{"id":369,"date":"2020-02-20T08:59:22","date_gmt":"2020-02-20T08:59:22","guid":{"rendered":"https:\/\/galerii.kirmus.ee\/elulood\/?page_id=369"},"modified":"2025-08-12T11:55:59","modified_gmt":"2025-08-12T11:55:59","slug":"kuidas-kirjutada-oma-elulugu","status":"publish","type":"page","link":"https:\/\/galerii.kirmus.ee\/elulood\/abimaterjalid\/kuidas-kirjutada-oma-elulugu\/","title":{"rendered":"Kuidas kirjutada oma elulugu?"},"content":{"rendered":"\t\t
\n\t\t\t\t\t\t
\n\t\t\t\t\t\t
\n\t\t\t\t\t
\n\t\t\t
\n\t\t\t\t\t\t
\n\t\t\t\t
\n\t\t\t\t\t\t\t

KUIDAS KIRJUTADA OMA ELULUGU?<\/strong>
Tiina Kirss<\/strong><\/p>\t\t\t\t\t\t<\/div>\n\t\t\t\t<\/div>\n\t\t\t\t

\n\t\t\t\t
\n\t\t\t\t\t\t\t

Saateks<\/strong><\/p>

Oma eluloo ehk m\u00e4lestuste kirjutamine v\u00f5ib algul tunduda nagu suplus k\u00fclmas vees. M\u00f5ni h\u00fcppab vette kahe jalaga korraga, et aga jahe laine kohe \u00fcle pea k\u00e4iks ja shokk oleks seega m\u00f6\u00f6das. Kuid enamus meist kastab enne suure varba vette, siis terve jala, ja kui siis veel julgeb, hakkab k\u00e4si ja \u00fclakeha kastma kuni l\u00f5puks s\u00fcgavamale sumab. J\u00e4rgnevad n\u00e4pun\u00e4ited on neile, kes on valmis suure varba m\u00e4rjaks kastmiseks.<\/p>

MIKS KIRJUTADA?<\/strong><\/p>

Pikemaid p\u00f5hjendusi eluloo kirjutamiseks v\u00f5ite lugeda kogumiku Eesti rahva elulood (Kirjastus T\u00e4nap\u00e4ev 2000 ja 2003) eess\u00f5nast v\u00f5i M\u00e4lutungalde I, II, ja III (Toronto) eess\u00f5nadest. Oletame, et olete juba meie k\u00e4siraamatu k\u00e4tte v\u00f5tnud, seega ei ole vaja Teid pikalt veenda, et asjal on m\u00f5tet. Pigem raiskaksid pikad filosoofilised seletused Teie aega ja kirjutamisn\u00e4rvi. (Edasil\u00fckkamine ehk \u201cvastupanu\u201d on vana tuntud kummitaja t\u00f5sise kirjutaja rajal, eriti alguses!) Kokkuv\u00f5tlikult on aga p\u00f5hjused j\u00e4rgmised:<\/p>

Jutustaja ainulaadsus: Teie olete ainus, kes n\u00e4eb oma elukogemust oma silmade l\u00e4bi. Teie isiklik elulugu (s\u00fcnd, lapsep\u00f5lv, haridusk\u00e4ik, reisid-r\u00e4nnakud, t\u00f6\u00f6elu, perekonnaelu, haigused, seiklused, vapustused ja igap\u00e4ev haakub ajaloo \u201csuurte s\u00fcndmustega\u201d: riigip\u00f6\u00f6rded, okupatsioonid, s\u00f5jad, jne. Kui kaob Teie m\u00e4lu, kaob ka Teie vaatepunkt toimunule, ka see, mida m\u00e4letate \u201csuurtest\u201d s\u00fcndmustest.<\/p>

Kultuurilooline v\u00e4\u00e4rtus: \u201casjalike\u201d ajalooraamatuteni j\u00f5uavad igap\u00e4evase elu detailid (mida s\u00f6\u00f6di, joodi,kuidas p\u00fchitseti s\u00fcnnip\u00e4evi, kuidas raviti haiguseid) sageli vaid eluloolise materjali kaudu. Teie poolt kirja pandud elulugu kuulub kultuurilooliselt t\u00e4htsa allikmaterjali juurde. Kui te kordate seda, mis kellegi teise eluloos juba kirjeldatud on (n\u00e4iteks milliseid puutaldadega kingi v\u00f5is Eestis leida saksa okupatsiooni ajal)—siis seda parem! Kattuvused loovad tihedama ning kindlama andmebaasi. (Isegi ajaloolasi on niimoodi, m\u00e4lestuste ladestumise kaudu v\u00f5imalik veenda, et n\u00f5ndamoodi, v\u00f5i umbes n\u00f5ndamoodi vast tegelikult oligi)<\/p>

J\u00e4rjepidevus: Oma m\u00e4lestusi kirjutades j\u00e4\u00e4dvustate oma elu s\u00fcndmustiku ja olustiku j\u00e4rgnevate p\u00f5lvkondade jaoks, nii perekonna ehk suguv\u00f5sa raamides kui ka kogukonna jaoks. Isegi siis, kui Teie j\u00e4reltulevad p\u00f5lved ei peaks enam oskama eesti keelt lugeda, on seda, mis on kirjutatud, alati v\u00f5imalik t\u00f5lkida (kuid seda, mida kirjutatud pole\u2026teate isegi\u2026)<\/p>

Hoiatus: Kirjutamine teritab m\u00e4letamist, m\u00e4letamine teritab m\u00e4lu\u2026m\u00f5lemad v\u00f5ivad olla kohati l\u00f5busad, kohati valusad. Nii r\u00f5\u00f5m kui valu v\u00f5ivad\u2026.tervemaks teha. V\u00e4\u00e4rtustades oma elukogemust seda m\u00e4letades ja \u00fclesse t\u00e4hendades v\u00e4\u00e4rtustate ka iseennast. T\u00f5sised, targad ja teaduslikud uurimused n\u00e4itavad, et hiljuti taas kuulsaks saanud \u00fcrt Ginkgo biloba ( h\u00f5lmikpuu) ja \u201cajug\u00fcmnastika\u201d pole ainukesed vahendid ega viisid, kuidas turgutada m\u00e4lu\u2026Ka pliiatsiga saavutate tulemuse, mis \u00fcletab \u201crahuldava.\u201d<\/p>

MIS ON VAHE ELULOO JA M\u00c4LESTUSTE VAHEL?<\/strong><\/p>

Elulugu p\u00fc\u00fcab kavatsuslikult j\u00e4lgida eluk\u00e4iku tervikuna, kasutades sageli kronoloogilist \u00fclesehitust. M\u00e4lestused on tavaliselt haarde poolest laiemad kui ainult jutstaja oma loole ja oma m\u00e4lule keskenduv elulugu. Alati ei pea m\u00e4lestused andma aga laiahaardelist \u00fclevaadet ajast ja oludest, vaid nad v\u00f5ivad koosneda ka ainult vinjettidest ja l\u00fchematest episoodidest, mis kokku loovad pildi ajastust ja milj\u00f6\u00f6st, milles autor elas. K\u00f5ik ajastud ei ole elus samat\u00e4htsad, niisiis m\u00f5nest ajaj\u00e4rgust pole m\u00e4lestustes juttugi. Raamatukogudes v\u00f5ib n\u00e4ha, kui erinevalt on elulugusid-m\u00e4lestusi klassifitseeritud: m\u00f5nikord on neid lahterdatud ajaloo juurde, m\u00f5nikord ilukirjanduse hulka, sageli aga luuakse neile eraldi riiul v\u00f5i lahter kartoteegis, pidades silmas, et on ka vahe, kas kirjutada omaenda lugu (autobiograafia) v\u00f5i (nimeka) kaasinimese oma ( biograafia).<\/p>

Elulood ja m\u00e4lestused on m\u00f5lemad autobiograafia vormid, ehk \u201cmemuaristika\u201d. Eluloo peategelane on autor ise (kuigi sinna kuuluvad ka k\u00f5rvaltegelased, kelle arvu keegi piiritlema ei kipu). Peategelane ikka s\u00fcnnib kunagi, l\u00e4heb mingil hetkel kooli \u2014 kas vabatahtlikult v\u00f5i sunniviisil, armub, vahest ka abiellub ja loob perekonna, r\u00e4ndab, kuhugi ka j\u00f5udes, j\u00e4\u00e4b pidama, teeb t\u00f6\u00f6d, pensioneerub\u2026. M\u00e4lestustes r\u00f5hk ei ole nii palju autori kujunemislool kui teda \u00fcmbritsevatel inimestel. Peategelane ei pruugi olla autor ise ehk on seda siiski, kuigi p\u00fc\u00fcab hoida foto teise ritta ehk teiste varju. Vahepealse lahenduse \u201celuloo\u201d ja \u201cm\u00e4lestuste\u201d vahel leiate \u00fches huvitavamas eesti m\u00e4lestusteraamatus Jaan Krossi Kallid kaasteelised (2003).<\/p>

Elulugude kirjutajate kogemused n\u00e4itavad, et eluloo ja m\u00e4lestuste vahel jooksev piir on ujuv ja kohati \u00e4hmane. Tegelikult on nii m\u00e4lestuste kui eluloo kirjutamine nagu lapiteki \u00f5mblemine valmiskirjutatud t\u00fckkidest. Vormi v\u00f5ite kujundada ja muuta, kui on juba midagi laual, mida muuta ja kohandada.<\/p>

Kolm p\u00f5hivormi<\/strong><\/p>

Elulooline kirjutis hakkab ise kuju v\u00f5tma kui olete end h\u00e4\u00e4lestanud, oma m\u00e4lumaterjalis ringi k\u00f5ndinud, siis kui m\u00f5ningad l\u00f5igud juba kirjutatud on. Alguses ei tarvitseks eriti pead murda suure struktuuri v\u00f5i plaani moodustamise \u00fcle. Kuid oleks vaja \u201ck\u00e4tt\u201d proovida, teha katsetused, mis on nagu sportlase soojendusharjutused. Kolm p\u00f5hilist t\u00fc\u00fcpi kirjutist, mis koos ja l\u00e4bip\u00f5imituina moodustavad eluloolise kirjutise koe on:<\/p>

Jutustus ehk pajatus:<\/strong> keskendub s\u00fcndmusele, midagi huvitavat, rabavat, r\u00f5\u00f5msat, kurba, mis juhtus.<\/p>

Kirjeldus:<\/strong> kohast, milj\u00f6\u00f6st v\u00f5i maastikust, asjadest, esemetest, riietest, toidust\u2026<\/p>

Iseloomustus:<\/strong> inimese, tema v\u00e4limuse, loomuse, k\u00e4itumise kohta<\/p>

M\u00f5istagi esinevad elulugudes ja m\u00e4lestustes need kolm vormi l\u00e4bisegi, kuigi nii m\u00f5nelgi kirjutajal on selge eelis \u00fche v\u00f5i teise vormi suhtes. End soojaks kirjutades proovige k\u00e4tt k\u00f5igi kolme vormi kallal, enne kui avastate paraja \u201csoone\u201d ehk \u201csegu.\u201d<\/p>

Alguses on oluline kirjutada \u201ctoorelt,\u201d tsenseerimata, isegi poolikutes lausetes. Mustand on esimene t\u00f5mmis. P\u00f5hiline on panna sulg ja k\u00e4si liikuma, mingi sisemise h\u00e4\u00e4le ehk s\u00f5nadevooluga r\u00fctmis, ning mitte hinnata ega kritiseerida tulemust.<\/p>

N\u00c4ITED<\/strong><\/p>

Jutustus<\/strong><\/p>

N\u00e4ide I : S\u00fcndmus<\/strong><\/p>

Tulekahju Sulbil Minu aeg ja abi kulus suvistele t\u00f6\u00f6dele ja tegemistele kodutalus, et k\u00f5ik kulgeks normaalselt ja ettev\u00f5tmised \u00f5nnestuksid. Oli augustikuu keskpaik, ilus varajane p\u00e4ikesek\u00fcllane suvehommik, lehmad l\u00fcpstud ja koplisse s\u00f6\u00f6ma aetud, mina niitsin p\u00f5llul loomadele haljass\u00f6\u00f6ta lisatoiduks. Olin seljaga kodu poole, ilm muutus imelikult pimedamaks, kostis praginat; m\u00f5tlesin hetke, mis n\u00fc\u00fcd juhtus. \u00dcmber p\u00f6\u00f6rates n\u00e4gin kohutavat suitsu ja tuld. Meie k\u00f5rge 1921. aastal ehitatud loomalaut oli \u00fcleni leekides, ristikhein lakas p\u00f5les musta suitsuna. Kiirustasin koju, jalad ei kuulanud s\u00f5na. Isa viis laudast pulli v\u00e4lja, ema pildus kanalast uimaseid kanu \u00f5ue. Niina p\u00e4\u00e4stis sulgudest sigu, ajades neid aeda, kus nad hiljem said p\u00f5letushaavu. P\u00f5leva lauda ja majandushoone vahel oli ainult \u00f5uev\u00e4rav. Majandusehoones asus ka hobusetall, kus latrites oli kaks varssa. Mehed n\u00e4gid nende v\u00e4ljatoomisega suurt vaeva: nagu need suksus ukselt suurt told m\u00e4rkasid, p\u00f6\u00f6rdusid kohe tagasi. L\u00f5puks pandi neile kotid p\u00e4he, nii \u00f5nnestus nad v\u00e4lja tuua. Elumajast kanti m\u00f6\u00f6blit ja riideid kaugele aeda. Rahvast kogunes palju, ka abistajaid oli rohkesti. Tulet\u00f5rjemasinad saabusid kohale ka naabervaldadest, kaev ja kaks aias olevat tiiki said veest t\u00fchjaks. P\u00f5leng tekitas suurt tuult, p\u00f5levad heinatuustid ja katuset\u00fckid lendasid teistele hoonetele. Vanaema v\u00e4ike majake s\u00fcttis. S\u00f5tse Maali oli voodihaige, ta kanti v\u00e4lja, p\u00e4\u00e4steti mida saadi. Ootamatult saabusid kohale tulet\u00f5rjemasinad Tartust, need v\u00f5tsid oma pikkade voolikutega Poka j\u00e4rvest vett. Nende abiga saadi tuli kontrolli alla. Laudast j\u00e4id j\u00e4rele seined ja s\u00f6estunud talad. \u00d6\u00f6seks j\u00e4id suitsevate talade juurde valvesse oma valla tulet\u00f5rjujad.<\/p>

M\u00e4lutunglad III, 124<\/p>

N\u00e4ide II: Seik ehk seiklus<\/strong><\/p>

Kell seitse hakkas rong liikuma. M\u00e4nniku jaamas seisis v\u00f5rdlemisi kaua ja osa poisse kolas rongi ligidal ringi. Siis n\u00e4gin kaht poissi tulevat rongi eesotsa poolt, suured valged k\u00fc\u00fcnlad peos. K\u00fcsisin, kust nad k\u00fc\u00fcnlad said. Poisid \u00fctlesid, et j\u00e4rgmises kaubavagunis on neid terve kast. L\u00e4ksin vaatama ja n\u00e4gin vaguni seina ligidal lahtist kasti k\u00fc\u00fcnaldega. Jaamahoone oli teisel pool ja sakslased vaatasid k\u00f5ik sinnapoole. L\u00e4ksin tagasi meie vaguni juurde ja keelasin poistel k\u00fc\u00fcnlaid tooma minna, seletades, et kui sakslased n\u00e4evad, tuleb suur pahandus. Asjaolu, et ma vormis olin, andis mulle t\u00f5en\u00e4oliselt rohkem autoriteeti. Aga kui rong liikuma hakkas, h\u00fcppasin kahe vaguni vahele puhvri peale ja ronisin \u00fcle seina korvvagunisse. V\u00f5tsin selle k\u00fc\u00fcnlakasti ja panin vaguni otsa poole puhvri ligidale. Siis tuhnisin k\u00f5ik ligip\u00e4\u00e4setavad kastid ja kotid l\u00e4bi, et n\u00e4ha, mida veel huvitavat leidub. J\u00e4rgmise jaamahoone eest l\u00e4bi s\u00f5ites k\u00fckitasin kastide taha, et jaamateenijad mind ei n\u00e4eks ja alarmi ei annaks. See kitsar\u00f6\u00f6pmeline raudteerong pidurdas v\u00e4ga aeglaselt ja seet\u00f5ttu oli mul k\u00fcllalt aega \u00fcle vaguni \u00e4\u00e4re v\u00e4lja ronida koos k\u00fc\u00fcnlakastiga ja puhvril oodata, kuni rong liikus k\u00e4imiskiirusega, siis puhvrilt maha, kast kaenlasse ja oma vagunisse. See k\u00f5ik s\u00fcndis jaamahone suhtes tagumise k\u00fclje peal. Andsin igasse vagunisse peot\u00e4ie k\u00fc\u00fcnlaid. Sama trikiga t\u00f5in \u00e4ra ka \u00fche vineerkastit\u00e4ie lihakonserve, mille paigutasin oma vagunisse pakkide alla.<\/p>

Paar jaama edasi ma m\u00e4rkasin, et sakslased otsisid midagi selles korvvagunis. Ma jalutasin neist m\u00f6\u00f6da nende poole vaatamata. Kuulsin, kui \u00fcks sakslane \u00fctles: \u201cMeil oli neid nelisada t\u00fckki.\u201d Sellega oli mul selge, et otsivad k\u00fc\u00fcnlaid, sest hakkas pimenema. Jalutasin j\u00e4lle tagasi oma vagunite juurde ja \u00fctlesin, et olgu k\u00f5ik k\u00fc\u00fcnlad kustutatud ja peidetud, sakslased otsivad neid. Natuke aega hiljem tulid kaks sakslast, vaatasid igasse meie vagunisse ja r\u00e4\u00e4kisid omavahel, \u00f6eldes, \u201cSiin ei ole!\u201d P\u00e4rast seda k\u00f5ndis sakslasest valvur p\u00fcssi seljas vagunite ees.<\/p>

M\u00e4lutunglad I, lk 119<\/p>

N\u00e4ide III: S\u00fcndmus igap\u00e4evasest elust, millel oli kirjutajale \u00f5petlik s\u00f5num, v\u00f5i mis m\u00f5jus tema kujunemisele meeldej\u00e4\u00e4valt<\/strong><\/p>

Isa r\u00e4\u00e4kis mulle, et tema oli talupoisina \u00fcsna vara t\u00f6\u00f6le hakanud. Oli vist juba viie v\u00f5i kuueaastasena loomade j\u00e4rele pidanud vaatama. Ta aga sugugi ei kahetsenud seda, sest harjumine t\u00f6\u00f6ga oli talle elus suureks kasuks olnud.<\/p>

Esimene rahateenimine toimus minul sellel\u00e4bi, et isa saatis mind Hiiu raudteejaama juures olevasse Eliase poodi ajalehti ostma. See toimus kord n\u00e4dalas ja kaup oli selline, et need m\u00f5ned sendid vahetusraha, mis \u00fcle j\u00e4id, kuulusid minule ning nende eest siis ostsin kompvekke. Kord juhtus aga nii, et mulle antud rahaks oli kahekroonine. Lehtedeostust j\u00e4i seal \u00fcle pooleteise krooni j\u00e4rele. Selle raha eest ostsin tinas\u00f5dureid, oi kus oli alles p\u00f5li! Kui koju j\u00f5udsin ja isa \u00fclej\u00e4\u00e4nud raha k\u00fcsis ja mu ostetud tinas\u00f5dureid n\u00e4gi, saatis ta mu kohe tagasi poodi tinas\u00f5dureid tagasi viima. Ilmselt isa ja minu vaheline suuline kokkulepe oli ebat\u00e4iuslik ja v\u00f5imaldas erinevaid t\u00f5lgendusi.<\/p>

M\u00e4lutunglad I, lk 340<\/p>

N\u00e4ide IV: \u00dcleminek elus. Uus algus<\/strong><\/p>

S\u00fcgis 1949. Ma olin maalt linna kooli tulnud.<\/p>

Kui ring umber maja oli t\u00e4is saanud ning majas heliseva kella sume t\u00e4rin iga suletud ukse taga kedagi uksele ei olnud toonud, siis olin \u00fcpris n\u00f5utu. Olin otsustanud minna veelkord \u00f5uepoolset ust katsuma, kui n\u00e4gin maja l\u00e4\u00e4netiiva kolmanda korruse lahtisel aknal rinnutavat meest\u2026Oh, milline kergendus! Ometi keegi hingeline! Kiirustasin ta akna alla kuuldekaugusse.<\/p>

\u201cNu t\u00fcdruk, mis sinul vaja?\u201d k\u00fcsis mees, enne kui olin j\u00f5udnud tervitada.<\/p>

Seletasin talle, et minu nimi on nii ja nii, et mind on siia kooli matemaatikaosakonda vastu v\u00f5etud ja et ma olen siis n\u00fc\u00fcd kohal\u2026et mind olevat internaati elama lubatud\u2026et ma ei tea, kus see internaat asub\u2026Ju ma ikka teretasin ka, ma julgen arvata, sest kodus oli alati r\u00f5hutatud, et eg\u00e4le inemisele piap \u201ctere\u201d \u00fctleme.<\/p>

Too mees k\u00e4skis mul oodata ning oli \u00fcllatavalt ruttu minu juures all.<\/p>

Mees aknalt osutus \u00fcsna \u00fcmaraks l\u00fchikesekasvuliseks, keda v\u00f5inuks pidada kodukandist igaks teiseks. Ta oli riietatud koduselt ja ta jutuviis oli s\u00f5bralik, kuid aktsendiga. Niisiis\u2026ka see siin on \u201cjeestlane!\u201d Ta juhatas mu koolimajast \u00fcle t\u00e4nava asuva vana maja ette, mis oli teda \u00fcmbritseva pargi embuses. Tema helistas kella ja \u00fcsna ruttu tuligi keegi pikk-pikk naine, kes laskis mind sisse uksest, milleni oli t\u00e4navalt \u00fcks aste alla astuda ja mis avanes piika k\u00e4\u00e4\u00e4ksuga, et siis pisku puhkamise j\u00e4rele kinni rahmatada.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 387.<\/p>

N\u00e4ide V: S\u00fcndmus, milles kirjutaja oli k\u00f5rvaltegelane<\/strong><\/p>

Jaanip\u00e4eval 1945 olid Kolvarbis, Nilsatalus, suured pulmad. Peret\u00fctar Siri Karlsson abiellus naabritalust Bertil Svenssoniga. Ka meie, kui vastsed k\u00fclaelanikud, saime kutse. Kutsele, mis mul veel praegu alles, on m\u00e4rgitud, et laulatus on kirikus jaanilaup\u00e4eva pealel\u00f5unal kell 1 ja hiljem \u00f5htus\u00f6\u00f6k ja koosviibimine Nilsagardenis. Muidugi otsustasime sellest suurs\u00fcndmusest osa v\u00f5tta, aga minul ei olnud sobivat kleiti. J\u00f6nssoni Elin, peret\u00fctar, kes tookord nii 20. aastane, leidis oma p\u00f6\u00f6ningult ilusa, valge, \u00f5hukese suvekleidi, mis oli kunagi kuulunud temale., Nii sain t\u00e4ie au ja uhkusega pidustustest osa v\u00f5tta ja isegi veidi oma uue kleidiga eputada. Oli rikkalik pulmalaud, aga kohv tortidega \u00fcletas k\u00f5ik.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 159<\/p>

NB! Jutustusele annavad jumet detailid\u2026.nende meelde tuletamiseks on olnud kasuks alles hoitud ese \u2013pulmakutse.<\/p>

KIRJELDUS<\/strong><\/p>

N\u00e4ide I Koha kirjeldus<\/strong><\/p>

Waldhof, ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov, oli see ala, mis lasus P\u00e4rnu idapoolsel serval, ulatus pikuti alevi surnuaiast Papiniidu jaamani ja laiuti P\u00e4rnu j\u00f5est mereni. Pindala suurust on raske hinnata, aga see oli kindlalt oma sada v\u00f5i isegi rohkem hektarit. \u00dcmbrust kutsuti Waldhofiks seal asunud suure tselluloosivabriku j\u00e4rgi, mis kuulus Vene samanimelsiele aktsiaseltsile, mis omakorda oli samanimelise Mannheimis asuva Saksamaa suurfirma t\u00fctar\u00fching. Vabrik oli asutatud 1899. aastal ja p\u00fcsis 1915. aastani, mil see \u00f5hiti kui vaenlasele kuuluv ettev\u00f5te.<\/p>

Oma hiilgeajal oli t\u00f6\u00f6stus omalaadsete hulgas \u00fcks suuremaid, kus t\u00f6\u00f6tas 2000 t\u00f6\u00f6list. T\u00f6\u00f6stuse alale viis raudtee toormaterjali juurdeveoks ja j\u00f5e peal oli oma sadama kai, kust umbes kolmandik produktsioonist eksporditi v\u00e4lismaale.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 11.<\/p>

NB! See kirjeldus on \u00fchtlasi ka ajaloolise tausta seletus, mis manab lugejale silma ette jutustaja lapsep\u00f5lvemaastiku majanduslikud-sotsiaalsed piirjooned.<\/p>

N\u00e4ide II Eseme kirjeldus<\/strong><\/p>

Meil seisis s\u00f6\u00f6gitoas suur vanaaegne pruun puhvetikapp. Seal oli peale n\u00f5ude aastate jooksul talletatud igasugu h\u00e4id asju, k\u00f5ige paremad neist olid piparkoogid. Need k\u00f5ik j\u00e4tsid endist maha aroome, mis imbusid aastatega kapi puus\u00fc\u00fcsse. Kapi ust avades hoovas sealt vastu meeldivaid l\u00f5hnu. Kapi parempoolne sahtel pakkus mulle erilist huvi ja n\u00e4rvik\u00f5di. Olgugi et oli rangelt keelatud sinna isegi k\u00e4tt sisse pista, praotasin seda ja piilusin sinna sisse igal v\u00f5imalikul hetkel. Seal lebasid k\u00f5rvuti pruunides nahk-kabuurides minu isa nagaan ja onu Eedi teenistusp\u00fcstol. \u00dchel p\u00e4eval ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna, v\u00f5tsin nad m\u00f5lemad sahtlist v\u00e4lja ja asetasin s\u00f6\u00f6gilauale. Erutus oli suur, kui t\u00f5mbasin nad tupest v\u00e4lja, ennem \u00fche, siis teise. Ilma m\u00f5tlemata, \u00fcks relv \u00fches\u2014teine teises k\u00e4es, marssisin k\u00f6\u00f6ki, kus vanaema koperdas. T\u00f5stsin torud vanaema poole ja ei m\u00f5istnud, miks vanaema n\u00e4ost nii valgeks l\u00e4ks, ennast riiuli ja ukse vahelisse nurka surus ja kuidagi v\u00e4ga k\u00f5hnaks muutus. Ta hakkas mind nagu linnuh\u00e4\u00e4lel keelitama, et \u201cPitukene ja Pitukene, ole n\u00fc\u00fcd h\u00e4sti hea ja armas laps ja pane need hirmsad surmariistad tagasi sinna, kust sa nad v\u00f5tsid.\u201d No mina siis ka nii tegin ja ei m\u00e4leta, et sellest rohkem pahandust oleks tulnud. Kui t\u00e4di teistkordselt abiellus, viidi need riistad \u00e4ra maale ja teadaolevalt on minu isa relv peidetud kuhugi t\u00e4di talu lakka v\u00f5i p\u00f6\u00f6ningule, ootamaks minu t\u00e4isealiseks saamist. Ja seal ta ikka ootab kui Kalevipoja m\u00f5\u00f5k.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 15<\/p>

NB! Eelnevas l\u00f5igus n\u00e4eme kui osavalt jutustaja l\u00fclitab eseme kirjeldamise pealt s\u00fcndmuse jutustamisele, mis esemega seotud. Nii jutustus kui kirjeldus moodustavad eseme \u201cajaloo.\u201d<\/p>

N\u00e4ide III: Tegevuse kirjeldus<\/strong><\/p>

Minu kasvades pani t\u00e4di mind s\u00fcstiku jaoks l\u00f5nga poolima. Seda tehti nii: oli v\u00e4ike p\u00fcstvokk millel ratta k\u00fcljes koonuse moodi pulk. L\u00f5igati parajad paberit\u00fckid, keerati pulga \u00fcmber ja sellele tuli \u00fchtlaselt l\u00f5nga peale ajada. T\u00f6\u00f6 ei olnud raske, aga t\u00fc\u00fctu. Hakkasin tootma praaki st. lasksin \u00fcle otsa joosta. Aeti minema. Sain \u00f5ue. Tahtsin kangast kududa ja lihtsa toimega kangast lubatigi. See kestis tavaliselt nii kaua, kuni l\u00f5in l\u00f5imi katki v\u00f5i tallasin valesti jalalaudu. Kord viskasin hooga s\u00fcstikut ja see l\u00e4ks l\u00e4bi kahekordsest aknast. Pahandust oli k\u00fcllaga, aga ega mind eriti ei karistatud, mul oli alati kaitsjaid ja \u00f5igeks m\u00f5istjaid. T\u00f5si, tuletati meelde, et alles see oli, kui loomaaeda m\u00e4ngides olin kassi koos poegadega \u00f5huakna kaudu lasknud talveakende vahele.<\/p>

M\u00e4lutunglad III, 233.<\/p>

NB! Selles eelnevas n\u00e4ites n\u00e4eme, kuidas ka tegemisi ja toimetamisi v\u00f5ib kirjeldada. Siin aga lisab jumet vallatuv\u00f5itu kirjutaja suhtumised ja juhtumised t\u00f6\u00f6d \u00f5ppides.<\/p>

N\u00e4ide IV Koha ja paikkonna kirjeldus<\/strong><\/p>

K\u00f5nnu k\u00fcla oli k\u00f5rvaline ja suhteliselt mahaj\u00e4\u00e4nud kolgas. P\u00f5hjast piiras teda Alatskivi mets, l\u00f5unast Kargaja soo, kolme-nelja kilomeetri v\u00f5rra ida suunas laiutas end Peipsi, L\u00e4\u00e4nest, Koosa aleviku kaudu, imbus meile v\u00e4hehaaval kultuuri, tsivilisatsiooni ja muid laia maailma h\u00fcvesid, mis \u00fcrgse talupoja \u00f5nneliku elu pikapeale kihva keeravad. V\u00e4ga suuri talusid meil ei olnud ja seet\u00f5ttu ka mitte erilisi seisusevahesid. Pops ja peremees olid \u00fcsna \u00fchev\u00e4\u00e4rsed ja kui k\u00fclas m\u00f5nikord omavahel kemplemiseks l\u00e4ks, siis ei j\u00e4\u00e4nud peale mitte paksem rahakott, vaid teravam hammas. Vaim oli v\u00f5imust alati kindlalt \u00fcle. Suvel hariti lahjav\u00f5itu p\u00f5ldu, talvel l\u00f5igati riigimetsast k\u00fcttepuid ja vahel k\u00e4idi ka palgivooris, kuid suurema hooga. Suvine supivalgus tuli laudast, talveks veristati orikas ja kevadeni s\u00f6\u00f6di tugevamalt, et talvek\u00fclmale vastu pidada. Meie ligem popsist naabrimees oli \u00fchel k\u00fclmal ja lumisel detsembri\u00f5htul s\u00f5pradega metsast koju vantsides \u00e4kki \u00fclima veendumusega lausunud: \u201cPerse! Homme metsa ei l\u00e4he! Suu tahab rasvast!\u201d Ja oligi veel hakanud samal \u00f5htul pikka pussi ihuma. Juurviljaaed ei puudunud ka suurimal kehvikul ning t\u00f5husat toidulisa andis mets marjade ja seentega. Kui lumekirmetis maas ja soopind juba inimest kandis, mindi Kargaja soo pealt j\u00f5hvikaid tooma. Kuid \u00e4rgem unustagem meie teist p\u00f5hitoidust kala. Kui liha sai reeglina vaid talvel, siis kala s\u00f6\u00f6di aasta ringi. Seda p\u00fc\u00fcdsid m\u00f5nedki ise, kuid meie t\u00f5elised varustajad olid siiski peipsi\u00e4\u00e4rsed venelased, kes kalakoormatega ringi s\u00f5itsid ning oma rikkalikku saaki pakkusid.<\/p>

M\u00e4lutunglad I, 277.<\/p>

NB! Selles l\u00f5igus kirjeldatakse elukeskkonda \u00fcldisemalt\u2014maastikku, elu-olu, ning vahel hakatakse ka jutustama ja iseloomustama\u2026 (vt. HARJUTUSED II esimene teema)<\/p>

ISELOOMUSTUS<\/strong><\/p>

N\u00e4ide I<\/strong><\/p>

Isa ja ema iseloomud, nii nagu nende v\u00e4limuski, olid erinevad. Isa oli heledamate juustega ja esindas n.\u00f6. rohke \u201cp\u00f5hjamaist t\u00fc\u00fcpi,\u201d ema oli tumedajuukseline, rohkem \u00fcmmarguse n\u00e4oga ja selgemalt nn. Idabalti t\u00fc\u00fcpi. Mina olen oma v\u00e4limuselt rohkem ema sarnane; mu vend, kes lapseeas oli blond, n\u00e4olt ja kehaehituseltki rohkem isa moodi. Kui isa oli rahuliku ja j\u00e4relem\u00f5tliku iseloomuga, siis oli ema palju temperamentsem, ja ma usun, et ta oma nooruses oli olnud seda veelgi rohkem. Ta suhtumine inimestesse oli isa omast resoluutsem. Tuli muidugi aidata neid, kes oma \u00f5nnetuses ise s\u00fc\u00fcdi polnud, kuid teiste vastu oli ta juba karmim. Ta suhtus isa kristlikku arusaamisesse k\u00fcll respektiga, kuid esitas ka varjamatult oma seisukohti ja kriitikat.<\/p>

Ilmar Talve Kevad Eestis, (Tartu: Ilmamaa, 1997) lk 46<\/p>

NB! Jutustaja organiseerib oma iseloomustuse v\u00f5rdluse umber. Ta tunneb huvi nii iseloomu kui v\u00e4limuse vastu.<\/p>

N\u00e4ide II<\/strong><\/p>

K\u00f5ige huvitavam elu nende t\u00e4dide hulgas oli noorimal, t\u00e4di Salmel. Ta oli s\u00fcndinud aastal 1896, niisiis v\u00f5isin mina teda m\u00e4letada ajast, kui ta oli umbes kolmek\u00fcmne aastane ja elas Tartus meie majas \u00fclemisel korrusel. Usun, et minu esimene m\u00e4lestus temast on, kui ta kuhugi peole minemas olles meilt l\u00e4bi tuli, seljas sinine valget\u00e4piline kleit, mille l\u00fchike seeliku osa koosnes volangidest ja millel umber kaela k\u00e4is lai lahtiselt seotav lehv. Minu isa arvas, et selline lehv sobib ainult kassile kaela, aga t\u00e4di kaitses oma moevalikut vapralt. Mina j\u00e4in seda juttu kuulama ja m\u00e4letan, kuidas mind \u00fcllatas arusaam, et t\u00e4di r\u00e4\u00e4kis isale vastu!\u201d Nagu hiljem selgus, oli ta meie majapidamises ainuke, kes seda tegi.<\/p>

T\u00e4di Salme minevikust sain v\u00e4hehaaval teada, et ta oli tsaariajal olnud Venemaal Saraatovis kalakasvatust \u00f5ppimas, tagasi Eestisse tulnud, varsti abiellunud ja v\u00e4ga vara leseks j\u00e4\u00e4nud. Ikka r\u00e4\u00e4giti, kuidas onu Riives oli kusagil palja peaga k\u00f5net pidanud, sellest k\u00fclma saanud ja surnud\u2014selge hoiatus k\u00f5igile lastele, kes kevadel liiga vara p\u00fc\u00fcdsid m\u00fctsita v\u00e4lja minna.<\/p>

T\u00e4di korter oli t\u00e4is k\u00f5ige huvitavamaid esemeid, mida me m\u00f5nikord v\u00f5isime vaadata ja isegi katsuda! Seal oli elevandiluust raamidega sametk\u00e4ekott, keerulisi pildiraame seepiav\u00e4rvi fotodega, karbikesi, puudritoose ja erilise metallkorgiga k\u00f6lnivee pudeleid, k\u00f5ike, mida meil kodus ei olnud. K\u00f5igest k\u00f5ige p\u00f5nevam oli pesusametist boamadu. Sellel oli t\u00e4piline kere, terased silmad ja punane hargnev keeleke. Ta oli nii ehtsa v\u00e4limusega, et kunagi hiljem ehmatati tema abil \u00fcks j\u00e4rgmine \u00fc\u00fcrnik minestamiseni. See olevat t\u00e4dil \u00fcmber olnud, kui ta Evana maskipeol oli k\u00e4inud. Aastate viisi pinnisin oma emalt selle kost\u00fc\u00fcmi \u00fcksikasju, kuni selgus, et t\u00e4dil oli olnud \u00fcmber strateegiliselt p\u00f5imitud \u00f5unapuu, oksad ja \u00f5ied, muidugi ka kunstlikud. Kergem oli kujutelda t\u00e4di ratsahobusel p\u00fcsti seistes m\u00e4est alla kihutamas v\u00f5i osa v\u00f5tmas peost, kus tema kinga seest \u0161ampust joodi. Palju aastaid arvasin selle olevat suurmaailma elu tipu. K\u00f5igi nende eksootiliste lugude juures tuleb arvesse v\u00f5tta, et t\u00e4di Salme oli v\u00e4limuselt v\u00f5rdlemisi tavalise eesti naise n\u00e4gu, veidi t\u00f6mbi kehaehituse ja t\u00f6\u00f6inimese k\u00e4tega, aga ta hoolitses oma v\u00e4limuse eest, pani r\u00f5hku riietusele ja soengule, ja kasutas v\u00e4ljendeid nagu \u201call\u00fc\u00fcrid\u201d ja \u201cmond\u00e4\u00e4nne\u201d, mis kogu pildi teiseks muutis.<\/p>

M\u00e4lutunglad I, 229<\/p>

NB! K\u00fcsimus lugejale: kui mitut meelt rakendab kirjutaja oma t\u00e4di iseloomustamiseks? Ehedalt ja stiilselt skitseerib kirjutaja t\u00e4di portree paari sulet\u00f5mbega, kasutades sealjuures ka jutustust.<\/p>

N\u00e4ide III<\/strong><\/p>

Jaan Sandri vanaisa Peetri \u00f5el oli t\u00fctar Liisa. Arvatav isa oli m\u00f5isniku pojapoeg Mihkli Ants. Liisa oli Peteburis sakstel teenijaks ja koht kloostrisse lubatud. 1917. aasta revolutsiooni j\u00e4rel tuli ta tagasi koduk\u00fclasse. Elas algul Villemil, kus polnud aga head l\u00e4bisaamist. Kui Mihkli Mare \u00f5de Ann l\u00e4ks \u00f5e Sohvi t\u00fctre juurde Nihatu Jaanimardile, siis asus Liisa Laratsile elama. Liisa oli v\u00e4ikest kasvu, intelligentse olekuga ja s\u00fcgavalt usklik. Tema olla \u00fctelnud: nii suur kui olen mina, nii suur on ka minu usk. Tema on palunud ja talle on n\u00e4idatud, et tema ema on taevas Jeesuse juures ja talle on koht seal. Pildile tuli ta paljastatud peaga, mis oli m\u00e4rgiks, et ta on puhas neitsi. Ta k\u00e4is p\u00e4iviti taludes tool, mille eest sai toiduaineid ja n\u00f5nda end \u00e4ra elatas. Reedesel p\u00e4eval ta s\u00f6\u00f6ma ei tulnud, oli v\u00e4ljas ja luges palveid. Peale p\u00e4ikese loojangut murdis ta leiba ja k\u00fcpsetatud kala, mis oli talle toiduks.<\/p>

M\u00e4lutunglad I, 176<\/p>

NB! See n\u00e4ide oleks nagu suurendus sugupuusse paigutatud portreest. Saame teada Liisa paigutuse sugupuus (mis n\u00f5uab aga autori terve eluloo esimese paari lehek\u00fclje lugemist), m\u00f5ningaid olulisi s\u00fcndmusi tema elust, ta iseloomust ja v\u00e4limusest.<\/p>

N\u00e4ide IV<\/strong><\/p>

Rosalie Vilhelmine M\u00e4lson, neiuna Str\u00f6mberg, s\u00fcndinud 17. aprillil 1869. a., surnud 1960. a. Kui minu esimese kuue eluaasta jooksul oli mu kasvatajaks armas ja elutark t\u00e4di Maali, kellest juba kirjutasin, saabus tema lahkudes mu ellu kohe teine armas vanainimene\u2014t\u00e4di Rosali. See oli 1933. a. s\u00fcgisel, kui mu vanemate maja valmis Tartu linna ligidal Ropka aedlinnas ja t\u00e4dile oli maja l\u00f5unapoolses otsas, teisel korrusel, oma suur ja p\u00e4ikesek\u00fcllane tuba. Selgituseks olgu nimetatud, et ta polnud meie t\u00e4di ega veresugulane, vaid isapoolse vanaisa Gustav M\u00e4lsoni vanema venna Jaani lesk. Ja oli, nagu mu isa \u00fctles, ta teine ema ja seda ka ametlikult. Kui isa ja ta kaksikvend Julius s\u00fcndisid 19. detsembril 1900. a., oli nende ema tervislik seisukord nii halb, et poistele tehti kohe \u201ch\u00e4daristsed\u201d ja vanaema palus oma mehe\u00f5de Anleenalt, kes oli vanapiiga ja elas kodutalus, hoolitseda isa venna Juliuse eest. Minu isale Akselile (pool tundi noorem) palus ta leske Rosaliet hoidjaks. Tol ajal oli adopteerimine v\u00e4ga lihtne ja nii said kaksikud omale adopteeritud kasuemad. Ema ei surnud, ta kosus ja neil oli hiljem veel noorem vend Verner. Kasuemad v\u00f5tsid oma kohustusi v\u00e4ga t\u00f5siselt kuni elup\u00e4evade l\u00f5puni.<\/p>

T\u00e4di Rosali s\u00fcndis 17. aprillil 1869 J\u00e4rvamaal, Koeru kihelkonnas, Piibe m\u00f5isas. Piibe m\u00f5is kuulus tol ajal von Baeri perekonnale, kelle \u00fcks liige on kujuna Tartu Toomem\u00e4el, loodusteadlane Karl Ernst von Baer. See oli Baltimaade suurim lambakasvatus, mida juhtis t\u00e4di isa hr. Str\u00f6mberg, kelle tiitliks oli saksakeelne \u201cSch\u00e4fer\u201d ehk lambur.<\/p>

NB! Iseloomustuses (mis on tekstis palju pikem) tuuakse esile, kuidas t\u00e4di Rosali perekonda tuli\u2014paigutatakse teda perekonnalukku.<\/p>

N\u00e4ide V<\/strong><\/p>

See L\u00f5vi-Pritsu oli v\u00e4ga huvitav isik. Ta oli enne veneusu vallakooli-\u00f5petaja olnud, m\u00f5istis \u00fcsna h\u00e4sti lugeda ja kirjutada, oli \u00fctlemata hea l\u00f5uamees, ise\u00e4ranis kui ta parajalt oli Kabli k\u00f5rtsis laadinud. Misp\u00e4rast ta oma rahvavalgustaja ameti oli maha pannud, kas vabatahtlikult v\u00f5i sunnitult, see j\u00e4i mul teadmataks, kuid ta oli \u00fches teiste maatameestega omal ajal Oraj\u00f5e valla kroonumaast 30 vakamaad maad saanud, ehitas endale sinna majad peale ja oma elutoa paraadukse k\u00f5rvale oli ta mingisuguse kivist raiutud l\u00f5vi kuju \u00fcles seadnud, ennast oma suure temperamendiga \u201eL\u00f5viks\u201c hakanud h\u00fc\u00fcdma ja nii omandaski ta endale terves \u00fcmbruses L\u00f5vi-Pritsu nime, mida ta heameelega kuulis. Ta t\u00f5nkas ka m\u00f5ne s\u00f5na saksa keelt, mida ta oma sakslasest abikaasalt oli \u00f5ppinud. Kuidas see veneusuline talumees endale heast perekonnast sakslase oli kosinud, see oli \u00fcks ise\u00e4raline peat\u00fckk, mis seda meest iseloomustab, sellep\u00e4rast jutustan ka selle loo \u00e4ra…\u201c<\/p>

Anton J\u00fcrgenstein, Minu m\u00e4lestused I (Noor-Eesti kirjastus, 1926) lk 101<\/p>

NB!….kuid enne, kui L\u00f5vi-Pritsu kosjalugu kuulda saate, peate tegema l\u00e4bi TULERISTSED st. HARJUTUSED I ja II…..kosjalood kuuluvad elu p\u00f6\u00f6rdepunktide juurde, ja see on alles HARJUTUSED III teemaks.<\/p>

HARJUTUSED I: SOOJENDUS<\/strong><\/p>

Alguses on hea proovida oma \u201ck\u00e4tt\u201d erinevate harjutustega, mitte pikemad kui kaks-kolm paragrahvi.<\/p>

Varuge endile viis-kuus lahtist lehte (joonega v\u00f5i joonteta) ja mugavalt kolmveerand tundi aega: veerand tundi pliiatsiteritamiseks, pliiatsikeerutamiseks, kohvitassiga kaks korda k\u00f6\u00f6givahet k\u00f5ndimiseks. Pool tundi tegelikuks kirjutamiseks. Kirjutage heas valguses, telefonist kaugel, televisioonist veel kaugemal. Esimesel kirjutamisistungil \u00e4rge piirake aega, ega \u00e4rge alustage paar tundi enne kokkulepitud kohtumist v\u00f5i arstivisiiti. Surve v\u00f5ib kannustada siis, kui kirjutis peaaegu et valmis on, et kirjutaja ei t\u00f5rguks ega takerduks. (Seda teab iga korralik toimetaja) Algusele m\u00f5jub ajapress enamasti halvasti. Teid kollitavad hirmud, ettek\u00e4\u00e4nded, vastuv\u00e4ited ja vabandused v\u00f5imenduvad ja pillategi pliiatsi k\u00e4est. Kirjutage ennast tsenseerimata, nii nagu p\u00e4he tuleb. Maha kriipsutada ja juurde kirjutada v\u00f5ite alati, kuid kustutuskumm v\u00f5iks j\u00e4\u00e4da esimeseks istungiks lauasahtlisse.<\/p>

M\u00e4rkus arvutisse kirjutamise kohta : M\u00e4lutungalde kirjutajatel on lahkarvamusi kirjutamist\u00f6\u00f6riistade kohta. K\u00e4sitsi kirjutamist eelistatakse, kuna pliiatsi liikumine paberile paneb ka m\u00f5tte vastavas tempos liikuma. Kui masinkirja t\u00e4ielikult ei valda, liiguvad s\u00f5rmed klahvidel nii, et toksimisega kaob m\u00f5te k\u00e4est. Konsensus meie r\u00fchmas on , et arvuti (v\u00f5i kirjutusmasin) on abiks \u00fcmberkirjutamisel, mitte aga esimese \u201ct\u00f5mmise\u201d kirjutamisel. Ka on \u00e4ra proovitud k\u00e4es hoitava maki kasutamist: kirjutamist k\u00e4ivitab ka makki r\u00e4\u00e4kimine (linti, muidugi). Kuid m\u00f5ni meie hulgast on ilmekalt v\u00e4ljendanud, et makk olla \u201clolli n\u00e4oga\u201d ja tummalt otsa vaatav ebahuvitav vestluskaaslane\u2026parem siis ikka saunas\u00f5ber\u2026K\u00fcsimuse suhtes, kuidas siis paber ja pliiats leili \u00fcle elavad\u2026j\u00e4i hea n\u00f5uandja vastuse v\u00f5lgu\u2026<\/p>

Tuletame meelde kolme p\u00f5hivormi, millest \u00fclal juttu oli: Jutustus, kirjeldus, iseloomustus<\/p>

Teemasoovitusi<\/strong><\/p>

1) <\/strong>Kirjeldage \u00fcht oma lemmikm\u00e4nguasja v\u00f5i \u00fcht tarbe-eset Teie lapsep\u00f5lvekodus, mida h\u00e4sti m\u00e4letate. Keskenduge esemele, asetades seda vaimusilma ette. P\u00fc\u00fcdke eseme v\u00e4limust, kuju, otstarvet nii t\u00e4pselt kui v\u00f5imalik lugejale ette manada, kasutades k\u00f5ike viit meelt. Kus oli selle m\u00e4nguasja v\u00f5i tarbeeseme koht Teie kodus? Kas esemel oli ajalugu? Kes selle valmistas? Kas seda on keegi \u00fchest k\u00fclast teise, \u00fchelt mandrilt teisele kaasas kandnud? Kas ta on r\u00e4nnanud k\u00e4est k\u00e4tte, kellelegi p\u00e4randatud, mingil ajal varastatud, kaotatud ja taas \u00fcles leitud? Kas teda vahetati rahaks v\u00f5i toidu vastu? (n\u00e4iteid leiate \u00fclal \u201ckirjelduste\u201d osas)<\/p>

2) <\/strong>Kirjeldage \u00fcht inimest, kes Teid nooruses m\u00f5jutas (vanavanemad, \u00f5petaja, klassikaaslane, s\u00f5ber \u2026) Sageli ei ole oma vanemad, keda olete n\u00e4inud l\u00e4hedalt ja aastate v\u00e4ltel, esimeseks kirjutiseks k\u00f5ige parem valik. Pilt vanavanematest on seevastu tihti selgem.<\/p>

Ehk tabate end jutustamast s\u00fcndmusi, mis selle inimesega seostuvad, v\u00f5i jutte, mis ta ise Teile r\u00e4\u00e4kis…\u00e4rge \u201ctsenseerige\u201d end kui jutt sinnapoole kisub, kui kirjelduse asemel tulevad seigad. (n\u00e4iteid leiate \u00fclal \u201ciseloomustuste\u201d osas)<\/p>

3)<\/strong> Jutustage \u00fchest oma meeldej\u00e4\u00e4vamast s\u00fcnnip\u00e4evast. Millal? Kes oli kohal? Mida s\u00f6\u00f6di-joodi? Milliseid kingitusi ja lilli toodi?<\/p>

4)<\/strong> Kuidas peeti Teie peres p\u00fchi? Millised olid Teie k\u00f5ige meeldej\u00e4\u00e4vamad j\u00f5ulud, \u00fclest\u00f5usmisp\u00fchad, suvistep\u00fchad, jne.?<\/p>

5)<\/strong> Kirjeldage \u00fchte tuba oma lapsep\u00f5lvekodus (n\u00e4iteid leiate Ilmar Talve autobiograafia esimesest k\u00f6itest, Kevad Eestis tema kirjelduses oma kodust Tapal)<\/p>

6)<\/strong> Jutustage sellest, kuidas lapsena haige olite: kuidas ja kus raviti, kui kaua p\u00f5desite\u2026<\/p>

N\u00e4iteid<\/strong><\/p>

Teema 4<\/strong><\/p>

J\u00f5ulud kodutalus<\/strong><\/p>

Enne j\u00f5ulude algust saadeti vaesematesse peredesse j\u00f5ulutoite. Igal perel olid oma kindlad abisaajad. P\u00fchade toite viidi valla vaestemajja, mis asus \u00fcsna kooli l\u00e4hedal.<\/p>

J\u00f5ululaup\u00e4eval k\u00e4isid saanid v\u00e4hemalt kolm korda p\u00e4eva jooksul Antslas, et tuua Valga rongilt ja Antslas elavad sugulased j\u00f5uludeks kodutallu. Saun oli k\u00f6etud keskp\u00e4evaks. Mehed olid esimesed saunalised. Naiste t\u00f6\u00f6del ei olnud l\u00f5ppu. Igakord j\u00f5ululaup\u00e4eval kirikus ei k\u00e4idud. Meie kodukirik Urvaste oli 10. kilomeetri kaugusel. Kirikus k\u00e4idi rohkem esimesel j\u00f5ulup\u00fchal. J\u00f5ulu\u00f5htul oli koduski m\u00f5nus. Lauldi j\u00f5ululaule, mida \u00f5de klaveril saatis. Vana aasta saadeti \u00e4ra ja uus v\u00f5eti vastu vaikselt. Kes soovis ja julges, tegi m\u00f5nda n\u00f5idust v\u00f5i kuulast h\u00e4\u00e4li. Kui mu \u00f5de j\u00f5udis neiuikka, k\u00e4isime noorte seltskonnas ja tantsisime vahel hommikuni. Olin k\u00fcl nooruke, aga tantsupartnereid j\u00e4tkus. Olime \u00f5ega \u00fche suurused ja vahetasime r\u00f5ivaid. Vahel tekkis sellga t\u00fcli, \u00f5de arvas m\u00f5nikord, et \u00fcks v\u00f5i teine riietusese n\u00e4is minu seljas liiga ilus. Soenguks tehti vesilaineid, keerati paberrullide peale v\u00f5i lokitangidega. J\u00f5ulude ja Kolmekuninga vahel suuri t\u00f6id ei tehtud, ainult h\u00e4davajalikud toimetused. K\u00e4idi k\u00fclas, isegi linnas.<\/p>

M\u00e4lutunglad III, 232.<\/p>

Teema 6<\/strong><\/p>

\u00dcks varase lapsep\u00f5lve suuremaid traumasid olid sarlakid, mida p\u00f5desime Kaljoga arvatavasti 1928-29. a. talvel. Olime kahekesi \u00fches toas Tartu Lastehaiglas umbes kaks kuud. Vahepeal olevat minu olukord olnud nii lootusetu, et ema kolis kolmandaks meie tuppa ja valvas meid ise \u00f6\u00f6d ja p\u00e4evad. Isa kais redeliga akna taga lehvitamas, sest ei v\u00f5inud meie nakkust koju vend \u00dclole viia. Usun, et saime tollele ajale vastavat parimat hoolitsust, sest meie ema oli s\u00f5jaaegne halastaja\u00f5de, \u00f5dede \u00fchingu auliige, jne. Kaljo kosus t\u00fckk aega enne mind, aga j\u00e4eti mulle seltsiks kuni l\u00f5puni. Pikka ajaj\u00e4rku ei m\u00e4leta ma \u00fcldse, aga seda tean, et nuudlitega piimasuppi sunniti mind s\u00f6\u00f6ma neeruhaigeuse p\u00e4rast (n\u00fc\u00fcd teame, kui vale see ravi oli), silma opereeriti, k\u00f5rvu torgati l\u00e4bi ja pritse pandi teatud \u00f5rnatele kohtadele. See k\u00f5ik ei j\u00e4tnud aga nii masendavat m\u00e4lestust kui \u00f5htune r\u00f6\u00f6vlim\u00e4ng. Oli nii, et kui koridoris oli \u00f6\u00f6rahu, \u00f5ed kuskil eemal, siis tervemad lapsed hiilisid \u00f6\u00f6s\u00e4rkides vooditest v\u00e4lja \u00fchte t\u00fchja palatisse ja k\u00fckitasid maha kapsapeadeks. R\u00f6\u00f6vel tuli siis ja katsus iga kapsapead. Kuna mina olin nii n\u00f5rk, et ei j\u00f5udnud pead \u00fcleval hoida, olin ma alati k\u00f5lbmatu kapsas ja kui varas teised \u00fckshaaval \u00e4ra vis, j\u00e4in ma ainsana maha ja tihti ka kontrollima tulnud \u00f5dedele k\u00e4tte.<\/p>

M\u00e4lutunglad III, 177<\/p>

N\u00f5uandeid j\u00e4tkamiseks<\/strong><\/p>

1)<\/strong>\u00a0Kui alustate j\u00e4rgmist \u201cseanssi\u201d alustage oma eelmisel p\u00e4eval v\u00f5i korral kirjutatud teksti \u00fclelugemisest. See on v\u00e4ike kuid v\u00f5imas samm, kuna sellega tekib Teil keskendumine, otsene tagasiside omaenda kirjat\u00f6\u00f6 viljaga ning ehk isegi m\u00e4rkamatult ka oma \u201ckirjutaja h\u00e4\u00e4lega.\u201d Kui Te h\u00e4sti t\u00e4hele panete, tuleb lugedes kohe mingi uus m\u00f5te p\u00e4he v\u00f5i katsetate uue s\u00f5nastusega. On midagi, mis voolama hakkab. Olete meelitanud oma Muusa l\u00e4hemale, ja seal ta siis istub, lauanurga peal, k\u00fc\u00fcnarnuki kaugusel. Kirjutage teine l\u00f5ik esimese k\u00f5rvale, laiendades tegelaskonda, kirjeldades \u00fcmbrust t\u00e4iuslikumalt\u2026..<\/p>

2)<\/strong> Kirjutamise aeg ja koht: Oleme harjumuse orjad. Et luua kirjutamisharjumust, kuulakem kutselisi kirjanikke, kes teevad oma p\u00e4evanormi ehk pensumi\u2014kas tund v\u00f5i pool, v\u00f5i isegi veerand, ning kelle kirjutamisepaigaks on kindel aknaalune t\u00f6\u00f6laud, soe diivaninurk kamina \u00e4\u00e4res, v\u00f5i p\u00e4ikesest \u00fcleujutatud ja taimedest \u00fcmbritsetud lauake verandal.<\/p>

3)<\/strong> Et end \u201clahti kirjutada\u201d v\u00f5ite proovida \u201cvaba kirjutamist\u201d, kus viis minutit kirjutate oma uitm\u00f5tteid nagu liikuval lindil, pliiatsit paberilt t\u00f5stmata. Kirjutage k\u00f5ike, mis iganes p\u00e4he tuleb. Nii \u00f5pite kuulama oma \u201csiseh\u00e4\u00e4lt\u201d ja koosk\u00f5lastate k\u00e4e, m\u00f5tte ja m\u00e4lu toimimist. Oma raamatus The Writer`s Way n\u00e4itab Julia Cameron, kuidas kiiresti ja tsenseerimata veerand tunni v\u00e4ltel kirja pandud \u201chommikulehek\u00fcljed\u201d m\u00f5juvad kirjutajale ps\u00fchholoogiliselt h\u00e4sti (pinged v\u00e4henevad, saame nendest vabaks ja isegi meie l\u00e4hedased suhted v\u00f5ivad paraneda). \u201cAganate\u201d hulgas leiate hiljem nisu: s\u00e4ravaid lauseid, mis juhatavad Teid s\u00fcgavale m\u00e4lusoppidesse.<\/p>

4)<\/strong> J\u00e4lgige oma m\u00f5tteid p\u00e4eva jooksul. M\u00e4lestusi kirjutades k\u00e4ivitub ka Teie \u201calateadvus,\u201d ehk \u00fche eesti luuletaja j\u00e4rgi \u201csalateadvus.\u201d Sageli tuletab midagi end Teile meelde, mis seostub t\u00e4na hommikul v\u00f5i eile \u00f5htul kirjapanduga. Meenutades ja kirjutades v\u00f5ivad Teid ka k\u00fclastada unen\u00e4od, eriti kui tegelete s\u00fcndmuste, isikute v\u00f5i olukordadega, millega seostuvad tugevad tunded. M\u00e4rkige need unen\u00e4od \u00fcles, kiirkirjas, kohe p\u00e4rast \u00e4rkamist, heal juhul enne, kui j\u00f5uate k\u00fclge keerata. Spetsialistid unen\u00e4gude anal\u00fc\u00fcsis v\u00e4idavad, et keha \u201choiab\u201d unen\u00e4gu, mis nagu kassikangas v\u00f5ib haihtuda niipea, kui asendit muudate. See, et unen\u00e4gu veel Teile p\u00e4eva jooksul taas meelde tuleb, on petlik. Sageli kaovad nad nagu pelglikud loomad ning v\u00f5ivad taas viirastuda hetkeks kui \u00f5htul rammestute ja hakkate uinuma.<\/p>

5)<\/strong> \u00dcks r\u00fchma liige on kasutanud vihikut, milles kirjutab ainult lehe \u00fchele k\u00fcljele, j\u00e4ttes ruumi juurdem\u00e4rkimiseks. V\u00f5ite ka kirjutada \u00fcle rea, peaasi, et ruumi j\u00e4tkub, et m\u00e4lu end t\u00e4iendaks.<\/p>

HARJUTUSED II: Maastik ja Inimmaastik<\/strong><\/p>

(Selles harjutusteringis kirjutate natuke suuremaid t\u00fckke, milles on juba m\u00e4rgata struktuuri. AEG: esimene istung 1 tund; j\u00e4rgnevad istungid, kuni poolteist tundi)<\/p>

1.<\/strong> Kujutage ette, et k\u00f5nnite hea s\u00f5bra, lapse v\u00f5i lapselapse saatel l\u00e4bi oma lapsep\u00f5lve kodumaastiku: maja, t\u00e4nav, naabruskond ehk (kui elasite maal) taluhooned, p\u00f5llud, \u00fcmberkaudne maastik. Loetlege k\u00f5ik olulised hooned ka puud, looduslikud n\u00e4htused. Asuge kirjeldama neid, mis teie arvates on olulisemad. Kasutage m\u00e4rks\u00f5nu, kuid asuge \u201clahti kirjutama\u201d seda teemat v\u00f5i l\u00f5iku, mis Teid eriti meelitab v\u00f5i kutsub. Kui Teil on alles pilte, v\u00f5tke foto k\u00f5rvale kui kirjutama hakkate. Lisage v\u00e4rve ja detaile.<\/p>

2.<\/strong> Teie lapsep\u00f5lve inimmaastik: Kellega jagasite oma lapsep\u00f5lvekodu? Mitu p\u00f5lvkonda elas koos? Kas oli majas ka neljajalgseid s\u00f5pru? Kui sagedasti k\u00e4isid sugulased k\u00fclas? Kes olid teie m\u00e4ngukaaslased? Kes olid naabrid? Kes k\u00e4is majast m\u00f6\u00f6da, keda \u00e4ra tundsite ja teretasite v\u00f5i hoopis igaks juhuks v\u00e4ltisite? Pange t\u00e4hele, et kirjeldus ehk loetelu kutsub esile ka jutustusi, seiku, ka anekdoote. Kui m\u00f5te liigub sulest kergemini ja kiiremini, m\u00e4rkige \u00fclesse \u00fcksikuid s\u00f5nu, oma kirjutise \u201ckondikava.\u201d<\/p>

HARJUTUSED III: Elu p\u00f6\u00f6rdepunktid<\/strong><\/p>

J\u00e4rgmine, natuke n\u00f5udlikum \u00fclesanne on k\u00fcsida, mis on Teie elu olulisemad p\u00f6\u00f6rdepunktid? Need v\u00f5ivad tulla kas isiklikust elust, Suure Ajaloo s\u00fcndmustest v\u00f5i nende kahe murdjoone ristumisest. Valige \u00fcks ning j\u00e4rgige oma vaistu, kas l\u00e4heneda sellele pigem kirjeldades v\u00f5i jutustades. Selle harjutuse tegemisel on Teil vaja rakendada k\u00f5ike kolme p\u00f5hivormi, impulssi ehk oskust: jutustada, kirjeldada, iseloomustada.<\/p>

Kooliminek
Leer
Abiellumine
S\u00fcnnid ja surmad
Kolimine
S\u00f5ttaminek
P\u00f5genemine
Asumine uuele mandrile<\/p>

N\u00e4ited<\/strong><\/p>

Oli ilus hiliss\u00fcgisene hommik. P\u00e4ike paistis ja loodus oli ennast nagu h\u00fcvastij\u00e4tuks eriti ehtinud. Mets l\u00f5hnas ja s\u00e4ras ning paksu sambla alt piilus nii m\u00f5nigi seen. L\u00e4ksime hobusega m\u00f6\u00f6da kitsast metsarada. Vankrile olid laotud pambud ja pakid ja ka mina istusin \u00e4\u00e4rel. Teised aga k\u00e4isid jala. On s\u00fcgavasse m\u00e4lusoppi j\u00e4\u00e4nud selge m\u00e4lestus ja tunne mida kogesin selle vankris\u00f5idu ajal. Ei oskagi seda kirjeldada, aga n\u00e4en ja tunnen seda erilist minekut t\u00e4naseni.<\/p>

Sealsamas metsas tuli meile vastu, suureks ehmatuseks, Saksa piirivalve. Ka nemad olid maalt lahkumas, ainult teises suunas. Nad ei proovinudki meid pidurdada.<\/p>

Laev, millega lahkusime, oli kahe mastiga purjekas, nimega Navigaator, mis oli alles hiljuti merep\u00f5hjast v\u00e4lja t\u00f5stetud. Mootorit laeval ei olnud. Tuul oli me laeva mootoriks. Minule kui lapsele tundus purjekas suurena, aga mina ei teadnud, et selle p\u00f5hi oli osaliselt m\u00e4da ja et seda ei j\u00f5utud korralikult \u00e4ra parandada. Kas ta peab vastu L\u00e4\u00e4nemere tormis? Laev oli reidil, rannast veidi eemal, kuna rannavesi oli liiga madal ja meid viidi v\u00e4ikese s\u00f5udepaadiga pardale. Meid oli 80 inimest, 34 nendest olid lapsed. Laevap\u00f5hi oli kaetud heintega ja me otsisime sinna endile kohad. Ootasime kaua \u00fchte lasterikast perekonda, aga nad ei j\u00f5udnud kohale. Hiljem, kui juba lahkumiseks otsus tehtud ja ankur v\u00e4lja t\u00f5mmatud, paistis rannas liikumist. J\u00f5udis kohale hobune vankriga. Aga meie ei p\u00f6\u00f6rdunud enam tagasi. N\u00fc\u00fcd m\u00f5tlen, missugune \u00f5nnetu saatus v\u00f5is olla sellel perel. Miks ei juletud veidi kauem v\u00e4ljas\u00f5iduga viivitdada? Miks ei p\u00f6\u00f6rdutud tagasi? Kes tegi selle saatusliku otsuse?<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 154<\/p>

Et me aga koos pakkidega neljakesi korraga mootorrattale ei mahtunud, siis tuli isal kaks korda sadama vahet s\u00f5ita. Ja kuna olin oma 8-aastasest \u00f5est kolm aastat vanem, siis oli selge, et pidin isaga esimesena kodunt lahkuma.<\/p>

Isa askeldas veel kiiresti kanakuudi juures, avas j\u00e4nesepoegade puuri uksi ja pani v\u00e4lja toiduvarud. Ema praadis k\u00f6\u00f6gis kala, mis me \u00e4sja t\u00e4di Ella juurest Kolust olime kaasa toonud. Valmispandud puldankotis olid asetatud tagaukse trepile. Wirge koos oma nukkudega oli kindluse m\u00f5ttes laua alla roninud.<\/p>

Valutava s\u00fcdamega astusin tuppa. Siin p\u00e4rastl\u00f5unases mahedas valguses n\u00e4is k\u00f5ik nii vaikne. Siin-seal s\u00f6\u00f6gitoas lebas pakkimisest \u00fclej\u00e4\u00e4nud riideid ja muu nippe-n\u00e4ppe k\u00f5rval ka \u00fcks ema king, mille paarilise me Saksamaal oma kotte t\u00fchjendades \u00fcles leidsime. Oli see v\u00f5imalik, et pidime lahkuma?! Heitsin pilgu Euroopa maakaardile seinal. Isa oli n\u00f6\u00f6pn\u00f5elte abil sinna kinnitanud punase l\u00f5nga, m\u00e4rkimaks idarinde seisu, nihutades seda vastavalt olukorra muutudes. Tavakohaselt lugesin millegip\u00e4rast eelk\u00f5ige suurte t\u00e4htedega kirjutatud s\u00f5na \u201eMittellandisches Meer.\u201c Ent pilgu suunanud p\u00f5hjakaarde, tardusin. Liini polnudki enam. L\u00f5ng rippus l\u00f5dvalt \u00fcle kaardi alla.<\/p>

Isa oli vahepeal kompsud rattale sidunud ja n\u00fc\u00fcd seadis ta ka minu tagumisele sadulale. Gaasi andes j\u00e4i koduv\u00e4rav meist seljataha. Minu k\u00e4epidemest ja meie vahele surutud kotis k\u00f5vasti kinni hoides, olime Jannseni t\u00e4nava otsast Vabaduse puiesteele j\u00f5udmas, kui meile avanes enneolematult ahastamapanev pilt. Ette ja taha polnud muud n\u00e4ha, kui aina looklev ahelik veokeid, hobusevankreid, jalgrattaid, jalak\u00e4ijaid ja muud taolist. Otsekui matuserongis liikusid k\u00f5ik Tallinna suunas.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 189.<\/p>

24. septembril 1950. aastal alustasime teekonjda Kanadasse Southamptonist kreeka laeval \u201eCanberra.\u201c Inglise kanalis tabas meid v\u00e4ga tugev torm. Enne seda olime just s\u00f6\u00f6nud laeval rikkaliku kreeka l\u00f5una, kuna hommikus\u00f6\u00f6k j\u00e4i sadamas s\u00f6\u00f6mata. Enamik reisijaid j\u00e4i merehaigeks, enne kui oksekotis j\u00f5uti v\u00e4lja jagada. Nii v\u00f5is laevalael n\u00e4ga k\u00f5ikjal oliive. See v\u00f5ttis mul mitmeks aastaks oliivide isu \u00e4ra.<\/p>

Juhanit ja Antsu see haigus ei tabanud, aga Reeta ja Maid k\u00fcll. Kui siis l\u00e4ksin nendega alla endi dormitory (\u00fchismagamistuppa), siis ei p\u00e4\u00e4senud ka mina sellest. Teisel p\u00e4eval olime terved, ainult meie v\u00e4ike \u201er\u00f5\u00f5muratas,\u201c nii nimetasid meie kodused pered Reeta ta r\u00f5\u00f5msa naeru ja kilkamise p\u00e4rast, oli mitu p\u00e4eva haige ja lamas laeval lamamistoolil. Canberra oli luksuslik laev ja nautisime sellel s\u00f5itu, v\u00e4lja arvatud magamine \u00fchismagamistubades, kuna need olid liiga tihkelt vooditega t\u00e4idetud ja \u00f5hk umbne. See oli k\u00f5ige odavam magamisv\u00f5imalus laeval ja paremat meie ei suutnud endile lubada. Kreeka toit oli v\u00e4ga maitsev ja rikkalik ja enamik sellest kaunis sarnane kodumaa toiduga, eriti soojad toidud.<\/p>

2. oktoobril 1950. a. j\u00f5udsime Quebeci, kus l\u00f6\u00f6di tempel meie saabumiskaartidele. Olime n\u00fc\u00fcd \u201elanded immigrants\u201c Kanadas. Juba laeval kuulsime kanadalastelt, et k\u00f5ige ilusam aeg siin on s\u00fcgis. Siin kasvab v\u00e4ga palju mitut liiki vahtraid ja tammi, iga\u00fcks nendest kannab eri toonides ja varjundites punaseid s\u00fcgislehti. Nii on see v\u00e4rvide-kirevus lihtsalt v\u00f5rratu roheliste kuuskede ja m\u00e4ndide taustal. Sellele lisandusid veel kuldkollased kased ja haavad. Saime seda kirevat v\u00e4rviilu nautida juba s\u00f5ites pikki St. Lawrencei j\u00f5ge. Esimene mulje Kanadast oli t\u00f5esti suurep\u00e4rane.<\/p>

M\u00e4lutunglad II, 311.<\/p>

Kabli k\u00fcla serval mere kaldal m\u00e4nnimetsa algusel seisab Teesuu kroonu metsa\u00fclema maja. Siin elas vene-ajal Laiksaare metsa\u00fclemale alluv alamametnik v\u00f5i \u201eobjestshik,\u201c kelle all ligi paark\u00fcmmend metsavahti seisid. Sellel objestshiku kohal asunud enne mind \u00fcks saksa mees Peterson, kellel \u00f5ige mitu t\u00fctart olnud. Et see lugupeetud perekond pidi olema, on juba sellest n\u00e4ha, et \u00fcks tema t\u00fctardest \u00fchel silmapaistval saksa soost L\u00e4timaa praostil abikaasaks oli, kelle k\u00e4limeheks \u00f5ige ise\u00e4ralisel viisil L\u00f5vi-Pritsu oli saanud. Pritsu oli nimelt v\u00e4le ja sale mees, k\u00f5rge kasvuga, elavate silmadega ja julge vaatega, veel oma umbes 45 aasta vanaduses, kui mina temaga tutvunesin, ilus mees, ehk k\u00fcll veidi \u00e4rapurjutanud ilmega, aga tulise hingega. Noorest peast v\u00f5is ta p\u00e4ris k\u00fcla Don Juan olla. Pritsu oli \u00fchele nooremale Petersoni t\u00fctrele hakanud j\u00e4rjekindlalt tiivaripsu l\u00f6\u00f6ma ja oli ka neiu vaimustusse viinud. Kui neiu vanemad seda m\u00e4rkasid ja mingisugune manitsus tuld ei kustutanud, otsustanud vanemad t\u00fctre L\u00e4timaale oma vaimulikust mehest v\u00e4imehe juurde saata lootuses, et ta seal Oraj\u00f5e k\u00fclafrandi varsti unustab. Kuid see rehnung oli tehtud ilma peremeheta. L\u00f5vi-Pritsu oli sellest teada saanud ja \u00fches n\u00f5us oma tulevasega vastumiini l\u00f5hkema pannud.<\/p>

Oli \u00fche suvise p\u00e4eva \u00f5htul, kui armuhaige neiu L\u00e4ti poole teele taheti saata. Hobune oli juba ees, asjad kokku pakitud ja s\u00f5it pidi \u00f5htuses pimeduses algama. T\u00fctarlaps n\u00e4is vastupuiklemata saatusele alla andvat, palus aga luba enne \u00e4ras\u00f5itu veel talli minna, et oma nimel olevat armast lehma jumalagaj\u00e4tmiseks vaadelda. Keegi ei aimanud paha, oldi n\u00f5us. Kuid t\u00fcdruk ei tulnud enam tagasi. Oodati, oodati, viimaks t\u00f5usis paha aimdus ja mindi teda otsima, kuid neiu oli kadunud. L\u00f5vi-Prits oli purjepaadiga teda nimelt mererannas oodanud, neiu oli paati jooksnud, t\u00f5mmati puri \u00fcles ja pandi paat H\u00e4\u00e4demeeste poole k\u00e4ima, kus venepapp elas, kes niisugustes asjades n\u00f5u leidis. Enne kui vanemad m\u00f5tte peale tulid, t\u00fctart sealt otsida, oli noorrahvas 8 versta kuni H\u00e4\u00e4demeesteni \u00f5nnelikult maha purjetanud, maandunud, nagu n\u00fc\u00fcd \u00f6eldakse, ja papi juurde varju l\u00e4inud. Sellega oli asi muidugi enne kokku r\u00e4\u00e4gitud ja vaev kinni makstud. Papp l\u00e4ks nendega kohe kirikusse, salvis neiu Petersoni vene usku ja laulatas sealsamas jalapealt noorpaari kokku. Kui vana metsa\u00fclem viimati m\u00f5tte peale tuli, et noorpaar papi poole vast on l\u00e4inud, s\u00f5itis ta neile j\u00e4rele, kuid papi majast valgustatud aknast sisse vaadates n\u00e4gi ta, et t\u00fctrel juba \u00f5igeusu rist kaelas oli, noorpaar l\u00f5i preestriga klaase kokku, mis n\u00e4itas, et k\u00f5ik, mis tarvis, toimetatud oli. Vanamehel ei j\u00e4\u00e4nud muud n\u00f5u kui papi ukse takka koju tagasi p\u00f6\u00f6rda.<\/p>

Ma k\u00fcsisin L\u00f5vi-Pritsult, kas see jutt \u00f5ige on. Kinnitas seda t\u00e4iel m\u00f5\u00f5dul ja lisas siis juure:\u201c Vana Peterson kaebas k\u00fcll kohtusse selle t\u00fcki p\u00e4rast, istusin kuus kuud \u00e4ra, aga naine on ikka praegugi kodus kui luu! S\u00f5na \u201ekui luu!\u201c oli tal \u00fclepea sagedaseks v\u00e4gis\u00f5naks.<\/p>

Anton J\u00fcrgenstein Minu m\u00e4lestused (Noor-Eesti kirjastus, 1926), lk 104-105<\/p>

P\u00c4RLID K\u00dcLL , AGA KUS ON NIIT?<\/strong><\/p>

Soovime \u00f5nne: Kui olete teinud eelpoolt\u00e4hendatud harjutusi, teil on valmis kirjutatud v\u00e4hemalt kolm l\u00fchikest l\u00f5iku oma m\u00e4lestusi. Kuidas j\u00f5uda \u201cselgroo\u201d juurde?<\/p>

Elulugu v\u00f5ib \u00fcles ehitada v\u00e4hemalt kolme erinevat moodi:<\/p>

Kronoloogiliselt ehk s\u00fcstemaatiliselt (m\u00f5ni elulugu ongi laiendatud p\u00e4evik, mis tugineb varem kirjutatud \u00fclest\u00e4hendustele).<\/p>

V\u00f5rgustikuna , mille pidepunktideks on Teie suguv\u00f5sa v\u00f5i l\u00e4hikond v\u00f5i Teile olulised inimesed ja nende eluk\u00e4igud v\u00f5i Teie koduk\u00fcla elanikud ja paikkonna ajalugu Teie eluaja jooksul.<\/p>

Lapitekina oluliste p\u00f6\u00f6rdepunktide umber<\/p>

Sageli on eluloos juhtmotiiviks teekond. Mis on Teie eluteekonna kulgemise olulisemad p\u00f6\u00f6rdepunktid, katkestused, k\u00f5rvalep\u00f5iked, eksimised jne. Kus on aeg k\u00f5ige kiiremini, kus k\u00f5ige aeglasemalt liikunud? Milliste s\u00fcndmuste juurde tulete ikka ja j\u00e4lle tagasi, kui kaugelt tulnud k\u00fclaline v\u00f5i lennukis k\u00f5rvalistuja v\u00f5\u00f5ras, kes kuuleb Teid emakeeles k\u00f5nelemas, palub Teil \u00f6elda, kust Te p\u00e4rit olete ja palub jutustada oma elust?<\/p>

Aeg \u201cniidi\u201d valimiseks on siis, kui tuleb v\u00e4hemalt kolm-neli p\u00e4rlit kokku k\u00f6ita. Muidu on vajalike niitide v\u00e4rvi ja paksust raske hinnata. M\u00f5eldes tagasi oma senistele \u201ckirjutamisistungitele,\u201d kaaluge, millist struktuuri Te edaspidises tahaksite rakendada. K\u00f5ige viimane \u2014 lapiteki mudel on k\u00f5ige kindlam, kui Te veel k\u00f5hklete, kuna traagelniite on rohkem ja t\u00fckke saab ka \u00fcmber paigutada. Kronoloogia pakub kindlat tuge, aga m\u00f5nda kirjutajat painavad m\u00e4lul\u00fcngad, ehk siis ajaj\u00e4rgud, mil midagi erilist ei toimunud.<\/p>

M\u00e4rkige lisalehele m\u00f5ningad teemad, mil sooviksite edasi kirjutada, ehk siis aastad v\u00f5i perioodid, mis vajaksid k\u00f5ige rohkem lahti kirjutamist.<\/p>

Need, kellel kunstilised kalduvused, v\u00f5iksid loetelu asemel joonistada skeemi, ehk suurele paberilehele m\u00e4rkida s\u00f5nad ja kujundid, s\u00fcndmused ja inimesed, kes kuuluksid Teie eluloo juurde.<\/p>

Paigutage teemade loetelu, kondikava ehk skeem kaustikusse v\u00f5i mappi Teie teiste kirjutiste juurde, ning tulge selle juurde aegajalt tagasi.<\/p>

\u00dcldisemaid praktilisi n\u00f5uandeid<\/strong><\/p>

(teisis\u00f5nu ETTEK\u00c4\u00c4NETET\u00d5RJE)<\/strong><\/p>

1)<\/strong> Mis t\u00e4hendab \u201ctoores?\u201dMinu kirjutiste \u00f5ige koht on \u2026.prahikorv! Austage oma t\u00f6\u00f6 vilju, ka mustandeid. Just eriti mustandeid tulebki austada, sest nendes k\u00e4tkeb rohkem v\u00f5imalusi kui keeleliselt korrektses, viimistletud, lihvitud ja p\u00fcgatud tekstis. Praktilises m\u00f5ttes, hoidke oma eluloolisi kirjutisi \u00fches kaustas koos ja esialgu \u00e4rge midagi \u00e4ra visake.<\/p>

2)<\/strong> Kelle jaoks ma ikka kirjutan?<\/p>

Pikkam\u00f6\u00f6da, ehkki mitte p\u00e4ris algul, hakkab Teile selguma, kellele Te kirjutate, kes on Teie kuulajaskond ehk lugejaskond. Isegi siis kui teete algust sooviga, et Teie tekst j\u00f5uaks eelk\u00f5ige Teie j\u00e4reltulijate k\u00e4tte, v\u00f5ite hiljem \u00fcllatuda, et tegelikult kirjutate v\u00f5ibolla \u00fche lapsep\u00f5lve s\u00f5bra v\u00f5i s\u00f5bratari k\u00f5rva ehk saatuskaaslase jaoks. Kui Teil on raskusi alguse tegemisega, v\u00f5iksite ka proovida oma elulugu kirjutada kirjavormis, nii nagu seda tegi Silvia Airik-Priuhka oma raamatus Est!Est!Est! v\u00f5i lapsena 1941. a. Siberisse saadetud Mirjam Kaber raamatus Eesti rahva elulood I, kus ta kirjutab tagantj\u00e4rele kirja oma kadunud isale, keda ta k\u00fc\u00fcditamise eel viimast korda n\u00e4gi. Ka Jaan Kaplinski 2003. aastal ilmunud autobiograafiline raamat Isale on kirjutatud virtuaalselt isale, keda ta m\u00e4letab vaid oma esimesest paarist eluaastast ja kes 40- aastaselt hukati. Aga poeg on elanud isast paark\u00fcmmend aastat vanemaks\u2026. Kirjavorm aitab nii tunnetel kui m\u00f5tetel keskenduda ning kujuteldud kirjasaaja kas m\u00e4letab v\u00f5i tunneb kaasa, v\u00f5i v\u00f5tab Teie kirjutist vastu huvi ja uudishimuga. Pole midagi hullemat kui neutraalne ehk blaseerunud lugeja, kelle huvi on vaja \u00fcles k\u00fctta\u2026.<\/p>

3)<\/strong> Aga see on ju k\u00f5ik nii tavaline (ja igav)!<\/p>

Anname n\u00f5u seda enesehinnangut s\u00f5nalausumata minema saata. \u201cPagunitega\u201d ehk lihtsalt kogenud kirjutajad kinnitavad \u00fchel meelel: See on pettus! (ehk vabandus, ehk ettek\u00e4\u00e4ne). Kui kahtlete, lugege oma kirjutis ette kellelegi, kes on valmis kriitikata kuulama. Hoiatame, et ideaalne kuulaja on \u201cpool-tuttav\u201d\u2026kes ei ole samast koduk\u00fclast, kellele on vaja m\u00f5ndagi seletada, kellele on teejuhti vaja Teie kodumaastikul. (L\u00e4hedased inimesed, h\u00f5imlased v\u00f5i kaimud v\u00f5ivad hakata Teie kirjeldusi vaidlustama, Teie m\u00e4lu ja eesti keelt korrigeerima, k\u00fcsima koolitunnistust ja vaatama, kas ikka saite emakeeles kolme k\u00e4tte Sellist karmimat tagasisidet v\u00f5ite julgelt rakendada siis, kui paberivirn Teie laua peal juba pisut k\u00f5rgem on).<\/p>

4)<\/strong> Aga minu lapselapsed ei tea Eesti ajaloost m\u00f5hkugi!<\/p>

Mida teha kui tahate anda ajaloolise \u00fclevaate sellest eesti ajaloo osast mis Teie elulooga k\u00f5ige olulisemalt seostus, ehk siis sugupuu kokkuv\u00f5tte? Olenedes kellele Te kirjutate ja kui palju see inimene v\u00f5i r\u00fchm Eestist ja eesti ajaloost teab, v\u00f5ib varutud taustinformatsiooni olla raske kokkuv\u00f5tlikult esitada ning see p\u00e4rsib v\u00f5i koormab siis Teie kirjutise isikup\u00e4rasemat osa. Oleks soovitav sellist tausta skitseerida m\u00e4rkmetena ning siis hiljem lisada, ning hakata peale sealt kus jutul\u00f5ng Teil h\u00f5lpsamalt end lahti kerima hakkab. (vt. N\u00e4ide I Kirjelduste osas)<\/p>

5)<\/strong> Kas ma nimetan neid \u00f5igete nimedega? \u00c4kki tuleb\u2026ebameeldivusi?<\/p>

Paljud kirjutajad on kartnud oma saatusekaaslasi nende \u00f5igete nimedega nimetada, kas sellep\u00e4rast, et informatsioon nende kohta on liiga isiklik, nii et v\u00f5ib tekkida solvanguid v\u00f5i arusaamatusi, v\u00f5i kartusest, et \u00e4kki kunagi tulevikus v\u00f5ib see kellelegi halba teha. Raske on anda \u00fcldkehtivat n\u00f5u, kuna palju oleneb konkreetsest olukorrast. Samas v\u00f5ib iseenda rahustamiseks kasutada kahtluse korral nimet\u00e4hti, kas \u00f5iges v\u00f5i muudetud j\u00e4rjekorras.<\/p>

6)<\/strong> Aga MEIE sugupuu ulatub ju P\u00f5hjas\u00f5jaeelsesse aega tagasi!<\/p>

Sugupuu koostamine ja lahtikirjutamine ei mahu k\u00e4esolevasse k\u00e4siraamatusse. Selleks on eraldi k\u00e4siraamatud, juhendit ja teenused. Kuna t\u00e4iusliku sugupuu koostamine ei ole iga\u00fchele j\u00f5ukohane \u2014 ehk n\u00f5uab liiga palju aega ja pingutust, soovitaksin Teid rahulikult j\u00e4rele m\u00f5elda j\u00e4rgneva kahe k\u00fcsimuse \u00fcle: (1) kust algab minu teadlik m\u00e4lu? Kui mitu p\u00f5lvkonda ma oma suguv\u00f5sast isiklikult m\u00e4letan? Kirjutada v\u00f5iks eelk\u00f5ige nendest, kes mahuvad minu enda m\u00e4lu ulatusse v\u00f5i lisaks nendesse p\u00f5lvkondadesse, kellest vanemad ja vanavanemad on jutustanud (2) milliseid jutte meie perekonna p\u00f5lvnemisest ma oma lapse-ja noorusp\u00f5lvest m\u00e4letan? See on \u201cperep\u00e4rimus,\u201d mida tasuks kirja panna n\u00e4itamaks, kuidas perekonna-m\u00e4lu toimib. Kuna suguv\u00f5sa on r\u00e4gastik, kuhu v\u00f5ib \u00e4ra kaduda, on eluloo v\u00f5i m\u00e4lestuste kirjutamiseks soovitav olla valiv, mitte p\u00f5hjalik. Pidagem ka meeles, et sugupuu on m\u00f5ttekas skeem. Kui p\u00fc\u00fcda sugupuud \u201cjuttudeks umber teha,\u201d v\u00f5ib juhtuda nii, et lugeja jaoks l\u00e4hevad suhted sassi (nagu 19. sajandi vene romaanis, kus tegelaskonda tuleb kolmega korrutada, kuna igal\u00fchel on eesnimi, perekonnanimi ja isanimi, mida tarbitakse l\u00e4bisegi). Sugupuu v\u00f5ib Teie t\u00e4ieliku k\u00e4sikirja k\u00fclge kinnitada, v\u00f5i lisalehena juurde lisada. ( \u00fcks kasulik raamat neile, kes tahavad sugupuud koostada on Voldemar Vitkini Suguv\u00f5sa uurimine: praktiline k\u00e4siraamat, 2001)<\/p>

7)<\/strong> Aga ma pole selleks veel valmis!<\/p>

M\u00e4lutoed ja allikad<\/p>

Perekonnaarhiiv: meened, dokumendid, fotod<\/p>

P\u00e4evikud, kalenderm\u00e4rkmikud, kirjavahetused.<\/p>

Ajalooraamatud, ents\u00fcklopeediad, teatmeteosed, maakaardid<\/p>

Foto v\u00f5i dokument \u2014 eriti klassi l\u00f5pupilt v\u00f5i mingi muu koondportree on suurep\u00e4rane stiimul kirjutamiseks ning v\u00f5ib ka esile kutsuda v\u00f5imalusi jutustuseks. Katsetage nii kirjeldava kui jutustava stiiliga. Kes on pildil, mida Te temast m\u00e4letate? Nii v\u00f5ib isiklik v\u00f5i perekonna fotoalbum aidata raamida ning esile kutsuda Teie m\u00e4lestusi, andes neile fookust ning pidepunkte.<\/p>

Ajalooraamatute ja teatmeteoste (ka m\u00e4lestusteoste) kasutamine peaks olema faktide kinnitamiseks p\u00e4rast mustandi kirjutamist, kuid ei tohiks asendada ega p\u00e4rssida Teie endi elavat m\u00e4lu. Teie ei pea \u00fcldist loengut Eesti ajaloost, vaid kirjutate seda, mis Teie l\u00e4bi elasite, t\u00e4hele panite ja kogesite. Eriti ohtlikud siinkohal on \u201ctuntud\u201d inimeste m\u00e4lestused, kuna need tunduvad olevat nii autoriteetsed, et heidame meelt ja ise enam ei viitsigi midagi kirja panna\u2026. Usaldage endid ja oma m\u00e4lu, toetades seda, kui vaja.<\/p>

\u00c4rge visake perekonna-arhiivi, kirju, ega p\u00e4evikuid tulle v\u00f5i pr\u00fcgikasti!!! Kirjutage piltidele taha nii palju kui m\u00e4letate: kes on pildil, kus pilt on v\u00f5etud ja millal. Hoidke pilte kuivas, kindlas kohas, eemal kahel jalal k\u00f5ndivatest ja uudishimulikest lapselapsehakatistest, lemmikloomadest (isegi k\u00f5ige kenamast kiisust) ja kahjuritest.<\/p>

ASJALIK MEELITUS<\/strong><\/p>

Jagage oma kirjutist usaldusv\u00e4\u00e4rse isikuga v\u00f5i tooge oma eluloolised m\u00e4lestused Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolisse arhiivi elulugude kogusse. K\u00fcsige, kas ja kus t\u00f6\u00f6tab elulugude kirjutamise r\u00fchm v\u00f5i millal on j\u00e4rgmine eluloop\u00e4ev.<\/p>

Alguses tulge kuulama. Pange t\u00e4hele, kas ette lugedes tulevad Teile veel uued m\u00f5tted, lisandused, impulsid jutu lahti kirjutamiseks ehk laiendamiseks.<\/p>

Lisainformatsioon:<\/strong><\/p>

Rutt Hinrikus
Tel: 7377 723
Email: rutt@kirmus.ee<\/a>
v\u00f5i tiina.kirss@utoronto.ca<\/a><\/p>

\u00a0<\/p>

LISA<\/strong><\/p>

1)<\/strong> V\u00c4GA L\u00dcHIKE SKEEM, KUIDAS KIRJUTADA ELULUGU<\/p>

Ei ole olemas \u00fcht ja \u00f5iget viis, kuidas kirjutada elulugu. Elulugu on \u00fcksikisiku elu ajalugu ja nii nagu erinevad elud, erinevad ka elulood.<\/p>

Iga eluloo juurde kuulub enese esitlus: nimi, s\u00fcnniaeg ja h\u00e4davajalikud taustateadmised (s\u00fcnnikoht, rahvus, p\u00e4ritolu ehk vanemate tegeusala(d) , haridusk\u00e4ik, perekonnaseis, t\u00f6\u00f6kohad, elukohad, eriolukorrad (kui neid on) – n\u00e4it k\u00fc\u00fcditatud, p\u00f5genenud, sisser\u00e4nnanud, invaliid jm). Need andmed v\u00f5ib p\u00f5imida autobiograafia sisse, v\u00f5ib aga esitada ka eraldi<\/p>

ELULUGU ILMA M\u00c4LESTUSTETA ON KUI LUU ILMA LIHATA!<\/strong><\/p>

\u00dcks lihtsamaid v\u00f5imalusi eluloo kirjutamiseks on l\u00e4htumine elu kronoloogiast.<\/p>

Lapsep\u00f5lv: Alustage esimestest m\u00e4lupiltidest, kodust, perekonnast.<\/p>

Jutustage, missugune oli kodu (mitu tuba ? milline maja ? missugune sisustus ? Mis oli maja \u00fcmber ? Mis on j\u00e4\u00e4nud lapsep\u00f5lve keskkonnast eriti meelde ? miks ? Kuiv\u00f5rd erinev oli elu tookord v\u00f5rreldes praegusega )<\/p>

Jutustage vanematest: millega nad tegelesid? Kui tihe oli side vanavanematega ? mida neist teate ? Jutustage teistest sugulastest, kellega tihedamalt l\u00e4bi k\u00e4idi?<\/p>

Kas on midagi p\u00f5nevat r\u00e4\u00e4kida naabritest, \u00fcmbruskonnast \u00fcldse?<\/p>

Millised oli kodused kombed ? ( t\u00f6\u00f6sse suhtumine, vaba aja veetmise tavad)<\/p>

Kuidas m\u00f6\u00f6dusid argip\u00e4evad, p\u00fchad?<\/p>

M\u00e4lestused koolist . \u00d5ppimine, \u00f5pilased, \u00f5petajad, suhtumine jms<\/p>

P\u00e4rast kooli.<\/p>

Elukutse. Kuidas leidsin elukutse(d). Mis osa on t\u00f6\u00f6l minu elus?<\/p>

Perekond. Kodu: Minu pere ja kodu ja minu unistused. Missugune on mu kodu ajalugu. Mis asjaolud on mu oma kodu loomist soodustanud \/ takistanud?<\/p>

Mida m\u00e4letan oma elu p\u00f6\u00f6rdelistest aegadest? (S\u00f5da, v\u00e4givald, repressioonid, l\u00e4hedaste surm, eemalolek jne). Kuidas see on muutnud mu elu?<\/p>

Muutused maailmas ja minu elus.<\/p>

Loomulikult on need vaid suunavad k\u00fcsimused. Valige nende hulgast need, mis teile sobivad ja leidke ise k\u00fcsimusi ja vastuseid, mille valgustamist oma elus peate vajalikuks.<\/p>

V\u00f5ibolla soovite kirjutada ainult p\u00f6\u00f6delistest aegadest ? Tehke seda!<\/p>

Kui tundub lihtsam, v\u00f5ib jutustada elust n\u00e4iteks k\u00fcmnendite kaupa.<\/p>

V\u00e4ga sageli jutustatakse, l\u00e4htudes p\u00f6\u00f6rdelistest s\u00fcndmustest, elukohamuutusest, muutustest t\u00f6\u00f6s, pereelus jne.<\/p>

Eluloo pikkuse \u00fcle otsustab kirjutaja, kuid raske on mahutada pikka elu meeldej\u00e4\u00e4valt v\u00e4hestele lehek\u00fclgedele..<\/p>

2) <\/strong>V\u00e4ljav\u00f5te Eesti Rahva Muuseumi k\u00fcsimuslehest nr. 194<\/p>

Kool ja Koolielu (Tartu 1998)<\/p>

Kooliolme<\/p>

Kirjeldage oma kooliteed (pikkus, kuidas ja kellega koolis k\u00e4isite)<\/p>

Kirjeldage koolimaja ja \u2013ruume, sisustust. Kui suur oli kooli territoorium, mis sinna kuulus?<\/p>

Kuidas m\u00f5jutasid erinevad aastaajad koolielu korraldust?<\/p>

Kus ja kuidas koolis s\u00f6\u00f6di?<\/p>

Kirjelda enda ja kaaslaste koolitarbeid ( koolikott, kirjatarbed jne) Kuidas need muretseti?<\/p>

Kirjeldage \u00f5pilaste riietust (koolivormi). Millised olid koolipoolsed n\u00f5udmised riietuse suhtes? Kuidas suhtusite koolivormi kandmisse? Kas oli \u00f5petajate v\u00f5i vanematega lahkarvamusi? Kuidas n\u00f5uete t\u00e4itmist kontrolliti ja millised oli karistused eksimuste eest? Kuidas kaas\u00f5pilasi v\u00e4limuse p\u00f5hjal hinnati?<\/p>

Kirjeldage \u00f5petajate riietust. Kas m\u00f5ni \u00f5petaja j\u00e4i meelde tavap\u00e4rasest erineva riietusega?<\/p>

Millised olid teie esimesed muljed koolist? Kui olete k\u00e4inud mitmes koolis, siis v\u00f5iksite neid v\u00f5rrelda. Kas uues koolis oli midagi \u00fcllatavat?<\/p>

Kuid sageli vaatab kirjutaja asjalikke k\u00fcsimusi, tarvitab neid m\u00e4lustiimulina, kuid ei vasta k\u00fcsimuste vormis, vaid t\u00e4iusliku jutustusena. K\u00fcsimustikku v\u00f5ib kasutada toeks, mitte tingimata raamiks:<\/p>

Tuli aeg \u00f5el kooli minna, algas t\u00e4htede ja lugemise \u00f5ppimine. Koos \u00f5ega sai minulgi lugemine selgeks. Kooli minekuks \u00f5mmeldi \u00f5ele ja kui saabus aeg, ka minule tumesinine volditud seelikuga poevillasest riidest vormikleit ja tosin valgeid kraesid. Kraedel ja kaelustel olid r\u00f5hkn\u00f6\u00f6bid. Kooli j\u00f5udes n\u00f6\u00f6pisime krae kleidi kluge. Vormi juurde kuulus ilusal\u00f5ikeline must taskutega poll. Koolis kandsime p\u00f5dranahast taldadega jalan\u00f5usid. Iga p\u00e4ev \u00f5petaja kontrollis k\u00e4te puhtust ja kuidas n\u00e4evad v\u00e4lja meie taskur\u00e4tid. Minu taskur\u00e4tt seisis alati m\u00f5ne raamatu vahel, sest minul lapsep\u00f5lves kunagi ei olnud nohu v\u00f5i m\u00e4rga nina. Koolis \u00f5petati nii \u00fcht kui teist vajalikku. Kuidas istuda, et seelik ei kortsuks, kuidas t\u00fctarlaps istudes oma k\u00e4si ja jalgu hoiab. Kuidas ja mida, seda oli v\u00e4ga palju.<\/p>

Meil oli suur, uus kahekorruseline valge koolimaja, mis oli kolme kilomeetri kaugusel. Tee tuli k\u00e4ia hommikul ja \u00f5htul. P\u00e4ikeses, vihmas, lumes, tuisus ja pakasega. Vahel viidi meid kooli ja toodi koju hobusega. Kooliteel tuli k\u00f5iki vastutulejaid teretada. V\u00f5imaluse korral teha kniksu. Koolitee l\u00e4ks l\u00e4bi metsatuka, mis pimedal ajal tekitas pisut k\u00f5hedust. Tulid meelde tondilood. Kindluse m\u00f5ttes p\u00fc\u00fcti \u00fcksteist oodata. Kord tuli jutt, et metsatukas on n\u00e4htud marukoera. Isa v\u00f5ttis Papa jahip\u00fcssi ja l\u00e4ks \u00f5ele ja teistele lastele vastu. Marukoera muidugi ei olnud. Kooliteel olid mitmesuguseid kiusatusi ja tuli ette, et kooli j\u00f5udes olid jalad m\u00e4rjad v\u00f5i miski rebenenud. Talvel s\u00f5itsime kooli suuskadel. Eriliselt meenutan varakevadisi hommikuid\u2014k\u00fclmunud manatee k\u00f5mises jalge all, peakohal s\u00e4ravsinine taevas, kus l\u00f5okesed tegid sillerdades treppe. Linnulaulu oli laotus t\u00e4is. Hea, kerge, rahulik ja r\u00f5\u00f5mus oli astuda. Need hommikud on ammu hajunud aastate uttu, aga m\u00e4lestus ja helin on j\u00e4\u00e4nud hinge. Meie koolimaja seisab tummana, seal ei \u00f5petata enam lapsi. Suurem osa kooliteest on kadunud. \u00c4ra kuivanud on tee\u00e4\u00e4rne v\u00e4ike j\u00e4rv ja talud on j\u00e4\u00e4nud t\u00fchjaks. Keegi ei pane enam \u00fcles kuldnoka puure ja p\u00e4\u00e4sukesed ei punu oma pesi ei r\u00e4\u00e4sta alla, ei lautadesse. V\u00e4hemaks on j\u00e4\u00e4nud linnulaulu nii p\u00f5llul, kui metsas. Umbrohut\u00f5rje on teinud oma t\u00f6\u00f6. Teede l\u00e4hedal v\u00f5ib kohata valgeid toonekurgi ja traktorite j\u00e4rel kisaga lendlevaid kajakate parvi. Isegi s\u00fcgaval sisemaal.<\/p>

M\u00e4lutunglad III, 230.<\/p>\t\t\t\t\t\t<\/div>\n\t\t\t\t<\/div>\n\t\t\t\t\t<\/div>\n\t\t<\/div>\n\t\t\t\t\t<\/div>\n\t\t<\/section>\n\t\t\t\t<\/div>\n\t\t","protected":false},"excerpt":{"rendered":"

KUIDAS KIRJUTADA OMA ELULUGU?Tiina Kirss Saateks Oma eluloo ehk m\u00e4lestuste kirjutamine v\u00f5ib algul tunduda nagu suplus k\u00fclmas vees. M\u00f5ni h\u00fcppab vette kahe jalaga korraga, et aga jahe laine kohe \u00fcle pea k\u00e4iks ja shokk oleks seega m\u00f6\u00f6das. Kuid enamus meist kastab enne suure varba vette, siis terve jala, ja kui siis veel julgeb, hakkab k\u00e4si […]<\/p>\n","protected":false},"author":1,"featured_media":0,"parent":365,"menu_order":0,"comment_status":"closed","ping_status":"closed","template":"","meta":{"footnotes":""},"class_list":["post-369","page","type-page","status-publish","hentry"],"yoast_head":"\n\n\n\n\n\n\n\n\n\n\n\n\n\n