm, mis on omavahel seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks. Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon e. kaksikvärss, tertsett e. kolmikvärss, katrään e. nelikvärss, sekstiin e. kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof.
sündmustik ilukirjandusliku teose sündmused
kahel tasandil. Sündmuste kausaalne (põhjus–tagajärg,
ajaline lineaarsus) järjestus moodustab teose faabula. Faabula annab
sündmused edasi vastavuses tegelikkusega. Kuid sageli ei pea kirjanik
sündmuste arendamisel kinni faabulast ja esitab neid kunstikavatsuslikest
eesmärkidest lähtuvalt hoopis teises jadas. Näiteks võib
teoses tagajärg eelneda põhjusele, võib esineda ajalisi
nihkeid ja ümbertõsteid. Sellist sündmuste tinglikku arendust
nimetatakse süžeeks.
tertsiin itaalia luulevorm, mis koosneb kolmevärsilistest stroofidest, milles iga kolmikvärsi (tertseti) keskmine värss riimub järgneva tertseti äärmiste värssidega; viimase tertseti keskmine värss riimub ühe eraldiseisva värsiga luuletuse lõpus; riimiskeem aba, bcb, cdc...xyx.
travestia (it. k. travestire, ümber
rõivastuma) kirjandusliku süžee kasutamine uues vormis koomilisel,
burlesksel eesmärgil (madaldamine,
lapselikuks tegemine), paroodiale lähedane võte.
triolett vanaprantsuse luulevorm, milles 8 värsist moodustub terviklik luuletus riimiskeemiga abaaabab. Omapäraks on tervete värsside kordamine, mis seostuvad tihedalt ülejäänud luuletusega, kuid ei eraldu refräänina.
trohheus (kr. k. trochaios, jooksev)
värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgneb
lühike (rõhuta) silp. Nt. Survest lahti vaba luul! (H.
Visnapuu)
veste vestluslik lühipala; följetonivorm, mida vastupidiselt följetoni teravale satiirile iseloomustab lõbus humoorikus.
vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalide omaduste sõltumine eessilbi vokaalist.
võrdlus kõnekujund, milles nähtusi kõrvutatakse otseselt kasutades sidesõnu 'kui', 'otsekui', 'nagu' või siis olevat käänet.
|