Genius loci

See on koht. See on koht tema sügavamas ja olemuslikumas tähenduses. Vähemalt ta peab seda olema, sest nii-on-see-mõeldud. Tal on hing ja vaim ja võib-olla tuleb teda nimetada elusolendiks. Geeniused sõbrustavad temaga. ...

Iga samm... on juba-olnud ja olnuna paratamatu, kuid paratamatuna siiski kadunud. Kusagilt tuleb neid uuesti üles otsida. Mina otsin ja nemad otsivad ja küsida tuleb, kas "igaüks otsib oma" või on otsitaval tõesti olemas otsitav reaalsus, s.t objektiivsus ja vaimud, mis tõeliselt on olemas, on ilmutanud end tõeliselt meile kõigile.

Võib muidugi küsida, kas me üleüldse räägime ühtedest ja samadest kohtadest ja oleme samadest vaimudest vaevatud? Kui aga nii, tuleb loobuda ringiratast käimisest ja küsida kõleda sirgjoonelisusega: mis üldse on koht ja mis diagnoos see selline - kohavaimust vaevatu. Kas on see midagi niivõrd objektiivset, et saab seda õpikujuhuni reeglistada ja haiget tüüpilise ja selgete tunnustega näitena üliõpilastele demonstreerida?

Ma ei suuda nendele küsimustele vastata, seepärast ei jää mul muud üle kui süveneda juba nimetatud konkreetsetesse juhtudesse ja vaadata, mis saab. ....

Seejuures annan ma endale täiesti aru, et paljude meelest on just ajavaimud need, kellele tuleb tähelepanu osutada, ja et kui üleüldse olemas, on tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata. Mul ei ole selle kohta muud ütelda, kui et mina ise olen pigem koha-lik kui aja-lik, ma usun, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad, ma usun kohtadesse kui vaimsetesse isenditesse ja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse, kelle üle ajavaimudel ei ole täit võimu.

Vt lähemalt: Madis Kõiv, Genius Loci. - Akadeemia, 1994, nr 4, lk 675-681.