| Rõngu kihelkonnas \"Vooremäe\" otsas elanud kord üks rikkas kaupmees, keda \"Voore Andres\" kutsutud. Voore Andrese kivikindlad kullakirstud olnud kaanteni kalli varandusega täidetud. Hobuseid olnud temal otsata palju. Need hirnunud hoovis ja tantsinud tallides, kõik prisked ja rammusad. Üks Andrese kõige suurem vihalastest aga, kes lõpmata kadedusega Voore lossi enesele tahtnud ja püüdnud, ja rahva imestamist nii väga kuulsa ja rikka mehe üle liigseks pidanud, ta annud oma meestele kõva käsu kätte \"Voore lossi\" ümber piirata ja rikkas \"Voore Andrest\" ennast, olgu see elavalt ehk surnult, tema enese ette tuua. Voore Andres lukustanud kõik väravad hoolega ja jäenud lossi ootama, mis tulevik saab tooma. Vaenlane tulnud ja piiranud lossi ümber. Kõige hoolega hoietud, kangusega kaitstud ja valvatud Andrest, kuid see olnud kõik asjata, ehk vaenlasel jõud ja võimus väga suur olnud. Andres põgenenud nii salamahti, ühel vaenlase vahil hulga rahaga silmi pimestades läbi, ära. Peale seda varsti aga saanud hais Andrese põgenemisest vaenlasele ninasse ja aetud järele. Kahe versta kaugusel veikse järve lähedal, saadud Andresele ligi lähidale. Et aga üks ainsam paat olnudki, sellesse astunud Andres sisse, lükkanud kaldast ära ja sõudnud vagaselt kesket järve, kus ta paadi kinni pidanud. Tagaajajad jäenud kaldale kõrvatagust sügades, nõu otsima, et mis nüüd heaks teha tuleb. Viimaks ometi võtnud tagaajajad nõuks üht paadikest palkidest teha, et sellega Andrest võiks kinni püüda. Aga Andres näinud kõik vaenlase tegusid, talitusi ja toimetusi tähelepannes; kui vaenlased paati kalda pealt vette lükkama hakanud, siis kukutanud ta ennast üle paadi ääre vette, kuhu ta silmapilk ära uppunud. Sellest on saanud järv nime \"Andrese järv\". Kuna lossi aset aga, mis vaenlased maaga tasa teinud, varandused kõik ära röövinud ja kaasa viinud, kutsutakse kuni veel tänapäevani \"Vooremäeks\". Lossi varemeid ei ole enam tundagi, mõned üksikud kivid leidub veel. |
